Juliette Gréco

Juliette Gréco (1961)

Juliette Gréco (7. veebruar 1927 Montpellier – 23. september 2020 Ramatuelle) oli prantsuse laulja ja näitleja.

Ta oli üks silmapaistvamaid šansooni interpreete. Ta sai tuntuks 1950. aastate alguses. Tema debüütalbum "Chante Ses Derniers Succes" ilmus 1952. aastal. Tema tuntumate laulude hulka kuuluvad muuhulgas "Soul le ciel de Paris" ja "Parlez-moi d'amour". Tema lauljakarjäär kestis kuni 80. eluaastateni. Ta lõpetas karjääri 2016. aastal pärast hüvastijätuturneed "Merci".

Aastatel 1948–2002 mängis Gréco paarikümnes filmis. Suurema osa tema filmidest jäi 1950. ja 1960. aastatesse. Ta mängis muuhulgas Jean Cocteau' filmis "Orpheus" ("Orphée"; 1950), Jean Renoiri filmis "Elena et les Hommes" (1956), Henry Kingi filmis "Ja päike tõuseb" ("The Sun Also Rises"; 1957), Otto Premingeri filmis "Bonjour Tristesse" (1958), John Hustoni filmis "The Roots of Heaven" (1958) ning Anatole Litvaki filmis "The Night of the Generals" (1967).

2016. aastal pälvis Gréco panuse eest kunstivaldkonda Prantsusmaa Kunstide ja Kirjanduse Ordeni. 2012. aastal sai ta Auleegioni ordeni komandöriks.

Gréco oli abielus kolm korda: aastatel 1953–1956 näitleja Philippe Lemaire'iga, aastatel 1966–1977 näitleja Michel Piccoliga ja aastatel 1988–2018 pianisti Gérard Jouannestiga.