Raamaturott Viki
Advertisement
Gaumont1902

1908. aasta plakat, mis reklaamib Gaumont Film Company helifilme. Suurte hallide jaoks kavandatud kronomegafoon surus salvestatud heli võimendamiseks õhu kokku.

Helifilm on sünkroonitud heliga film või tehnoloogiliselt ühendatud pildiga. Mõisteti kasutatakse vastandina tummfilmile.

Teadaolevalt esimese helifilmi esitamine toimus 1900. aastal Pariisis, kuid enne, kui helifilmid muutusid kaubanduslikult otstarbekateks, läks veel paar kümnendit. Töökindlat sünkroniseerimist oli esimeste heliplaatide süsteemiga raske saavutada ning võimendus ja salvetuskvaliteet oli samuti puudulik. Edasi arendadamine viis esimeste helindatud lühifilmide linastumiseni 1923. aastal.

Kõige suurem edasiminek helifilmide seeriatootmises leidis aset 1920. aastate keskel ja lõpul. Esmalt sisaldas helifilmid sünkroniseeritud dialoogi. Neid filme tunti nime all talkies, mis olid aga väga lühikesed. Esimeste mängufilmide heli piirdus vaid salvestatud muusika ja efektidega. Esimene täispikk helifilm oli "Džässilaulja" ("The Jazz Singer"), mis esilinastus 1927. aasta oktoobris. Filmist sai kassahitt; selle helindamiseks kasutati Vitaphone'i, mis oli sel ajal juhtivaid heliplaatide süsteeme.

1930. aastatel muutusid helifilmid globaalseks nähtuseks. USA-s aitasid need kindlustada Hollywoodi positsiooni ühe maailma mõjuvõimsama kultuurilise/kaubandusliku süsteemina. Euroopas suhtusid helifilmi palju filmitegijad ja kriitikud kahtlusega, kes olid mures sellepärast, et dialoogile keskendumine võib hukutada tummfilmi erilise esteetilise eelise. Helifilm aitas aga Indias kiirelt arendada kohalikku filmitööstust.

Kirjandus[]

Advertisement