| Kaljuiibis | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 | ||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Geronticus eremita (Linnaeus, 1758) |
Kaljuiibis (Geronticus eremita) on iibislaste sugukonda kuuluv rändlind.
Kaljuiibise lähim sugulane on Lõuna-Aafrikas elav kiilasiibis (G. calvus). Nad erinevad teistest iibistest selle poolest, et neil on sulgeteta nägu ja pea, pesitsevad pigem kaljudel kui puudel ning eelistavad ariidseid elupaiku märgaladele. Kaks liiki lahkneisid teineteisest vähemalt 400 aastat tagasi.
Kaljuiibist kirjeldas ja joonistas 1555. aastal Šveitsi loodusteadlane Konrad Gesner oma teoses "Historiae animalium". 1758 andis Rootsi loodusteadlane Carl von Linné talle teadusliku nimetuse Upupa eremita. Praegusse perekonda paigutas linnu 1832. aastal saksa herpetoloog Johann Georg Wagler.
Perekonna nimetus Geronticus tuleneb vanakreeka sõnast γέρων ('vana mees') ja viitab täiskasvanud linnu kiilale peale. Liigiepiteet eremita tuleneb hilisladinakeelsest sõnast hermit, mis on võetud kreeka sõnast ἐρημία ('kõrb') ja viitab liigi kuivadele elupaikadele.
Kaljuiibise ajalooline levila ulatus Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast Lõuna- ja Kesk-Euroopani. Ta kadus Euroopast umbes 300 aastat tagasi ja on nüüd äärmiselt ohustatud liik. Marokos on umbes 500 looduses elavat isendit ja Süürias alla kümme, kus ta avastati uuesti 2002. aastal. Teda on püütud mitmel pool taasasustada. Ta võib kohata viljatutel, poolkõrbelistel või kivistel aladel, sageli voolava vee lähedal.
Kaljuiibis on suur, läikiva musta sulestiku lind. Kehapikkus on 70–80 cm, tiivaulatus 125–135 cm ja kaal 1,0–1,3 kg. Pea ja nägu on tuhmpunased ja sulgeteta, samuti on punased pikk, kaardus nokk ja jalad. Lennul on linud võimas, ta lendab madalalt ja paindlike tiivalöökidega. Sugupooled on sulestikult ühesugused, kuigi isased on emastest üldiselt suuremad.
Ta pesitseb kolooniates rannikutel või mägede kaljunukkidel. Pesas on tavaliselt 2–4 muna.
Kaljuiibis elab vangistuses 20–25-aastaseks, looduses 10–15-aasataseks.
Ta toitub peamiselt sisalikest, putukatest ja muudest väikestes loomadest.
Kaljuiibise arvukuse vähenemise põhjuseks peetakse üleküttmist, elupaikade vähenemist ja pestitsiide.