Jaan Tõnisson (1928)
Jaan Tõnisson (22. detsember [vkj 10. detsember] 1868 – umbes 1941) oli Eesti riigitegelane.
Tõnisson sündis 1868. aastal Viljandi vallas Tänassilma lähedal. Ta lõpetas 1892. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Õpingute ajal oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja oli selle kaudu seotud rahvusliku liikumisega.
Aastatel 1892–1894 töötas ta Postimehe toimetajana, milles saavutas oma väljaütlemistega venestamispoliitika vastu suurema tuntuse. 1894. aastal sai ta erialast tööd Venemaal Orjoli linna ringkonnakohtus. 1896. aastal ostis ta Postimehe ning oli kuni vaheaegadega 1935. aastani selle peatoimetaja.
Tõnisson oli rahvusliku liikumise üks juhte ning rahvuslikku kihutustööd tegi ta ka Postimehes. Ta tegeles samuti seltsiliikumiste ja ühistegevuste korraldamisega.
1905. aastal lõi Tõnisson Eesti esimese poliitilise erakonna, milleks oli Eesti Rahvameelne Eduerakond. 1906. aastal valiti I Riigiduumasse, kuid Vene keisririigi vastases tegevuses süüdistatuna oli ta mõnda aega ka vanglas.
Hiljem oli ta Eesti Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu, I–V Riigikogu ja I Riigivolikogu liige. Aastatel 1919–1920 oli ta Eesti peaminister, aastatel 1927–1928 ja 1933 Eesti riigivanem ning 1931–1932 välisminister.
Pärast seda, kui NSV Liit oli Eesti okupeerinud, arreteeriti Tõnisson 1940. aasta detsembris. Kuni 1941. aasta juulini oli ta Tallinnas ülekuulamistel, kuid tema edasise saatuse kohta puuduvad kindlad andmed. Arvatavasti võidi ta 1941. aasta juulis maha lasta.
Ta oli viie lapse isa. Tema poeg Heldur (1912–2014) oli üks taasiseseisvunud Eesti aegse Postimehe endisi omanikke.