| 中华人民共和国 Zhōnghuá Rénmín Gònghéguó (hiina) |
|||||
|---|---|---|---|---|---|
|
|||||
| Hümn: "Yìyǒngjūn Jìnxíngqǔ" | |||||
 |
|||||
| Pealinn | Peking | ||||
| Rahvaarv | 1 403 500 365 (2016) | ||||
| Pindala | 9 596 961 km² | ||||
| Ametlikud keeled | hiina | ||||
| Rahvuspüha | 1. oktoober | ||||
| Rahaühik | jüaan (CNY) | ||||
| Tippdomeen | .cn | ||||
Hiina Rahvavabariik on riik Ida-Aasias. Hiina on rahvaarvult umbes 1,4 miljardi elanikuga maailma suurim riik.
Etümoloogia[]
Sõna "Hiina" tuleneb pärsiakeelsest sõnast Chin (چین), mis on pärit sanskritkeelsest sõnast Cīna (चीन). Esmakordselt mainiti selle nime all 1516 Portugali maadeavastaja Duarte Barbosa (1480–1521) kroonikas. Traditsioonilise teooria, mille püstitas 17. sajandil Itaalia jesuiidi misjonär Hiinas Martino Martini (1614–1661), tuleneb Cīna sõnast "Qin" (秦), Qini dünastia oli Zhou dünastia valitsemise ajal Hiina läänepoolseim keisririik.
Geograafia[]
Hiinal on pikim maismaa piir, Yalu jõe suudmest Tongkingi laheni on selle pikkus 22 117 km. Hiina piirneb 14 riigiga, millega ta jagab Venemaaga esikohta.
Geoloogiline ehitus ja pinnamood[]
Kliima[]
Taimestik[]
Loomastik[]
Kaitsealad[]
UNESCO Maailmapäraninimistu[]
Hiinas on UNESCO maailmapärandi nimistusse arvatud 45 objekti, maailmas teine.
| Lisamisaasta | Nimetus | Kirjeldus | Pilt |
|---|---|---|---|
| |||
Riik[]
Haldusjaotus[]
Pikemalt artiklis Hiina haldusjaotus
1. järgu haldusüksused on Hiina Rahvavabariigis:
- 23 provintsi (省, shěng) – Suurem osa provintsidest on praegustes piirides juba Mingi dünastia ajast. Nimeliselt arvatakse ühe provintsina ka Taiwani.
- Neli keskalluvusega linna (直轄市/直辖市, zhíxiáshì) – Nelja suurlinna – Chongqing, Peking, Shanghai ja Tianjin – piirkond.
- Kaks erihalduspiirkonda (特區/特区, tèqū) – Hongkong ja Macau (Macau), mida valitsetakse põhimõtte "üks riik, kaks süsteemi" alusel.
- Viis autonoomset piirkonda (自治區/自治区, zìzhìqū) – Autonoomsed piirkonnad loodi pärast rahvavabariigi rajamist viiele suuremale vähemusrahvusele nende traditsioonilistel asualadel.
Rahvastik[]
Hiinas on traditsioonilised olnud suured pered ja eelistatud poisi sündi. Hiina tegi esimesed katsed elanike arvu kasvamist piirata 1950. aastatel. 1970. aastate alguseks sündimus vähenenud kuuelt lapselt kolmeni ühe naise kohta. 1979. aastal viidi riigis ellu ühe lapse poliitika. Esialgsete plaanide kohaselt pidi see kestma umbes 25 aastat, kuid lõplikult mindi ühe kahe lapse poliitikale 2016. aastal. Ühe lapse poliitika tulemusena oli laste arv naise kohta oluliselt vähenenud: 2009. aastal oli see näitaja umbes 1,8. Laste arvu vähenemine on antud soovitud tulemuse: perede jõukus on suurenenud, tööpuudus on kahanenud ja laste kasvamiselt vabanenud investeeringud on aidanud kaasa majanduse arengule.[1]
2025. aastal möödub elanike arvult Hiinast India. Hiina elanike arvu kasv peatub 2020. aastate lõpus. Prognooside kohaselt elab Hiinas 2050 1,303 miljardit inimest.
Keeled[]
Hiinas kõneldakse 292 keelt.
Suurimad linnad[]
| Nr | Linn | Elanikke (2010) | Provints |
|---|---|---|---|
| 1. | Shanghai | 20 217 748 | – |
| 2. | Peking | 16 446 857 | – |
| 3. | Guangzhou | 10 641 408 | Guangdong |
| 4. | Shenzhen | 10 358 381 | Guangdong |
| 5. | Tianjin | 9 290 263 | – |
| 6. | Wuhan | 7 541 527 | Hubei |
| 7. | Dongguan | 7 271 322 | Guangdong |
| 8. | Foshan | 6 771 895 | Guangdong |
| 9. | Hongkong | 6 708 000 | – |
| 10. | Chengdu | 6 316 922 | Sichuan |
Majandus[]
Hiina on iidne põllumajandusmaa. Sealt pärinevad paljud kultuurtaimed. Põllumajandustoodangu poolest on Hiina maailmas esikohal. Hiina on muuhulgas maailma suurim kartulikasvataja (üle 22% maailma kogutoodangust). Samuti kasvatatakse riisi, nisu, maisi, tubakat, maapähkleid, teepõõsast ning köögi- ja puuvilja.[2] Peamised koduloomad on sead, veised ja kodulinnud.
Valuuta[]
Käibel on Hiina jüaan.
Kultuur[]
Toidukultuur[]
Hiina toidukultuur on väga mitmekesine.
Sport[]
Hiina on üks maailma vanimaid spordikultuure. On tõendeid, et vibulaskmisega tegeldi juba Lääne-Zhou dünastia ajal (1046–771 eKr). Hiina esimestes dünastias tegeldi ka vehklemise (Jiànshù) ja jalgpalli algse kujuga (Cùjū). Tänapäeva populaarsemad spordialad on võitluskunstid, korvpall, jalgpall, lauatennis, sulgpall, ujumine ja snuuker. Lauamänge, nagu go (weiqi), xiangqi ja male, mängitakse kutselisel tasemel.
Füüsiline vormisolek on Hiina kultuuris laialt esile tõstetud, hommikuti tehakse harjutusi, nt qigong ja taijiquan. Noored tegelevad jalgpalli ja korvpalliga, eriti linnakeskuste piiratud murualadel. Hiinas tegeldakse laialdaselt ka jalgrattasõiduga, 2012 oli seal 470 jalgratast. Populaarsed on ka mitu traditsioonilist spordiala, nt draakonilaevaga sõitmine, mongoolia maadlus ja traavivõistlus. Hiina tuntumate sportlaste hulka kuuluvad korvpallurid Yao Ming ja Jeremy Lin, tõkkejooksja Liu Xiang, sulgpallur Lin Dan, male maailmameister Hou Yifan, iluuisupaar Shen Xue ja Zhao Hongbo ning tennisist Li Na.
Hiina on võtnud olümpiamängudelt osa alates 1932. aastast. 2008. aastal peeti Pekingis XXIX suveolümpiamängud, 2011. aastal Shenzhenis suveuniversiaad ja 2014. aastal Nanjingis noorteolümpiamängud.
Sümboolika[]
Rahvuslill on jaapani aprikoosipuu.
Lipp[]
Võeti kasutusele 27 IX 1949. Lipu kavandas Zeng Liansong. Lipu punasel taustal on kujutatud ühte suurt viisnurka, mille kõrval on kaar nelja väiksema kuldse viisnurgaga. Suur viisnurk sümboliseerib Hiina Kommunistlikku Parteid.
Vapp[]
Võeti kasutusele 20 IX 1950. Vapi keskel on kujutatud Taevase rahu väravat, mida valgustab viis tähte.
Hümn[]
Riigihümn on "Yiyongjun Jinxingqu" ("Vabatahtlike marss"). Sõnad Tian Han, viis Nie Er.
Viited[]
- ↑ Ainsaar, Mare; Jauhiainen, Jussi Sakari; Liiber, Ülle; Müristaja, Heli; Raagmaa, Garri; Roosaare, Jüri (2013). Geograafia gümnaasiumile. I kursus. Rahvastik ja majandus.. Eesti Loodusfoto, lk 46. ISBN 978-9949-460-19-9.
- ↑ China. cia.gov. Vaadatud 19.6.2018