
Jaapani keisririik aastal 1942.
██ Jaapani Keisririik 1870–1905
██ Hõivatud alad 1905–30
██ Okupeeritud või alluvad alad
Jaapani Keisririik (jaapani keeles 大日本帝國 Dai Nippon Teikoku, sõna-sõnalt "Suur Jaapani Keisririik") oli Jaapani rahvusriik, mis eksisteeris alates 1868. aasta Meiji restauratsioonist kuni tänapäevase Jaapani põhiseaduse jõustumiseni 1947. aastal.
Keisririigi kiire industrialiseerimine ja militariseerimine viis selle tõusmise maailma suurriigiks ja koloniaalriigi rajamiseni. 1920. aastate majanduslik ja poliitiline segadus viis sõjanduse tähtsuse suurenemiseni, mis kulmineerus lõpuks Jaapani liitumisega Teljeriikidega ning suure osa Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna vallutamisega. Võimsuse tipul, aastal 1942, valitses keisririik 7,4 miljoni ruutkilomeetri suurust ala, millega see oli üks suurimaid impeeriume ajaloos.
Ulatusliku sõjalise edu järel Teises Hiina-Jaapani sõjas (1937–1945) ja Teise maailmasõja tandril Vaiksel ookeanil, saavutas keisririik samuti tuntust vallutatud maade rahvaste vastu sooritatud sõjakuritegude eest. Pärast paljusid kaotusi, Hiroshima ja Nagasaki aatompommitamist ning Nõukogude Liidu Jaapani vastu kuulutatud sõja ja sissetungi järel Mandžuuriasse, alistus keisririik 15. augustil 1945 liitlastele. Liitlasriikide okupatsiooni ajal koostati Ameerika Ühendriikide kaasamisel 1947. aastal uus põhiseadus, mis kehtestas konstitutsioonilise monarhia ja demokraatliku parlamentaarse valitsemissüsteemi. Okupatsioon ja rekonstruktsioon jätkus veel ka 1950. aastatel.
Keisririigi ajal valitsesid riiki keisrid Meiji (1867–1912), Taishō (1912–1926) ja Shōwa (alates 1926. aastast). Keiser kaotas 1947. aasta vastu võetud põhiseadusega elava jumala staatuse ja autokraatlik võimu.