FANDOM


Jean Thurel 1788 (1804), par Antoine Vestier

Jean Thurel 89-aastasena. Portree Antoine Vestier (1788).

Jean Thurel või Jean Theurel (6. september 1698 Orain, Burgundia – 10. märts 1807 Tours) oli prantsuse sõjaväelane. Ta teenis Prantsuse Armee Touraine'i rügemendis füsiljeena. Ta on arvatavasti kõige pikema teenistusajaga sõdur Prantsusmaal – ta teenis kokku 75 aastat ja neli kuud.

Ta sündis Päikesekuninga Louis XIV valitsusajal ja suri keiser Napoleon I valitsusajal. Ta elas 108-aastaseks ja kokku kolmel erineval sajandil.

Elulugu Edit

Thurel sündis 6. septembril 1698 Burgundias Orain's. Ta värvati Touraine'i rügementi 18-aastaselt 17. septembril 1716. Ta teenis seal kokku 75 aastat kuningate Louis XV ja Louis XVI valitsusajal kuni 29. jaanuarini 1792.

Prise et pillage de Bergen op Zoom 1747

1747. aasta Bergeni piiramine, milles Prantsuse väed krahv von Löwendahli juhtimisel alistasid kindral Cronströmi juhitud Hollandi väed

Thurel sai lahingus haavata kahel korral: 1733. aasta oktoobris sai ta Kehli piiramises musketidega lasu rinda ning 1759. aasta augustis Mindeni piiramises sai ta seitse mõõgalööki, sh kuus pähe.

Kolm Thureli venda hukkusid 1745. aastal Fontenoy lahingus. Üks tema poegadest oli kapral Thureliga samas kompaniis; ta hukkus 1782. aastal Saintes'i lahingus Lääne-Indias.

Thurel oli distsiplineeritud liinijalaväe sõdur ning ta sai oma kogu karjääri jooksul vaid ühe noomituse. See juhtus 1747. aastal Bergeni piiramise ajal.

Thureli füüsiline vorm püsis vaatamata tema kõrgele eale. Näiteks 1787. aastal, mil tema rügemendile anti käsk laevadele asumiseks rannikule marssida, lubati tal liikuda vankriga. 88-aastane Thurel keeldus pakkumisest ja läbis kogu tee jala, teatades, et ta polnud kunagi varem vankriga sõitnud ja tal polnud kavatsust seda ka see kord teha. Ta ütles ära ka kõigist ülendamistest, jäädes kogu karjääriks madala auastmega füsiljeeks.

Medaille deux épées

Thurelit tunnustati kolme Médaillon Des Deux Épées'ga

Thurel on ainus, kes on pälvinud väga pika teenistuskarjääri eest antava Médaillon Des Deux Épées kolm korda. 26. oktoobril 1804 sai temast 106-aastaselt üks esimesi, keda tunnustati 1802. aastal loodud Prantsusmaa kõrgeima teenetemärgi Auleegioni ordeniga.

Teda hakati hiljem nimetama "Euroopa vanimaks sõduriks". Ta oli kehaliselt ja vaimult terve kogu oma märkimisväärselt pika elu jooksul. Ta suri pärast lühikest haigust 1807. aasta 10. märtsil 108-aastaselt.