Harilik rästik

Harilik rästik
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Roomajad Reptilia Selts: Soomuselised Squamata Alamselts: Maolised Ophidia Infraselts: Alethinophidia Sugukond: Rästiklased Viperidae Alamsugukond: Pärisrästiklased Viperinae Perekond: Rästik Vipera Liik: Harilik rästik
Ladinakeelne nimetus
Vipera berus Linnaeus, 1758

Harilik rästik (Vipera berus) on rästiklaste sugukonda kuuluv maoliik. Harilik rästik on väga suure levilaga. Ta on levinud Loode-Euroopast Kagu-Euroopani ja Ida-Euroopast põhjapolaarjooneni ning Venemaast Vaikse ookeanini. Paljudes riikides, sh Eestis, on ta ainus pärismaine mürkmadu.

Esimesena kirjeldas seda liiki teaduslikult Rootsi loodusteadlane Carl von Linné 1758. aastal.

Eelistab elada välude ja hea rohukasvuga segametsades, metsaservadel, raiesmikel ja kinnikasvanud põlendikel. Tihti elab ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel, kus on rohkem toitu, väikseid selgroogseid loomi.

Rästik on suhteliselt lühike, üpris jämeda kerega madu. Eesti rästikute pikkus on 50–60 cm. Kehatemperatuur kõigub looduses 9–31 kraadi vahel. Optimaalne kehatemperatuur on isastel ligi 25 ja tiinetel emastel 28 kraadi. Rästikule surmav kehatemperatuur on 37 kraadi, mis toob kaasa soojakangestuse.

Rästikud on paiksed loomad, kes elavad kogu elu samas kohas. Madude territoorium on 1,5–4-hektarine, sellel alal elab madude paar. Pärast talvitumist ja suviste elukohtade hõivamisel võivad rästikud siiski oma elupaika mõnesaja meetri või isegi 2–5 km ulatuses muuta, vajadusel ujuvad nad ka üle järvede ja jõgede.