FANDOM


Bra alt
Harilik kivipuravik
Boletus edulis LC0371
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Mittelehikseened Agaricomycetes
Selts: Puravikulaadsed Boletales
Sugukond: Puravikulised Boletaceae
Perekond: Kivipuravik Boletus
Liik: Harilik kivipuravik
Ladinakeelne nimetus
Boletus edulis
Bull. (1782)

Harilik kivipuravik (Boletus edulis) on puravikuliste sugukonna kivipuraviku perekonda kuuluv seeneliik. Harilik kivipuravik on hinnatud söögiseen. Ta on levinud peaaegu kõikjal põhjapoolkera okas- ja segametsades. Hariliku kivipuraviku kuju on kergesti äratuntav. Tema viljakehal on tavaliselt pruunikas kübar, tal on valged või oliivivärvi spoorid ning toekas jalg. Viljaliha on tihe ja kõva. Harilikul kivipuravikul on suurim seene mass ühe kilogrammi kohta. Ta moodustab mitme puuliigiga mükoriisat, kuid eelistab kasvada metsa allosas, kus ei ole järelkasvu. Ta on levinud suvel ja sügisel.

Hariliku kivipuraviku lähisugulased männi- ja võrk-kivipuravik on samuti maitsvad söögiseened. Harilikul kivipuravikul on väike rasvasisaldus ning sisaldab suures koguses valke, vitamiine, mineraale ja kiudaineid.

Taksonoomia Edit

Esimesena kirjeldas seda seent teaduslikult 1782. aastal prantsuse botaanik Jean Baptiste François Pierre Bulliard. Seenetaksonoomia sai alguse 1821. aastal rootsi loodusteadlase Elias Magnus Friesi, keda on nimetatud ka "mükoloogia isaks", töödega. Kõikide seente toonased binaarsed nimetused vajasid sellega Friesilt heakskiitu. Hariliku kivipuraviku binaarse autorina märgiti kuni 1987. aastani Bull.:Fr., kui looma- ja taimeliikide nomenklatuuri koodeksi ICN (International Code of Nomenclature for algae, fungi, and plants) standardiks võeti Carl von Linné "Systema Naturae" 10. väljaanne 1758. aastast.[1] Pärast seda ei olnud vaja Friesi ühe binaarse autorina välja tuua.

Harilik kivipuravik on kivipuraviku perekonna tüüpliik. Kivipuraviku perekonna teaduslik nime Boletus tuleneb ladinakeelsest sõnast bōlētus ('seen'), mis omakorda on tuletatud vanakreeka sõnast βωλίτης ('maapealne seen'). Liigiepiteet edulis tuleneb samuti ladina sõnast, mis tähendab "söödavat". Hariliku kivipuraviku eestikeelne nimetus on tulnud sellest, et noorelt on tema viljaliha tihe ja kõva.[2]

Kirjeldus Edit

Boletus edulis (2)

Noor kivipuravik

Hariliku kivipuraviku jalg on toekas, silinderjas-nuijas, mõnikord isegi tünnitaoline, värvuselt valge või kollakas, 8–25 cm pikk ja 7 cm jäme. Jala peal on peen valge või helepruunikas võrgustik, mis on kõige paremini näha jala ülaosas.[2] Jala värvus varieerub helepruunist punakaspruuni ja tumepruunini. Kübar on suur ja pruunikas, 7–30 cm lai. Kübar on märjalt veidi kleepuv. Noorelt on kübar kumer ja vanemana lamedam. Kübara alaosale lõdvalt kinnituvad torukesed on noorelt valged, vanemaks saades värvuvad oliivkollaseks või -roheliseks.[3] Eosed on silindrilised või elliptilised, mõõtmetega 12–17 × 5–7 mikromeetrit. Eoskand on neljaeoseline, 25–30 mikromeetrit pikk ja 8–10 mikromeetrit lai.

Eospulber on oliivpruun. Viljaliha on noorelt väga tihe ja kõva, värvuselt valge, kuid muutub vanemaks saades poorseks. Maitselt on seeneliha mahe, pähkline. Lõhn on aromaatne ja meenutab leivataigna lõhna. Erinevalt teistest puravikest ei muuda tema viljaliha muljudes või lõigates värvi. Täielikult küpsenud seen võib kaaluda umbes 1 kg.

Sarnased liigid Edit

Boletus edulis EtgHollande 041031 091.jpg
Harilik kivipuravik
2006-09-14 Tylopilus felleus crop.jpg
Sapipuravik

Harilikul kivipuravikul on mitu lähisugulast, kes moodustavad mükoriisat mitme puuliigiga. Need seened, näiteks männi-kivipuravik (B. pinophilus) ja tamme-kivipuravik (B. reticulatus), on välimuselt ja toiduliselt väärtuselt hariliku kivipuravikuga väga sarnased. Kogu kivipuraviku perekonna taksonoomia on pikka aega olnud ebaselge, paljusid sarnase pruunika värvusega liike on peetud hariliku kivipuraviku alamliikideks või vormideks. Hiljutised molekulaarsed analüüsid on näidanud, et näiteks liigid B. betulicola, B. quercicola ja B. venturii ei moodustada siiski ühte liiki. Kuigi hariliku kivipuraviku erinevad vormid võivad olla välimuselt üsna erinevad, on nad geneetiliselt nii sarnased, et neid ei saa nimetada ka eraldi liikideks. Seega võib pidada liiki B. persoonii hariliku kivipuraviku üht tüüpi värvivormiks B. edulis var. albus.

Harilikku kivipuravikku võib tema lähedatest liikidest üsna kergesti eristada. Männi-kivipuravikku võib eristada selle poolest, et tema torukesed on kahvatud punakaspruunid. Harilik kivipuravik meenutab pealt vaadates äravahetamiseni sapipuravikku (Tylopilus felleus), millel on jalal ka sarnane võrgustik. Sapipuraviku võrgustikul on aga tumedam värvus, harilikul kivipuravikul on see kahvatum. Lisaks on sapipuravikul mõru maitse. Tema eosed on samuti punakad ja viljaliha tumeneb murdumisel. Kivipuraviku perekonda kuulub ka mürgiseid liike, näiteks saatana-kivipuravik (Rubroboletus satanas). Enamus nende mürgiste liikide eosed, jalg või mõlemad on aga silmatorkavalt punakad.

Levikuala ja ökoloogia Edit

Levik ja peremeesliigid Edit

Forest in Jalasjärvi

Ilma järelkasvuta tihedad kuusikud on soodsad kivipuravike kasvukohad

Harilikku kivipuravikku võib leida peaaegu kõikides põhjapoolkera okas- ja segametsades. Euroopas ulatub tema levila Põhja-Skandinaaviast Lõuna-Itaalia ja Marokoni. Teda on leitud ka Aasiast ja Põhja-Ameerikas kuni Mehhikoni. Eestis on harilik kivipuravik väga sage.[3] Vaatamata levikusele varieerub tema arvukus aastati. Harilik kivipuravik kasvab ka lõunapoolkeral Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuhu see on arvatavalt jõudnud kuuse seemikutega. Brasiilias on harilikku kivipuravikku kohatud Põhja-Ameerikast imporditud mändide läheduses.

Varem arvati, et harilik kivipuravik elab sümbioosis ainult hariliku kuusega, kuid fülogeneetiliste uuringute alusel on leitud 12 varianti, mis kasvavad koos mitme puuliigiga. Kuigi tamme- ja männikivipuravik näivad kasvat ainult koos tammede ja mändidega, kasvab harilik kivipuravik neile lisaks veel koos nulu, pöögi, tsuuga ning isegi arukase ja pärnaga.

Hariliku kivipuraviku mükoriisa on tüüpiliselt perekonnale valge, kuid tema mikroskoopilised struktuurid eristavad teda sugulasliikidest. Mükoriisa võimaldab peremeestaimel hankida maapinnast paremini fosfori ja muid toitaineid ning vett. Seened saavad omakorda taimedelt muu hulgas süsivesikuid. Hariliku kivipuraviku sümbioosi suurim kasu on ehk võimalus kasutada sügavamas pinnases leiduvat vett. See võimaldab tal rikkalikult kasvada ka kuivemates kohtades. Peremeestaim saab harilikult kivipuravikult omakorda kasu näiteks maapinnases leiduvate kahjulike vabade raskmetallide koguse vähendamisega puujuurestiku läheduses. Laboritingimustes on hariliku kivipuraviku mükoriisa näidanud ka vähendavat seemnete tõusmepõletikku vähemalt mustal männil.

Kasvukoht ja -aeg Edit

Boletus edulis1

Harilik kivipuravik leheprügis kasvamas

Harilik kivipuravik kasvab kõige paremini metsaluses, kus ei ole järelkasvu vaid on lehepürgi või õhuke sammalkate. Esimesed seened tõusevad esmalt palumetsade lagedates kohtades, tihedate kuusikute ääres, tihti teede ääres. Sügise teises pooles võib neid leida ka mujalt metsast või hõredalt lagendikult. Ta kasvab hästi harvendamata kuusikutes, kuid harvendamise järel võib arvukus väheneda. Ka lämmastikusisaldus mullas ja suurenenud niiskus võib hariliku kivipuraviku saagikust vähendada.

Eestis ja mujal põhjapoolkeral esinevad viljakehad üldiselt juulist oktoobrini, kuid esimene viljakeha võib vihmasel suvel ilmuda juba juunis. Hariliku kivipuraviku eosed levivad viljakehalt tuulega. Seent võivad levitada ka putukad ja muud loomad, kes viivad seeneniidistiku osad uutesse kasvukohtadesse.

Harilikku kivipuravikku on püütud kasvatada ka kunstnikult, kuid seni ebaõnnestunult. See pole õnnestunud peamiselt sellepärast, et laboritingimustes hoitud hariliku kivipuraviku seeneniidistik on elujõuline vaid kuni paar põlvkonda. Looduslikes oludes tehtud katsetes on järeldunud, et hariliku kivipuraviku ja tema peremeespuu sümbioos ei toimi ilma mõne teise mulla mikroorganismide koosmõjul. Püütud on leida teisi sümbioosi osapooli, kuid mulla ökosüsteemi liigse mitmekesisuse tõttu pole see siiski õnnestunud.

Kasutamine Edit

Toiteväärtus Edit

Hariliku kivipuraviku lõhn on väga vastupidav kuivatamisel ja kuumutamisel, mis on edendanud puravike kasutamist toiduainetööstuses. Harilik kivipuravik on kõrge valgusisaldusega ja madala rasvasisaldusega. Keskmiselt 25% seene kuivkaalust on valgud, mida on tunduvalt rohkem kui enamikus köögiviljades, kuid vähem kui näiteks kaunviljades. Seene valkude aminohappeline koostis on suhteliselt hea võrreldes taimeste toodetega. Suur on seene kiudainete osatähtsus. Harilik kivipuravik sisaldab märgatavas koguses seleeni (13–17 ppm), samuti suhkruid ehk trehaloosi (9,7% kuivkaalust).

Toitained
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Kalorsus 81,8 kcal
Rasvad 1,70 g
Valgud 7,39 g
Vitamiinid
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
C 4,21 mg
B1 0,105 mg
B2 0,092 mg
B3 6,07 mg
B5 2,64 mg
B6 0,051 mg
Folaadid 290 µg
Toiteelemendid
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 203,3 mg
Kaltsium (Ca) 1,195 mg
Fosfor (P) 22,26 mg
Raud (Fe) 0,739 mg
Tsink (Zn) 4,172 mg

Puudused Edit

Seenes sisalduv trehaloos on raskesti seeditav ja see tekitab talumatuse nähtusid. Samuti on täheldatud, et seen kogub raskmetallidest mingil määral hõbedat, mida tuleb arvestada toiduaine kasutamisel. Uuringutes on leitud, et seende koguneb samuti elavhõbet ja radioaktiivset tseesiumi 137Cs, mida leidub paljudes muudes kaubanduslikes seentes vähem. Harilik kivipuravik võib osal inimestel esilede kutsuda allergilisi reaktsioone. Reaktsioonid võivad avalduda seent süües või ainult nahakokkupuute järel ja halvimal juhul võib mõnel inimesel hariliku kivipuraviku söömine põhjustada anafülaksiat.

Tarbimine erinevates maades Edit

Pile of Porcini-2

Kuivatatud puravike müük Borgo Val di Taros Põhja-Itaalias

Isegi vanad roomlased sõid juba puravikke. Eriti Itaalias on need seened ikka veel hinnatud. Riigis ei ole aga metsadesse sarnaseid avalikke ligipääse nagu Põhjamaades või Venemaal. Mõnes piirkonnas, lisaks seente korjamise piirangutele, peab järelvalvet metsapolitsei (itaalia keeles Corpo forestale dello Stato). Riigi enda saak on küllaltki piisav nõudluse rahuldamiseks, kuid suur osa imporditakse välisriikidest.

Seeni, erinevalt lihast, on lubatud paastu ajal süüa. Seetõttu on seente kasutamine suurem Euroopa katoliiklikes kui protestantlikes maades. Euroopa puravike kaubanduse kohta on olemas vähe andmeid, kuid näiteks 1987. aastal müüdi ametliku statistika järgi harilikke kivipuravikke Prantsusmaal ja Saksamaal üle tuhande tonni ning 1988. aastal Itaalias üle 2300 tonni.

Viljaliha on tervenisti kasutatav.[2] Seene lõhn tuleb kõige paremini esile praadides ja vaid kergelt maitsestatuna. Sarnaselt teiste seentega muutub värske harilik kivipuravik limaseks, kui see on pikka aega ligunenud või kupatatud keevas vees. Eelistatult tuleks toored seened panna pannile ja siis kuumutada kuni seenest hakkab erituma vedelikku. Puravikke säilitatakse külmutatult või kuivatatult, eriti itaalia ja vene köögis, näiteks risottodes ja suppides. Kuivatatud puravikke kasutatakse ka hiina meditsiinis. See on muu hulgas kõige olulisem Shujin wan'i segu koostisosa, mis usutavasti lõdvestab lihaseid ja liigseid, parandades samuti vereringet.

Muud organismid Edit

Eaten cep

Mõne looma poolt söödud seenekübar.

Paljud loomad söövad seeni, eriti puravikke. Puravikest toituvad muu hulgas põdrad, hirved, mägrad, kährikud ja rästad ning eriti seenesääsklaste ja õiekärblaste vastsed. Seen on sageli ussitanud, eriti jala alusesel.[2]

Mõnikord võib puravike viljakeha peaaegu täielikult kaetud olla parasiitseenega kollane üleniidik. Kollane üleniidik ise mürgine ei ole, kuid kottseente põhjustatud haigused pehmenenud viljakehal loovad soodsad tingimused bakteritele, mis võivad põhjustada toidumürgitust.

Kasutatud allikad Edit

Viited Edit

  1. "Elurikkus luubi all". Sirp. 15. detsember 2011
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Bonsdorff & Kosonen (2010), lk 23.
  3. 3,0 3,1 Kalamees & Liiv (2005), lk 82.