| Habeheinik | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Tricholoma vaccinum (Schaeff.) P.Kumm. (1871) |
Habeheinik ehk lehmaheinik (Tricholoma vaccinum) on heinikuliste sugukonda heiniku perekonda kuuluv seeneliik.
Esimesena kirjeldas seda seeneliiki 1774. aastal saksa mükoloog Jacob Christian Schäffer, kes andis sellele nimeks Agaricus vaccinus. Hiljem paigutati liik heiniku perekonda. Liigiepiteet vaccinum tuleneb ladinakeelsest sõnast vaccinus ja tähendab 'lehmavärviline'.
Kübar on noorena üldjoontes kooniline, muutudes hiljem kumeras ning vanemas eas on see peaaegu täiesti lame. Kübara läbimõõt on tavaliselt 2,5–6,5 cm. Kübar on pikalt habekarvase servaga. Kübar on kaetud suurte kiuliste soomustega. Kübar on värvuselt punakaspruun. Jalg on 4–7,5 cm pikk ja 1–2 cm jäme. Jalg muutub vanemaks saades õõnsaks. Jalg on värvuselt peamiselt valge, osaliselt kübaraga sarnaselt punakaspruuni tooni. Sarnaselt kübaraga on jalg kiuline, lisaks osaliselt ebemelis-soomuseline. Eoslehekesed on jalale nõgusalt külge kasvanud. Eoslehekesed on valged, vanemaks saades muutuvad määrdunud-punakaspruuniks.[1] Habeheiniku eospulber on valge. Eosed on ümarellipsoidsed, mõõtmetega 6–7,5 × 4–5 mikromeetrit. Viljakeha on ebameeldiva lõhnaga.
Kuigi habeheinikut peetakse kupatatult söödavaks, ei ole seen hea maitsega. Osad autorid ei ole soovitanud habeheinikut korjata, kuna ta on sarnase välimusega mitme mürgise heinikuga.
Habeheinik on levinud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Ta kasvab okasmetsades, eriti männikutes ja kuusikutes.
Viited[]
- ↑ Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). "400 Eesti seent", Lk. 158, Eesti Loodusfoto. ISBN 978-9985-830-63-5.