Harpüia

Mütoloogiliste olendite kohta vaata artiklit Harpüiad.

Harpüia
Kaitsestaatus
Ohulähedased  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Linnud Aves Selts: Haukalised Accipitriformes Sugukond: Haugaslased Accipitridae Perekond: Harpüia Harpia Vieillot, 1816 Liik: Harpüia
Ladinakeelne nimetus
Harpia harpyja (Linnaeus, 1758)

Harpüia, ka harpüiakotkas (Harpia harpyja), on haukaliste seltsi haugaslaste sugukonda kuuluv röövlind.

Teaduslikult kirjeldas seda liiki esimesena 1758 Rootsi loodusteadlane Carl von Linné oma teoses "Systema Naturae", andes talle nimeks mütoloogiliste harpüiade järgi nime Vultur harpyja. Harpüia moodustab monotüüpse perekonna. Tema lähisugulased on sarvikkotkas (Morphnus guianensis) ja käharkotkas (Harpyopsis novaeguineae), kes kõik kolm moodustavad alamsugukonna Harpiinae.

Harpüia seljaosa on kaetud mustade ja kõhuosa valgete sulgedega, v.a jalad, mis on mustade triipudega. Pea on kahvatuhall. Sulestik on emastel ja isastel ühesugune.

Emased kaaluvad tavaliselt 6–9 kg. Isased on võrreldes emasetega palju väiksemad, kaaludes ainult umbes 4–4,8 kg. Linnu kehapikkus on 86,5–107 cm ja tiivaulatus 176– 224 cm.

Harpüia on oma levialal haruldane. Ta on levinud Kesk-Ameerikast kuni Lõuna-Ameerikani Argentinasse. Ta on kõige tavalisem Brasiilias, kus ta pesitseb peaaegu kogu riigi alal. Kesk-Ameerikas on ta vihmametsade hävimise tõttu peaaegu väljasurnud. Harpüia pesitseb madalatel aladel troopilistes vihmametsades. Ta elab kuni 900 meetri kõrgusel merepinnast, kuid on kohatud ka 2000 meetri kõrgusel. Vihmametsades peab ta jahti puu otstes või mõnikord maapinnal.

Harpüia on lihatoiduline lind ja tippkiskja, see tähendab, et täiskasvanud harpüial ei ole looduslikke vaenlasi. Ta peab jahti peamiselt puudel elavatele imetajatele, enamasti laiskloomadele ja ahvidele.