FANDOM


Anasazi-et

Hohokami kultuuri asukoht

Hohokami kultuur oli Kolumbuse-eelne indiaanikultuur Põhja-Ameerikas tänapäeva USA edelaosas. Sõna Hohokam tuleneb ilmselt oodhami keelest ja tähendab "need, kes on kadunud".[1] "Hohokami kultuuri" mõiste võttis kastusele USA arheoloog Harold S. Gladwin, kes 1930. aastatel seda kultuuri uuris.

Hohokami kultuur eksiseeris umbes aastatel 200–1400 pKr tänapäeva Arizona kesk- ja lõunaosas. Selle kese asus jõgede Gila ja Salt River kokkupuute kohas. Hohokami kultuuri säilinud asulate tähtsamad arheoloogilised paigad on Casa Grande Ruins National Monument ja Hohokam Pima National Monument, kus paikneb eelajalooline asula Snaketown. See asub Gila jõe indiaanlastereservaadis ja ei ole turistile ligipääsetav.

Hohokami kultuur jaguneb tavaliselt nelja arenguperioodi: varane (200–775 pKr), koloniaalne (775–975), paikne (975–1150) ja klassikaline (umbes 1150 kuni 1350–1450).[1]

Eluviis Edit

Siedlung Hohokam

Hohokami kultuuri hooned, kus elasid algselt üks perekond ja hiljem arenes sellest välja ühe külakogunna elupaik

Varajasel perioodil elasid Hohokami kultuuri rahvad külades, mis paiknesid hajali. Hooned ehitati puidust ja savist. Nad elatusid maisi kasvatamisest ning looduslike ubade ja puuviljade kogumisest ning mõningal määral ka küttmisest. Põldude niisutamiseks kaevati kanaleid. Hohokami kultuuri loodud keeruline kanalisüsteem aastatuhadede kestel oli Kolumbuse-eelsetes Põhja-Ameerika kultuurides ületamatu ja see oli põllupidamise viis oli selle kultuuri üks suuremaid saavutusi. Varajasel ajastul arendati ka mitu keraamika valmistamise oskust.[1]

Järgnenud koloniaalsel perioodil laienes Hohokami kultuuri mõju kogu tänapäeva Lõuna-Arizonasse. Külade arhitektuur muutus vähe, kuid loodi maiade kõrgkultuurile omaseid palliväljakuid. Põllukultuurina hakati kasvatama ka puuvilla ja levis niisutuskanalite kasutamine. Kanalid tehti kitsamatena ja sügavamatena, et viia veekadu maasse imbumisena ja aurustumisena miinimumini. Keraamikat täiustati õhemaks ja vastupidavamaks. Keraamikastiilid laenati naaberhõimudelt.[1]

Hohokami kultuuri mõjupiirkond jõudis suurima geograafilise ulatuseni paiksel perioodil. Külad koosnesid jätkuvalt süvendiga hoonetest, mis olid veidi paremini tugevdatud. Sel perioodil ümbritses müür vaid väheseid külasid ja esimest korda ehitati platvormiga maunde. Puuvilla ja maisi kasvatati kõige ulatuslikema niisutussüsteemidega. Suurim tehniline saavutus oli vasest kellade valamine vahast vormidesse.[1]

Klassikalisel perioodil segunes Hohokami kultuuriga Anasazi kultuuri kuuluv Salado kultuur. Nad saabusid Salt Riveri ülemjooksult, elasid Hohokami kultuuri territooriumil mitu aastakümmet kuni kõrvaldusid ja kadusid. Peamine mõju nende kohalolekust avaldub pueblode arhitektuuri ilminguga Hohokami territooriumil. Hakati ehitama suuri mitmekorruselisesi paksute savitellistest seintega kogukonnamaju kergemalt ehitatud vanemate hoonete kõrvale; mõned majad ehitati ka platvormiga maundide peale. Keraamikale kõrvale lisandus korvipunumise kunst, maisi kõrvale lisandus ubade ja kõrvitsate kasvatamine. Põllupidamisele, millest elatuti kõige enam, käis jätkuvalt kaasas ka jahindus ja looduslike taimede korjamine toiduks. Niisutuskanalitevõrk jõudis sel perioodil suurima ulatuse ja keerukuseni: Salt Riveri orgu oli ehitatud veidi üle 240 km kanaleid, mis võeti uuesti kasutusele 20. sajandil.[1]

Hohokami kultuuri lõpp Edit

Hohokami kultuuri rahvad jätsid paljud oma asulad maha aastate 1350–1450 vahelisel perioodil. Aravatakse, et sellele aitas kaasa Suurele Põuale (1276–1299) järgnenud hilisem periood harva ja prognoosimatu vihmasajuga, mis püsis kuni umbes 1450. aastani. Hilisemad piirkonna elanikud, pimad ja oodhamid, arvatakse olevat Hohokami kultuuri rahvaste otsesed järeltulijad.[1]

Viited Edit

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 (2008) Britannica Concise Encyclopedia. Encyclopaedia Britannica, Inc., lk. ISBN 1-593394-92-6.