Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused

Euroopa meistrivõistluste karikas

Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused (inglise keeles European Football Championship) on Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Selles osalevad UEFA liikmesmaade rahvuskoondised.

Euroopa meistrivõistlused toimuvad alates 1960. aastast iga nelja aasta tagant. Algul nimetati neid võistlusi Euroopa rahvaste karikavõistlusteks (European Nations Cup), alates 1968. aastast kannavad nad praegust nime. Kuni 1976. aastani mängis finaalturniiril neli meeskonda. 1980. aastast osales finaalturniiril 8 meeskonda, 1996. aastast 16 rahvuskoondist ja alates 2016. aastast mängib finaalturniiril 24 rahvuskoondist.

Finaalturniirile pääsejad otsustatakse valikmängude järgi. 1960. ja 1964. aastal peeti valikmängud karikasüsteemis kodus ja võõrsil mängitud play-off'idena. Alates 1968. aastast kasutatakse nii valikturniire kui ka play-off'e. Korraldajamaa koondis pääseb valikturniirile automaatselt.

Ajalugu

Henri Delaunay

Euroopa meistrivõistluste idee tõi esimesena välja 1927. aastal Prantsusmaa Jalgpalli Liidu peasekretär Henri Delaunay. Euroopa meistrivõistlusi otsustati hakata korraldama alles aga 1958. aastal, kolm aastat pärast Delaunay' surma. Delaunay järgi on nimetatud meistrivõistluste karikas.

Esimesed Euroopa meistrivõistlused toimusid 1960. aastal Prantsusmaal. Toimusid kaks poolfinaali, pronksimäng ja finaal. Finaalturniiride esimene mäng oli Jugoslaavia võit võõrustaja Prantsusmaa üle. Kahel korral kaheväravalisest kaotusseisust välja tulnud Jugoslaavia lõi vahemikus 75.–79. minutil kolm väravat ja pääsesid finaali. Seal kaotati aga lisaajal 1:2 NSV Liidule.

1964. aasta Euroopa meistrivõistlustel poliitilistest pingetest tulvil finaalis alistas Hispaania 2:1 NSV Liidu. Vaid neli aastat varem oli Hispaania keeldunud sõitmast NSV Liidus toimunud valikmängule.

1968. aastal muudeti valikturniiri formaati – kaheksa valikgrupi võitjad pääsesid veerandfinaalidesse, mille võitjad finaalturniirile. Itaalias toimunud Euroopa meistrivõistluste esimene finaalmäng Itaalia ja Jugoslaavia vahel jäi 1:1 viiki. Seetõttu peeti kaks päeva hiljem kordusmäng, milles teenisid itaallased 2:0 võidu. Finaali pääses Itaalia aga üldse tänu mündiviskele. Poolfinaal NSV Liiduga jäi 0:0 viiki ja mängujärgses mündiviskes arvas itaallaste kapten Giacinto Facchetti õigesti.

Lääne-Saksamaa purustas 1972. aasta finaalis NSV Liidu 3:0. Saksamaa koondisse kuulus mitu tippmängijat, kellest kõige enam särasid Gerd Müller ja Franz Beckenbauer.

1976. aastal otsustasid esimest korda suurturniiri võitja penaltid, kui Tšehhoslovakkia jalgpallurid olid sakslastest 5:3 paremad. Otsustava penalti lõi Antonín Panenka (sealt ka tänapäeval tuntud Panenka-penalti), kes palli lihtsalt vastaste väravasse tõstis.

1980. aastal tõusis turniiril osalevate meeskonda arv kaheksani. Korraldajad ei pidanud enam finaalturniiril kvalifitseeruma, sest korraldajat hakati valima enne valikmänge, mitte ei määratud osalejate selgumise järel. Euroopa meistri selgitasid finaalturniiril kahe alagrupi võitjad. Saksamaa tõusis esimeseks kahekordseks võitjaks, kui finaalis mängiti üle Belgia.

1984. aasta Euroopa meistrivõistluste formaati lisati poolfinaali. Finaaltuuri draamatilises poolfinaalis Prantsusmaa ja Portugali vahel tõusis kangelaseks Michel Platini, kelle värav 119. minutil otsustas mängu saatuse. Finaalis alistas Prantsusmaa 2:0 Hispaania. Platini lõi sel turniiril kokku üheksa väravat ja on sellega siiani EM-ide suurim väravakütt.

1988. aasta finaalis sündis üks läbi aegade ilusamaid väravaid, kui hollandlane Marco van Basten saatis palli otse õhust peaaegu ilmvõimatu nurga alt ette ristnurka. Sellest aastast pärineb Hollandi seni ainus suurvõistluste tiitel.

Taani koondis pidi 1992. aastal asendama EM-i ajal sõjakeerisesse sattunud Jugoslaaviat. Lõpuks alistasid taanlased finaalis 2:0 ka maailmameistri Saksamaa.

1996. aastal Inglismaal toimunud Euroopa meistrivõistlustel osales esimest korda 16 meeskonda. Formaati lisandusid veerandfinaalid. Läbi finaalturniiri säras inglaste mängija Paul Gascoigne. Poolfinaalis jäi Inglismaa ette Saksamaa, kellele kaotati penaltidega 5:6 pärast Gareth Southgate'i eksimust. Finaalis alistas Saksamaa tänu kuldsele väravale 2:1 Tšehhi.

Sylvain Wiltordi 90. minuti värav viis 2000. aasta finaalis Itaalia ja Prantsusmaa vahel mängu lisaajale, kus David Trezeguet' kuldne värav tõi Prantsusmaale teise EM-tiitli; meister selgus teist turniiri järjest kuldse värava reegli alusel. Prantsusmaa sai sellega esimeseks valitseva maailmameistina Euroopa meistriks tulnud koondiseks.

Imeline meeskonnamäng viis 2004. aastal Euroopa meistrivõistluste suurima üllatuseni, kui Kreeka alistas finaalis 1:0 võõrustajariigi Portugali.

Hispaania meeskond 2012. aastal tiitlivõitu tähistamas

Jalgpalliklubi FC Barcelona trio Carles Puyol, Andrés Iniesta ja Xavi toel lõppes 2008. aastal Hispaania 44 aastat kestnud tiitlipõud. Finaalis alistas Hispaania tänu Fernando Torrese väravale 1:0 Saksamaa.

Mario Balotelli väravate toel alistas poolfinaalis Itaalia 2:0 Saksamaa. Finaalis kaotas Itaalia aga 0:4 Hispaaniale. Hispaania sai sellega kolmandaks meeskonnaks Euroopa meistrivõistlustel, kes suutnud maailmameistrivõistluste tiitli võitmise järel tulla Euroopa meistriks.

2016. aastal võõrustas Prantsusmaa jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi kolmandat korda (varem 1960 ja 1984). Esimest korda mängis finaalturniiril 24 meeskonda. Finaalis alistas lisaajal Portugali 1:0 Prantsusmaa ja tuli esimest korda Euroopa meistriks.

Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused

Aasta	Korraldaja		Võitja	2. koht	Finaal	Staadion	Tiimid
1960	Prantsusmaa		NSV Liit	Jugoslaavia	2:1	Parc des Princes, Pariis	4
1964	Hispaania		Hispaania	NSVL	2:1	Santiago Bernabéu, Madrid	4
1968	Itaalia		Itaalia	Jugoslaavia	1:1 2:0	Stadio Olimpico, Rooma	4
1972	Belgia		Saksamaa LV	NSVL	3:0	Heyseli staadion, Brüssel	4
1976	Jugoslaavia		Tšehhoslovakkia	Saksa LV	2:2 (5:3)	Crvena Zvezda staadion, Belgrad	4
1980	Itaalia		Saksamaa LV	Belgia	2:1	Stadio Olimpico, Rooma	8
1984	Prantsusmaa		Prantsusmaa	Hispaania	2:0	Parc des Princes, Pariis	8
1988	Saksamaa LV		Holland	NSVL	2:0	Müncheni Olümpiastaadion, München	8
1992	Rootsi		Taani	Saksamaa	2:0	Ullevi staadion, Göteborg	8
1996	Inglismaa		Saksamaa	Tšehhi	2:1	Wembley staadion, London	16
2000	Belgia Holland		Prantsusmaa	Itaalia	2:1	Feijenoordi staadion, Rotterdam	16
2004	Portugal		Kreeka	Portugal	1:0	Estádio da Luz, Lissabon	16
2008	Austria Šveits		Hispaania	Saksamaa	1:0	Ernst Happeli staadion, Viin	16
2012	Poola Ukraina		Hispaania	Itaalia	4:0	Kiievi olümpiastaadion, Kiiev	16
2016	Prantsusmaa		Portugal	Prantsusmaa	1:0	Stade de France, Saint-Denis	24