
Johnny Winter (1969)
Johnny Winter (23. veebruar 1944 Beaumont, Texas – 16. juuli 2014 St. Gallen, Šveits) oli USA bluuskitarrist ja laulja.
Kuna tema ja ta kaks venda Edgar ja Bogan olid albiinod, vältisid nad suhtlemist omaealistega, veetes aega raadiost mustanahaliste bluusisaateid kuulates.
Juba 14-aastaselt asutas Johnny koos Edgariga ansambli Johnny and the Jammers, millest kujunes kohalik tippbänd. Esimene Winteri singel ilmus kohalikus plaadifirmas juba järgmisel aastal. Nüüd muutus Johnny Winter igapäevaseks külaliseks nii kodulinna kui ka Houstoni stuudiotes, salvestades ise ja lüües stuudiomuusikuna kaasa teiste pillimeeste ettevõtmistes.
1968. aastal otsustas Winter end lõplikult bluusile pühenduda hoolimata võimalikust majanduslikust krahhist. Ta moodustas trio koos Tommy Shannoni (hiljem Stevie Ray Vaughani) ja Uncle John Turneriga. Noormeestel oli edu ja neil õnnestus salvestada kauamängiv plaat "The Progressive Blues Experiment" (1968).
Pärast salvestust suundus Winter Inglismaale, kus lootis seal tol ajal valitsenud autentse bluusi tõusulainele oma muusikale paremat vastuvõttu leida ja midagi juurdegi õppida. Tagasi saabudes leidis ta eest täielikult muutunud olukorra – bluus oli äkki oma sünnimaal jälle moes.
Winteri telefon oli punane suurte plaadifirmade kõnedest. Ta langetas otsuse Columbia kasuks.
Käivitus reklaamimasin, Johnny Winterit ülistati kui ameeriklast, kel õnnestus kitarrikuninga kroon selle anastanud brittide Eric Claptoni, Jimmy Page'i ja Jeff Becki käest tagasi võtta. Winter kutsus endale toeks teise kitarristi, saksa päritolu Rick Derringeri (sündinud 1954), ning hullumeelsus algas. Kahe aasta jooksul tehti mitu ringi peale nii USA-le kui ka Euroopale.
Arvutute kontsertide vahel õnnestus Winteril salvestada viie plaadi materjal. Paraku osutus pinge liiga suureks ja 1971. aastal varises Winter kokku. Terve järgmise aasta veetis ta erinevates raviasutustes, püüdes jagu saada uimastisõltuvusest.
1973. aastal kuulutas ta enda tagasisaabumist kauamängivaga "Still Alive and Well", mis sai oodatult hea vastuvõtu osaliseks. Sellest ajast avaldas ta veel mitu albumit.
Winteri lubivalget kehanahka katsid tätoveeringud. Neid oli täpselt sama palju kui tema kauamängivaid plaate.
Winter suri 16 juulil 2016 Šveitsis St. Gallenis 70-aastasena.
Diskograafia[]
Stuudioalbumid[]
- "The Progressive Blues Experiment" (1969)
- "Johnny Winter" (1969)
- "Second Winter" (1969)
- "Johnny Winter And" (1970)
- "Still Alive and Well" (1973)
- "Saints & Sinners" (1974)
- "John Dawson Winter III" (1974)
- "Nothin' But the Blues" (1977)
- "White, Hot and Blue" (1978)
- "Raisin' Cain" (1980)
- "Guitar Slinger" (1984)
- "Serious Business" (1985)
- "Third Degree" (1986)
- "The Winter of '88" (1988)
- "Let Me In" (1991)
- "Hey, Where's Your Brother?" (1992)
- "I'm a Bluesman" (2004)
- "Roots" (2011)
- "Step Back" (2014)
Kontsertalbumid[]
- "Live Johnny Winter And" (1971)
- "Captured Live!" (1976)
- "Together with Edgar Winter" (1976)
- "Live in NYC '97" (1998)
- "Live Bootleg Series, Volumes 1–11" (2007–14)
- "The Woodstock Experience" (2009)
- "Live at the Fillmore East 10/3/70" (2010)
- "Rockpalast: Blues Rock Legends Vol. 3" (2011)
Woodstocki festival 15.–18. august 1969 |
---|
15. august: Richie Havens • Swami Satchidananda • Sweetwater • Bert Sommer • Tim Hardin • Ravi Shankar • Melanie • Arlo Guthrie • Joan Baez
16. august: Quill • Country Joe McDonald • Santana • John Sebastian • Keef Hartley • The Incredible String The Band • Canned Heat • Mountain • Grateful Dead 17. august: Creedence Clearwater Revival • Janis Joplin • Sly and the Family Stone • The Who • Jefferson Airplane • Joe Cocker • Country Joe and the Fish • Ten Years After • The Band 18. august: Blood, Sweat & Tears • Johnny Winter • Crosby, Stills, Nash & Young • Paul Butterfield Blues Band • Sha Na Na • Jimi Hendrix |