FANDOM


Harilik sitaseen
Panaeolus semiovatus LC0334
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Agaricomycetes
Selts: Lehikseened Agaricales
Sugukond: Torujalalised Bolbitiaceae
Perekond: Sitaseen Craterellus
Liik: Harilik sitaseen
Ladinakeelne nimetus
Panaeolus semiovatus
(Sowerby) S. Lundell & Nannf.
Sünonüümid
  • Anellaria fimiputris
  • Annelaria semiovata
  • Panaeolus seperatus

Harilik sitaseen (Panaeolus semiovatus) on torujalaliste sugukonda sitaseene perekonda kuuluv seeneliik.

Harilik sitaseen on levinud paljudes paikades parasvöötme kliimaga aladel. Teda esineb karjamaadel, hobusekoplites, aedades, parkides, niitudel, sõnnikuhunnikutel ja -hoidlates, tallide ja lautade lähedal, sageli hobuse- ja lehmasõnnikul. Ta kasvab paiguti massiliselt ja on üks tavalisemaid Eesti lehikseeni. Viljakehi võib kohata aprillist novembrini.[1]

Viljakeha on nahkja rõngaslooriga. Kübara kuju ulatub munajast kuni kellukjani ning kübar on kuni 8 cm lai. Kübara värvus on kreemikas, ookerjas või pruunikas ning selle pind on limane ja läikiv.[1] Eoslehekesed on jalale külge kasvanud ning värvuselt hallikasvalged kuni mustad. Jalg on pikk ja torujas, kuni 15 cm pikk ja 1 cm jäme. Jalg on noorelt valge-kirmeline.[1] Eospulber on must. Eosed on ellipsoidsed ja väga suured, mõõtmetega 16–22 × 9–15 mikromeetrit. Seeneliha on valge ja õhuke.[1]

Hariliku sitaseene mürgisus pole teada, kuid arvatakse, et ta võib põhjustada psilotsübiinimürgistust.[1]

Viited Edit

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). 400 Eesti seent. Eesti Loodusfoto, lk. 259. ISBN 978-9985-830-63-5. 
Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.