FANDOM


Jõhvnööbik
2011-05-30 Marasmius androsaceus (L.) Fr 148707 crop
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Agaricomycetes
Selts: Lehikseened Agaricales
Sugukond: Nööbikulised Marasmiaceae
Perekond: Metskõrges Gymnopus
Liik: Jõhvnööbik
Ladinakeelne nimetus
Gymnopus androsaceus
(L. : Fr.) J.L. Mata & R.H. Petersen (nom. inval.)
Sünonüümid

Marasmius androsaceus
Androsaceus androsaceus

Jõhvnööbikud

Jõhvnööbikud Eestis Albu vallas

Jõhvnööbik (Gymnopus androsaceus) on nööbikuliste sugukonda metskõrgese perekonda kuuluv seeneliik.

Esimesena kirjeldas seda liiki teaduslikult 1753. aastal Rootsi loodusteadlane Carl von Linné nime all 'Agaricus androsaceus. 1838. aastal paigutas Elias Magnus Fries selle nööbiku perekonda (Marasmius). 2004. aastal paigutati ta metskõrgese perekonda.

Jõhvnööbik on levinud laialt Holarktises, esinedes muuhulgas Põhja-Ameerikas (USA-s), Põhja-Aafrikas (Marokos) ning Põhja-Aasias (Hiinas, Koreas, Jaapanis). Lisaks on teda leitud Lõuna-Ameerikast Argentinast ja Austraaliast. Ta on sage peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb teda samuti väga sageli, paiguti massiliselt.[1]

Ta kasvab okas- ja segametsades, esinedes okstel, puidu- ja kooretükkidel, käbidel ja okastel.[1] Viljakehad esinevad aprillist novembrini.

Jõhvnööbiku viljakeha on õhuke ja pisike. Kübar muudab sõltuvalt niiskustingimustest värvust: märjalt on ta tume ja klaasjalt läbipaistev, kuivalt hele ja läbipaistmatu.[1] Kübar on kujult soonelis-vaoline, sageli keskelt süvendunud. Kübar on 3–10 mm lai. Eoslehekesed on värvuselt kollakaspruunid, asetsevad hõredalt ja on jalale kinnitunud. Õhuke jalg on 3–6 cm pikk ja 0,5–1 mm lai. Seeneliha on õhuke, värvuselt punakaspruun ja ilma erilise lõhnata. Eosed on kujult lantsetjad, mõõtmetega 5–8 × 3–4,5 mikromeetrit.[1] Eospulber on valge.

Jõhvnööbikuga sarnaneb okka-roisknööbik (G. perforans), kuid okka-roisknööbik eritab katki hõõrumisel tugevat roisklõhna.

Jõhvnööbik on mittesöödav.[1]

Viited Edit

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). 400 Eesti seent. Eesti Loodusfoto, lk. 126. ISBN 978-9985-830-63-5.