FANDOM


Utmarkt Guld
Marines rest in the field on Guadalcanal

USA merejalaväelased Guadalcanali lahingu ajal lagendikul puhkamas

Guadalcanali lahing, ka Guadalcanali kampaania, oli Teise maailmasõja Vaikse ookeani tandril 7. augustist 1942 kuni 9. veebruarini 1943 Ameerika Ühendriikide ja Jaapani Keisririigi vahel toimunud lahing Saalomoni saarte koosseisu kuuluva Guadalcanali saare pärast. See oli liitlasvägede esimene suurem rünnak Jaapani vastu Vaiksel ookeanil.

7. augustil 1942 maabusid liitlasväed, peamiselt USA merejalaväelased, Saalomoni saarte lõunaosas asuvatel Guadalcanali ja Tulagi saarel ning Nggela ehk Florida saartel, et vabastada need jaapanlaste käest, kes ohustasid liitlaste varustus- ja sideteid USA, Austraalia ja Uus-Meremaa vahel. Liitlaste rünnakust üllatunud jaapanlased proovisid augustist novembrini mitmel korral liitlaste kätte langenud Hendersoni lennuvälja tagasi saada. Maismaa- ja merelahingud ning pidevad, peaaegu igapäevased õhulahingud kulmineerusid novembris otsustavas Guadalcanali merelahingus, milles viimane jaapanlaste katse Hendersoni lennuvälja tagasi vallutamiseks nurja aeti. Detsembris loobusid jaapanlased Guadalcanali tagasi hõivamast ja viimased väeosad evakueeriti sealt 7. veebruariks 1943.

Guadalcanali lahing oli märkimisväärne strateegiline liitlasvägede võit Vaikse ookeani tandril. Jaapanlased olid selleks ajaks jõudnud oma vallutuste tippu Vaiksel ookeanil. Võidud Uus-Guineal ja Guadalcanalil tähistasid liitlastele rindel üleminekut kaitsvast sõjategevusest ründavale, mille lõpptulemustena Jaapan kapituleerus ja lahingud Vaikse ookeani pärast lõppesid.

Taust Edit

Strateegilised kaalutlused Edit

P
Red pog.png
Guadalcanali saare asukoht Vaikses ookeanis

7. detsembril 1941 ründasid Jaapani väed Hawaii saarestikus Pearl Harbori juures USA Vaikse Ookeani Laevastikku. Rünnaku tulemusena muutusid võitlusvõimetuks suurem osa USA lahingulaevadest ja selle järel algas nende kahe riigi vahel sõda. Jaapani juhtide algsed eesmärgid olid neutraliseerida USA laevastik, kindlustada Jaapani vägede edukas pealetung loodusvarade poolest rikastesse Kagu-Aasia piirkondadesse ning rajada strateegilised sõjaväebaasid Jaapani Keisririigi kaitseks Vaiksel ookeanil ja Aasias. Eesmärkide täitmiseks vallutasid Jaapani väed Filipiinid, Tai, Malaja, Singapuri, Birma, Hollandi Ida-India, Wake'i saare, Gilberti saared, Uus-Britannia ja Guami. Lisaks USA-le asusid Jaapani agressiooni vastu võitlust pidama ka teised liitlasriigid, sealhulgas Suurbritannia, Austraalia ja Holland, keda oli Jaapan samuti rünnanud.

Kaks Jaapani rünnakut, millega püüti laiendada oma mõjuala Vaikse ookeani lõuna- ja keskosas ning millega võidi ohustada Austraaliat ja Hawaiid või USA läänerannikut, peatati vastavalt Korallimere ja Midway merelahingutes. Korallimere lahing tekitas kaotusi mõlemale poole, kuid osutus hiljem liitlaste strateegiliseks võiduks. Midway lahingus saavutasid liitlased esimese selge suure võidu jaapanlaste üle ning mis samal ajal nõrgendas Jaapani lennuväe võimet rünnakute jätkamiseks. Kuid see ei seganud Jaapani edasisi plaane mitme järgneva kuu jooksul. Jaapanlased tegid tormakate ja läbimõtlemate otsuste juures vigu, mistõttu kandsid nad näiteks Port Moresby ründamise juures Kokoda tee kaudu ränki kaotusi. Kuni selle ajani pidi liitlastel olema kaitsev hoiak, kuid saavutatud strateegilised võidud võimalasid asuda Jaapani agressiooni vastu rünnakule.

Liitlased alustasid Jaapani okupatsiooni vastu esmalt rünnakut Saalomoni saarte lõunasaartele, Guadalcanali, Tulagi ja Nggela ehk Florida saartele. Jaapani keiserlik laevastik oli hõivanud Tulagi saare 1942. aasta mais ja ehitanud lähedusse vesilennukute jaoks baasi. Liitlaste mure kasvas 1942. aasta juuni alguses, kui Jaapan alustas Guadalcanali saare põhjarannikul Lunga neeme juures suure lennuvälja ehitamist. Baasilt tõusvad Jaapani raskehävitajad oleksid võinud ohustada ühendust mereliinide vahel, mis ulatusid USA läänerannikult tihedalt asustatud Austraalia idarannikuni. 1942. aasta augustiks oli jaapanlastel Tulagi ja lähedal asuvatel saartel umbes 900 mereväelast. Guadalcanalil oli lisaks umbes 2200 korealasest tööpataljonlast. Rajatavad baasid oleksid pakkunud kaitset Jaapani tähtsamale baasile Rabaulis, oleksid ohustatud liitlaste varustus- ja sideteid ning oleksid olnud lähtealaks kavandatud rünnakule Fidži, Uus-Kaledoonia ja Samoa saartele (operatsioon "FS").

Liitlaste plaani Saalomoni saarte lõunasaarte hõivamiseks kavandas Ameerika admiral Ernest King, kes oli Ameerika Ühendriikide laevastiku ülemjuhataja. Ta soovis saared jaapanlaste käest vabastada. USA presidendi Franklin D. Roosevelti vaikiva nõusolekuga toetas King lisaks Guadalcanali hõivamist. Kuna USA toetas Suurbritanniat selles osas, et prioriteedina tuleks sõjas esimesena alistada Saksamaa ja seejärel Jaapan, tuli Vaiksl ookeani sõjal võistelda sõdurite ja ressursside osas sõjaga Euroopas.

Seetõttu oli USA armeekindral George C. Marshall Kingi kavandatavatele rünnakutele vastu, sest selle operatsioonil puudus juht. King vastas sellega, et USA merevägi ja USA merejalaväelased teevad seda ise ning juhendas admiral Chester W. Nimitzi rünnakute kavandamises. Kingi rünnakuplaanidele anti seejärel luba. Guadalcanali ründamine oleks toimunud samal ajal kui Douglas MacArthuri juhitud liitlaste pealetung Uus-Guineal, mille eesmärk oli vallutada Admiraliteedisaared ja Bismarcki saarestik, sealhulgas Rabaulis asuv jaapanlate baas. Lõplikuks eesmärgiks oli Filipiinide tagasivallutamine. USA Sõjaväe Ühendatud Peastaap (Joint Chiefs of Staff) andis 19. juunil 1942 viitseadmiral Robert L. Ghormleyle käsu juhtida rünnakut Saalomoni saartele. Admiral Nimitz, kes asus Pearl Harboris, oli liitlaste Vaikse ookeani vägede ülemjuhataja.

Operatiivkoondis Edit

GuadHendersonJuly1942

Jaapanlaste ja korealaste poolt ehituses olev lennuväli Guadalcanali saare Lunga neemel 1942. aasta juulis

Rünnaku ettevalmistamiseks Vaiksel ookeanil 1942. aasta mais anti USA merejalaväe kindralmajorile Alexander Vandegrift korraldus, et ta liiguks oma 1. merejalaväediviisiga USA-st Uus-Meremaale. Ülejäänud liitlaste maa-, mere- ja õhujõudude üksused saadeti ülejäänud Vaikse ookeani saartele. Rünnaku baasiks valiti Uus-Hebriidide koosseisu kuuluv Espiritu Santo saar. Rünnak koodnimega "operatsioon Watchtower" algas 7. augustil 1942.

Esialgu oli liitlaste rünnak kavandatud vaid Tulagile ja Santa Cruzi saartele, kui mitte Guadalcanalile. Pärast seda, kui liitlaste õhuluure avastas Guadalcanalil jaapanlaste ehitusjärgus oleva lennuvälja, seati eesmärgiks selle saare vallutamine ja Santa Cruzi saartele plaanitud operatsioon jäi ära. Jaapanlased olid signaalluure kaudu teadlikud liitlaste ulatuslikust liikumisest Vaikse ookeani piirkonnas, kuid järeldati, et liitlased viivad vägesid Austraaliasse ja võib-olla Port Moresbysse Uus-Guineal.

Operatsiooni "Watchtoweri" alustamiseks kogunesid 26. juulil 1942 Fidži lähedal 75 USA-st ja Austraaliast pärit sõjalaeva. Enne Guadalcanalile liikumist 31. juulil tehti üks proovidessant. Liitlaste vägede juhataja oli viitseadmiral Frank Fletcher, kelle lipulaevaks oli lennukikandja "Saratoga". Mere- ja maavägesid juhatas kontradmiral Richmond K. Turner. Vandegrift juhatas 16 000 mehest (enamus USA merejalaväelased) koosnevat jalaväge, kes viisid läbi dessante.

Guadalcanalile saadetud väeosad olid äsja saanud sõjalise väljaõppe ning olid relvastatud vintpüssidega M1903 Springfield ja laskemoonaga, millest pidi jätkuma napiks kümneks päevaks. Selleks, et kiirendada operatsiooni ettevalmistusi, vähendasid operatsiooni korraldajad laevade pardal olnud varusid, mistõttu pidi varudest jätkuma 90 päeva asemel kõigest 60 päevaks. 1. merejalaväediviisi väeosad andsid algavale lahingule nimeks "operatsioon Shoestring" ('Kingapael').

Sündmused Edit

Dessandid Edit

Solomon island - Guadalcanal - Floride map - battles -et

Liitlasvägede dessant 7. augustil Guadalcanali ja Florida saartele ning tähtsamad merelahingud

Halb ilm võimaldas liitlaste vägedel jaapanlastele nähtamatuks jäädes Guadalcanalile jõuda 6. augusti õhtul ja 7. augusti hommikul ning kaitsjaid sellega üllatada. Seda on mõnikord nimetatud ka kesköiseks haaranguks Guadalcanalile. Jaapani patrull-lennuk lendas küll üle sellest alast, kus liitlaste laevad liikusid, kuid tugeva tormi ja pilvisuse tõttu ei näinud neid. Dessantväed jagunesid kahte rühma, millest üks ründas Guadalcanali ning teine Tulagi, Florida ja teisi lähedal asuvaid saari.

Liitlaste sõjalaevad pommitasid rannikut ja ameeriklaste lennukikandjalt õhku tõusnud lennukid pommitasid Jaapani positsioone saartel ja hävitasid nende baasi juures Tulagi lähedal 15 Jaapani vesilennukit.

Tulagi ning kahte läheduses asuvat väiksemat saart, Gavutut ja Tanambogot ründas 3000 USA merejalaväelast. Saartel olnud 886 keiserliku Jaapani mereväe sõdurit avaldasid tugevat vastupanu. Mõningase raskusega suutsid USA merejalaväelased kõik kolm saart vallutada; Tulagi saar hõivati 8. augustil ning Gavutu ja Tanambogo 9. augustil. Jaapanlastest kaitsjad tapeti peaaegau viimase meheni, samas kui ameeriklaste poolel langes 122 meest.

Guadalcanalile tehtud dessant sai palju vähem vastupanu. 7. augustil saabus Guadalcanali rannikule 11 000 USA merejalaväelast ja ei kohtunud mitte mingit vastupanu. Nad peatusid ööseks umbes kilomeetri kaugusel Lunga neemel asuvast lennuväljast. Järgmisel päeval kohtasid nad väikest vastupanu ning sõdurid ületasid Lunga jõe ja vallutasid lennuvälja 8. augusti kella neljaks pärastlõunal. Jaapanlased olid õhust ja merelt pommitamise ajal lennuvälja hüljanud ja põgenenud üle Matanikau jõe umbes viie kilomeetri kaugusele läände. Nad jätsid endast maha toitu, tarvikuid, ehitusmaterjale ja sõidukeid. Lennuvälja hõivamise käigus hukkus 13 jaapanlast.

GuadLandingsLunga

USA merejalaväelased saabuvad 7. augustil 1942 Guuadalcanalile

7. ja 8. augustil toimunud dessantide ajal ründasid Jaapani mereväe lennukid Sadayoshi Yamada juhtimisel mitu korda liitlaste vägesid ning panid põlema transpordilaeva "George F. Elliot", mis uppus kaks päeva hiljem, ja kahjustustasid tugevalt hävitajat "Jarvis". Üle kahe päeva kestnud õhurünnakutes kaotasid jaapanlased 36 ja ameeriklased 19 lennukit, millest 14 olid lennukikandja hävitajad.

Pärast lahingute peatumist tekitas Fletcherile muret tema lennukikandja lennukeid tabanud kaotused ja jaapanlaste õhurünnakute poolne oht lennukikandjale. Samuti polnud ta kindel, kui kauaks jätkub laevadele kütust, mistõttu taandus Fletcher Saalomoni saartelt oma lennukikandja operatiivkoondisega 8. august õhtul. Õhukaitse taandumise tõttu tõmbus Turner oma laevadega Guadalcanalilt tagasi, kuigi kaldale oli laaditud vähem kui pool väeüksustele vajalikest varustusest ja seadmetest. Turner plaanis aga Guadalcanalile ja Tulagile 8. augusti ööl maha laadida nii palju varustust kui võimalik ning seejärel oma laevadega 9. augusti varahommikul lahkuda.

Savo saare lahing Edit

8. ja 9. augusti ööl, kui transpordilaevadelt laaditi varustust maha, sai liitlaste kuuest ristlejast ja hävitajatest koosnenud valvetõke, mida juhatas Briti kontradmiral Victor Crutchley, lüüa Rabaulist ja Kaviengist väljunud viitseadmiral Gunichi Mikawa juhatatud Jaapani laevastikukoondiselt, kuhu kuulus seitse ristlejat ja üks hävitaja.

Lahingus, mida tuntakse Savo saare lahinguna, uppusid üks Austraalia ja kolm USA ristlejat ning üks USA ristleja ja kaks hävitajat said kannatada. Jaapanlaste üks ristleja sai mõõdukaid vigastusi. Mikawal, kes ei olnud teadlik sellest, et Fletcher valmistus USA lennukikandjatega tagasi tõmbuma, oli 9. augusti hommikul võimalus põhja lasta Guadalcanali juures seisnud USA transpordilaevad. Selle rünnaku hoidis ära ühe ristleja mürsk, mis lõhkes Mikawa lipulaeva, raskeristleja "Chōkai" komandosilla kõrval.[1] Mikawa kartis samuti päevavalguses ameeriklaste õhurünnakuid juhul, kui ta oleks oma laevadega piirkonda jäänud. Turner otsustas oma allesjäänud merejõududega 9. augusti õhtuks taganenda. See jättis kaldal olevad merejalaväelased ilma suurest osast seadmetest, varustusest ja veel transpordilaevade pardal olnud lisaväeosadest.

Algsed operatsioonid Edit

GuadInitialLungaPerimeter

USA merejalaväelaste algsed kaitsepositsioonid Lunga neeme lennuvälja ümbruses Guadalcanalil 12. augustil 1942

11 000 USA merejalaväelast asusid Guadalcanalil esmalt valvesse Lunga neeme ja lennuvälja ümbrusesse. Lisaks toodi kaldalt ära varustus. 12. augustil nimetati lennuväli lenduri Lofton R. Hendersoni mälestuseks, kes oli kaks kuud varem hukkunud Midway lahingus, Henderson Fieldi lennuväljaks. Transpordilaevadelt oli maha laaditud vaid viie päeva toit, kuid koos jaapanlastest mahajäänud toiduga jätkus merejalaväelastele sellest 14 päevaks. Selleks, et varusid säilitada, oli väeosadele määratud vaid kaks söögikorda päevas.

Liitlaste sõdurid haigestusid varsti pärast maabumist düsenteeriasse ning augusti keskpaigaks oli haigusest vaevatud iga viies merejalaväelane. Kuigi osa koeralastest tööpataljonlasi alistusid Ameerika vägedele, kogunes suurem osa allesjäänud jaapanlastest ja korealastest Matanikau jõe läänekaldale ning elasid peamiselt kookospähklitest. Lunga neemest umbes 35 km kaugusel idas asus Taivu neeme juures jaapanlaste eelpost. 8. augusti tõi Jaapani hävitaja Rabaulist saarele lisaks 118 meest.

12. augusti õhtul maabus Lunga neemest läänes Cruzi neeme ja Matanikau jõe vahel paat luureretkele tulnud 25 ameeriklasega, püüdes leida jaapanlaste väeosasid, kes oleksid võinud USA vägedele alistuda. Varsti pärast seda, kui ameeriklaste paat oli maabunud, ründas seda lähedal asunud jaapanlaste mereväeosa rühm, kes oleks merejalaväe patrulli peaaegu täielikult viimase meheni tapnud.

GuadMatanikauAug19

Jaapani väeosade ründamise skeem Matanikau jõe ümbruses 19. augustil

19. augustil saatis Vandegrift vastulöögiks kolm 5. merejalaväe rügemendi rühma jaapanlaste väeosasid ründama Matanikau jõest lääne poole. Üks rühm ründas Matanikau jõe suudme juures ning teine ületas jõe umbes kilomeetri kaugusel sisemaal ja ründas jaapanlaste vägesid Matanikau külas. Kolmas rühm maabus paadiga kaugemal läänes ja ründas Kokumbuna küla juures. Pärast kahe küla lühikest hõivamist naasid ameeriklased Lunga neemele. Rünnakus hukkus 65 jaapanlast ja neli ameeriklast, lisaks sai 11 haavata.

20. augustil tõi eskortlennukikandja "Long Island" Henderson Fieldi lennuväljale kaks merejalaväe eskadroni, 19 hävituslennukit Grumman F4F Wildcat ja 12 pommituslennukit Douglas SBD Dauntless. Henderson Fieldi lennuväljal olev lennuvägi sai liitlaste operatsiooni koodnime järgi tuntuks "Cactuse õhujõuduna". Järgmisel päeval osalesid merejalaväe hävitajad lahingus jaapanlastega. 22. augustil saabus Henderson Fieldi lennuväljale viis USA maaväe hävitajat Bell P-400 Airacobras.

Tenaru lahing Edit

GuadTenaruSandbar

Hukkunud Jaapni sõdurid Guadalcanalil Alligator Creeki suudmes pärast Tenaru lahingut

Vastuseks liitlaste dessantidele Guadalcanali saarele andis Jaapani sõjajõudude peakorter Jaapani keiserliku sõjaväe Rabaulis baseeruvale 17. armeele, mida juhatas kindralleitnant Harukichi Hyakutake, käsu Guadalcanal liitlaste vägedest vabastada. Armeed toetasid Jaapani mereväeüksused, sealhulgas Isoroku Yamamoto juhatusel ühendlaevastik, mille peakorter asus Truki saarel. 17. armee oli sel ajal kaasatud Uus-Guinea kampaaniasse, mistõttu olid vaba vaid mõni üksus. Nendeks olid Kiyotake Kawaguchi juhitud 35. jalaväebrigaad, mis paiknes Belaus, 4. jalaväerügement, mis oli Filipiinidel, ning kolonel Kiyonao Ichiki juhitud 28. jalaväerügement, mis asus transpordilaevadel Guami lähedal.

Guadalcanali poole hakkasid Rabaulist ja Karoliinide saarestikust Truki saarelt koheselt liikuma erinevad üksused. Nendest kõige lähemal paiknes Ichiki üksus, kuhu kuulus umbes 917 sõdurit, ja mis maabus hävitajatelt Taivu neeme juures pärast 19. augusti keskööd ning liikus siis öösel 14 km läände Ameerika merejalaväelaste baasi poole.

Guadalcanalil olevate liitlaste vägede suurust alahinnates ründasid Ichiki sõdurid 21. augusti varahommikul Alligator Creeki juures ameeriklaste positsioone. Ichiki rünnak suruti maha ja lahingus, mida tuntakse Tenaru lahinguna, kandsid jaapanlased raskeid kaotusi. Päevavalguses tegid merejalaväelased Ichiki elusolevatele väeosadele vasturünnaku, tappes veel suure osa nendest. Hukkunute hulka kuulus ka Ichiki, kuigi on väidetud, et ta sooritas pärast oma kaotuse ulatuse mõistmist rituaalse seppuku, et vältida võitluses langemist. Kokku langes lahingus Ichiki armee 917-st mehest umbes 774 kuni 777, lisaks langes 15 vangi. Ellujäänud naasid Taivu neemele, kus teatasid 17. armee peakorterile kaotusest ning jäid Rabaulist täiendusvägede ja uute korralduste ootele.

Ida-Saalomoni saarte lahing Edit

EasternSolomonsEnterpriseBurning

Lennukikandja "Enterprise" õhurünnaku all Ida-Saalomoni saarte lahingu ajal

Kui Tenaru lahing oli lõppenud, olid Jaapani täiendusväed juba teel. Kolm aeglaselt liikuvat transpordilaeva lahkusid Trukist 16. augustil ning kandsid ülejäänud 1400 sõdurit Ichiki 28. jalaväe rügemendist, lisaks 500 merejalaväelast 5. Yokosuka dessantväeosast.

Transpordilaevu saatsid 13 sõjalaeva, mida juhatas Jaapani kontradmiral Raizō Tanaka, kes plaanis vägedega Guadalcanalil maabuda 24. augustil. Selleks, et katta õhust dessanti ja Hendersoni lennuvälja tagasivõtmist liitlastelt, suundus 21. augustil Truki saarelt välja Chūichi Nagumo juhitud võimas Jaapani laevastik Saalomoni saarte lõunasaarte poole. Nagumo vägi koosnes kolmest lennukikandjast, "Shōkaku", "Zuikaku" ja "Ryūjō", ning 30 teisest sõjalaevast.

Fletcheri juhitud laevastikukoondis lähenes Guadalcanalile jaapanlasi ründama. Ameeriklastel oli vaid kaks lennukikandjat, "Saratoga" ja "Enterprise". 24. ja 25. augustil võitles kaks ameeriklaste operatiivkoondist Ida-Saalomoni saarte lahingus, mille tulemusena mõlemad laevastikud taganesid mõningaste kahjustustega. Jaapanlased kaotasid ühe lennukikandja. Tanaka konvoi kandis lahingus Hendersoni lennuvälja lennukite õhurünnaku all tugevaid kaotusi ning üks transpordilaev uppus. Konvoi oli sunnitud muutma kurssi Shortlandi saarte poole Saalomoni saarte põhjaossa, et elusolevad väed hiljem hävitajatel Guadalcanalile tuua.

Õhulahingud Henderson Fieldi kohal ja liitlaste kaitsepositsiooni tugevdamine Edit

HendersonF4FIntercept

Henderson Fieldi lennuväljalt õhkutõusvad USA merejalaväe hävitajad F4F Wildcat asumas lahinguse Jaapani lennukitega 1942. aasta augusti lõpus ja või septembri alguses

Läbi augusti saabus Guadalcanalile juurde veel mõni USA lennuk koos meeskonnaga. Augusti lõpuks oli Henderson Fieldi lennuväljal kokku 64 lennukit. 3. septembril saabus 1. merejalaväe lennuüksuse komandör brigaadikindral Roy Geiger koos oma personaliga, võttes kõik Henderson Fieldil tehtavad õhuoperatsiooni enda juhtimise alla. Henderson Fieldi kohal jätkusid õhulahingud liitlaste ja Jaapani lennukite vahel paeaegu iga päev. 26. augusti ja 5. septembri vahel kaotasid ameeriklased umbes 15 lennukit ja samal ajal jaapanlased umbes 19 lennukit. Henderson Fieldi ründamise tegi jaapanlastele keeruliseks see, et Rabauli baasjaamast tõusvatel lennukitel tuli Guadalcanalile ja sealt tagasi lennata kokku umbes kaheksa tundi.

Bougainville'i ja New Georgia saartel olnud austraallaste luure võis sageli Guadalcanalil olevatele liitlaste vägedele teada anda lähenevatest Jaapani lennukitest. See võimaldas USA hävitajatel aegsasti õhku tõusta ning Jaapani pommitajaid ja hävitajaid rünnata, kui nad saarele lähenesid.

Vandegrift jätkas Henderson Fieldi lennuvälja ümbruse tugevdamist ja kaitse parandamist. 21. augusti ja 3. septembri vahel lasi ta Guadalcanalile Tulagi ja Gavutu saarelt saata kolm merejalaväe pataljoni, sealhulgas Merritt A. Edsoni juhitud 1. löögipataljoni ning 1. parašütistide pataljoni. Nende üksustega suurenes Henderson Fieldi kaitsvate meeste arv 11 000-lt veel 1500 võrra. Parašütistide pataljon, mis oli augusti alguses Tulagi ja Gavutu saarel toimunud lahingutes kandud suuri kaotusi, läks samuti Edsoni juhtimise alla.

Veel üks jalaväe täiendusüksus maabus 27. augustil Matanikau jõest lääne pool Kokumbuna küla juures. Selle eesmärgiks oli hävitada läheduses olevad jaapanlaste üksused. Ameerika merejalaväelastel tuli aga silmitsi seista raske maastiku, kõrvetava päikese ja hästi asetatud Jaapani kaitsjatega. Järgmisel hommikul avastasid merejalaväelased, et jaapanlased olid öösel lahkunud, mis võimaldas ameeriklastel Lunga neeme juurde paadiga sõita. Võitluses langes 20 jaapanlast ja kolm ameeriklast.

Väiksemad liitlaste merekonvoid saabusid Guadalcanalile 23. ja 29. augustil ning 1. ja 8. septembril, tuues toitu, laskemoona, lennukikütust ja lennutehnikuid. 1. septembril saabunud konvoiga tulid saarele lisaks 392 ehitusinseneri, kes asusid tööle Henderson Fieldi lennuväljal.

Tōkyō ekspress Edit

TokyoExpress

Jaapani väed asuvad hävitajale "Tōkyō ekspressi" sõiduks Guadalcanalile

23. augustil jõudis Kawaguchi 35. jalaväebrigaad Truki saarele ja asus aeglastele transpordilaevadele allesjäänud sõiduks Guadalcanalile. Tanaka konvoi kaotuste tõttu Ida-Saalomoni saarte lahingus otsustati väeosasid aeglase transpordiga Guadalcanalile enam mitte tuua. Selle asemel saadeti Kawaguchi mehi kandvad laevad Rabauli. Sealt plaaniti Kawaguchi mehed Guadalcanalile viia hävituslennukitega. Jaapani hävitajad suutsid tavaliselt sõita Guadalcanalile ja sealt tagasi ühe ööga ning nii oli väiksem liitlaste õhurünnakute oht. Liitlased andsid hävitajatega veetavatele Jaapani dessantväeosadele ja täiendusükstustele tänu nende suurele liikumiskiirusele nimeks "Tōkyō ekspress".[2]

Selline vägede toimetamine tegi aga raskeks seadmete ja varustuse, näiteks relvade, sõidukite ning rohkema toidu ja laskemoona viimise Guadalcanalile. Lisaks olid vägede transpordiga tegelevad hävitajad selle asemel vajalikud hoopis laevastiku kaitses. Suutmatuse või vastumeelsuse tõttu hoidusid liitlaste mereväe juhatajad Jaapani mereväega öösiti võitlemast, tänu millele oli jaapanlastel öisel ajal kontroll Saalomoni saarte ümbruse meredele. Aga iga Jaapani laev, mis sattus päevasel ajal Henderson Fieldi lennuvälja lähemale kui 320 km, oli õhurünnaku ohus. Selline taktikaline olukord jäi püsima kogu lahingu ajaks mitmeks kuuks.

29. augustist 4. septembrini tõid Jaapani kergeristlejad, hävitajad ja patrull-laevad Taivu neeme juurde ligi 5000 sõdurit, teiste seas suurema osa 35. jalaväebrigaadist ja 4. jalaväe rügemendist ning ülejäänud Ichiki rügemendi. Kindral Kawaguchi, kes maabus Tōkyō ekspressiga Taivu neemel 31. augustil, sai kogu Guadalcanalil olevate Jaapani vägede juhatajaks.

Edson's Ridge'i lahing Edit

EdsonMikeRed

USA merejalaväe kolonelleitnant Merritt A. Edson (pildil kindralmajorina) juhtis merejalaväe vägesid Edson's Ridge'i lahingus

7. septembril avaldas Kawaguchi plaani liitlasvägede hävitamiseks Guadalcanali saare lennuvälja lähistel. Kawaguchi plaan nägi ette öösel kolmes osas tehtavat üllatusrünnakut. Kolonel Akinosuke Oka juhitud väed pidid ründama läänest ja Ichiki omad idast. Kõige suurema löögi pidi andma lõunast Kawaguchi juhatatav kolmes pataljonis olev 3000 meheline vägi. Veel samal päeval hakkasid Kawaguchi väed Lunga neeme suunas mööda rannikut liikuma. Maha jäi umbes 250 meest, kes pidid valvama brigaadi varustusbaasi Taivu neeme juures.

Vahepeal andsid ameeriklastest luure USA merejalaväele teate Jaapani vägedest Taivu neeme juures Tasimboko küla lähedal. Edson kavatses rünnata Taivu neemel olevaid Jaapani vägesid. 8. septembril maabusid Edsoni mehed Taivu neeme lähedal ning vallutasid Tasimboko küla, jaapanlased taganesid džunglisse. Tasimbokos avastasid Edsoni väed Kawaguchi tähtsaima varustuslao, kus leidus muu hulgas suures koguses toidutagavara, laskemoona, meditsiinitarvikuid ja võimas lühilainevastuvõtja. Pärast seda, kui kõik vaateväljas oli hävitatud, välja arvatud mõned dokumendid ja varustus, naasid merejalaväelased Lunga neemele. Leitud dokumentidest saadi teada, et saarel oli vähemalt 3000 Jaapani sõdurit ja kavandati rünnakut.

Edson arvas koos Vandegrifti operatsioonide ohvitseri kolonel Gerald C. Thomasega õigest, et jaapanlaste rünnak tuleb kitsa rohuse umbes kilomeetripikkuse Henderson Fieldi lennuväljast lõunasse jääva koralliseljaku juurest. Seljakult, mis nimetati lähedal voolava Lunga jõe järgi Lunga seljakuks, oli hea ligipääs lennuväljale ja see oli sel ajal peaaegu täielikult kaitsmata. 11. septembril saadeti 840 meest Edsoni pataljonist seljakule ja selle ümbrusesse.

EdsonMap2

Lunga neeme kaart, millel on kujutatud ameeriklaste paiknemist, Jaapani vägede liikumisteid ja Jaapani rünnakute toimumispaiku lahingu ajal. Oka vägede rünnak leidis aset läänes (vasakul), Kuma pataljon ründas idast (paremal) ja kõige suurem löök püüti anda Edsoni seljaku juures (kaardil all keskel)

12. septembril ründas Kawaguchi 1. pataljon ameeriklasi Lunga jõe ja seljaku vahelisel alal. Üks merejalaväe rühm oli sunnitud taanduma seljakule enne, kui jaapanlased peatasid öösel nende rünnaku. Järgmisel öösel tuli Kawaguchil asuda lahingusse Edsoni ligi 4000 mehe ja kerge suurtükiväe vastu. Jaapanlaste rünnak algas peaaegu kohe pärast öö saabumist, kui Kawaguchi 1. pataljon ründas Edsoni paremat tiiba seljaku lääneosast. Pärast merejalaväe kaitsest läbi murdmist, peatatasid pataljoni lõpuks seljaku põhjaosas valvanud merejalaväe üksused.

Kawaguchi 2. pataljoni kaks rühma suundusid üle seljaku lõunaserva ja surusid Edsoni väed tagasi seljaku keskosasse. Kogu terve öö võitlesid merejalaväelaed sellel positsioonil jaapanlaste rünnakute vastu ning asuda tuli isegi ka lähivõitlusse. Merejalaväelasi toetas suurtükivägi. Kõik jaapanlaste rünnakud tõrjuti tagasi.

Kuma pataljoni ja Oka üksuste rünnakud teistes paikades tõrjuti samuti tagasi. 14. septembril alustas Kawaguchi oma brigaadi ellujäänud sõduritega viiepäevast retke läände Matanikau jõe orgu, et ühineda Oka üksusega. Kokku kaotasid Kawaguchi mehed umbes 850 meest ja merejalaväelased 104.

15. septembril kuulis Hyakutake Rabaulis Kawaguchi kaotusest ja saatis teate Jaapani sõjajõudude peakorterisse Jaapanis. Erakorralises nõupidamises jõudsid Jaapani armee ja laevastiku juhid järeldusele, et Guadalcanalil võib areneda sõja kõige olulisem lahing. Kaotused hakkasid mõjutama Jaapani operatsioone Vaiksel ookeani teistel aladel. Hyakutake mõistis, et kui ta saadab piisavalt vägesid ja varustust liitlaste alistamiseks Guadalcanalile, ei saa ta toetada suurt jätkuvat Jaapani rünnakut Uus-Guineal. Kokkuleppel sõjajõudude peakorteriga andis Hyakutake käsu taganeda neil Uus-Guineal olevatel vägedel, kes olid Port Moresbyst lähemal kui 50 kilomeetrit, seniks, kuni lahing Guadalcanalil on lõppenud. Hyakutake saatis Guadalcanalile lisavägesid, et veel korda üritada Henderson Field tagasi vallutada.

Vägede tugevdamine Edit

USS Wasp (CV-7) burning 15 Sep 1942

Põlema süttinud USA lennukikandja "Wasp" 15. septembril pärast Jaapani allveelaevalt saadud kolme torpeedotabamust

Samal ajal, kui Jaapani väed kogunesid Matanikau jõest lääne pool, tugevdasid USA väed Lunga neemel olevat kaitset. 14. septembril tõi Vandegrift Tulagi saarelt Guadalcanalile veel ühe jalaväe pataljoni. 18. septembril tõi liitlaste merekonvoi saarele 4157 meest ajutisest 3. mereväebrigaadist, 137 sõidukit, lennukikütust, laskemoona, toitu ja inseneritehnikat. Uute sõduritega oli Vandegriftil võimalik Lunga neeme ümber luua katkematu kaitseliin. Vahepeal, 15. septembril, ründas Guadalcanali kauguosa juures Jaapani allveelaev "I-19" USA lennukikandjat "Wasp", mis kolme torpeedotabamuse tagajärjel uppus. Mõneks ajaks jäi Vaikse ookeani lõunaossa ainult üks liitlaste lennukikandja, "Hornet".

Vandegrift eemaldas tööülesannete juurest samuti mitu ohvitseri, kes ei vastanud tema normidele, ja edutas mitu noort ohvitseri, kes olid ennast lahinguolukordades tõestanud. Kolonel Merritt A. Edson asus juhtima 5. merejalaväerügementi.

Guadalcanali kohal olevad õhulahingud vaibusid mõneks ajaks. 14. ja 27. septembri vahel ei teinud jaapanlased halva ilma tõttu ühtegi õhurünnakut. Mõlemad pooled tugevdasid sel ajal vägesid. Jaapanlased tõid Rabauli vägedele lisaks 85 hävitajat ja pommitajat ning ameeriklased Henderson Fieldi lennuväljale 23 hävitajat ja ründelennukit. 20. septembril oli Jaapanil Rabaulis 117 lennukit ja liitlastel Henderson Fieldil 71 lennukit. Õhulahingud algasid taas 27. septembril.

Jaapanlased hakkasid valmistuma järgmiseks katseks Henderson Fieldi lennuvälja tagasi vallutada. 11. septembril maabus Kamimbo lahe juurde Guadalcanali lääneotsas 4. jalaväerügement. Pataljon liitus Matanikau jõe juures Oka vägedega. 14., 20., 21. ja 24. septembril tõid Tōkyō ekspressi hävitajad Kamimbo lahe juurde toitu ja laskemoona, samuti 280 meest 1. pataljonist. Jaapani 2. ja 38. jalaväediviiside transport Hollandi Ida-Indiast Rabauli algas 13. septembril. Jaapanlased plaanisid järgmise Lunga neemele tehtava suure rünnaku jaoks, mis oli määratud 20. oktoobriks, tuua neist kahest diviisist 17 500 meest.

Lahingutegevus Matanikau jõe kallastel Edit

GuadPatrol

USA merejalaväe luuresalk 1942. aasta septembris Matanikau jõge ületamas

Vandegrift oli teadlik sellest, et Kawaguchi väed olid taganenud Matanikau jõest läände jäävale alale ning et Lunga neeme ja Matanikau jõe vahelisse piirkonda olid mitmed jaapanlaste salgad mahajäänud. Vandegrift otsustas seetõttu väikese üksusega Matanikau jõest idasse jäävaid jaapanlaste väeosasid rünnata. Ta soovis samuti vältida Jaapani vägede pearühma tugevnemist USA merejalaväe kaitsepositsioonide läheduses.

Esimene USA merejalaväelaste rünnak 23. ja 27. septembri vahel hõlmas sõdureid kolmest USA merejalaväe pataljonist. Matanikau jõest läänes paiknenud Jaapani vägede vastu sooritatud rünnaku tõrjusid Akinosuke Oka juhitud Kawaguchi sõdurid tagasi. Lahingu käigus jäi kolm merejalaväe rühma Cruzi neeme juures jaapanlaste piiramisrõngasse ning kandsid suuri kaotusi. Ameeriklased päästis hävitaja "Monssen".

Teine lahing toimus 6. ja 9. oktoobri vahel, suur merejalaväelaste vägi ületas Matanikau jõe, ründas äsja maabunud 2. jalaväediviisi Masao Maruyama ja Yumio Nasu juhitud Jaapani vägesid ning tekitas suuri kaotusi Jaapani 4. jalaväe rügemendile. Teine rünnak sundis jaapanlased taganema Matanikau jõest idasse jäävatelt positsioonidelt. See ei võimaldanud Jaapanil ellu viia Lunga neemele plaanitud suurt rünnakut.

9. ja 11. oktoobri vahel ründas USA jalaväe pataljon kaht Jaapani eelposti umbes 48 km kaugusel Lunga neemest idas Gurabusu ja Koilotumaria juures Aola lahe lähedal. Rünnakutes hukkus 35 jaapanlast ning rünnak nõudis elu 17 merejalaväelaselt ja kolmelt USA mereväelaselt.

Esperance'i neeme lahing Edit

Septembri viimase nädala ja oktoobri esimese nädala jooksul toodi Tōkyō ekspressiga Guadalcanalile Jaapani 2. jalaväediviisi vägesid. Jaapani merevägi lubas toetada maaväe planeeritavat rünnakut Henderson Fieldi lennuvälja kohal tehtavate õhurünnakute tõhustamisega ja saata lisaks sõjalaevu.

USS Helena CL-50-700px

USA kergeristleja "Helena"

Millard F. Harmon, kes oli USA maaväe vägede juhataja Vaikse ookeani lõunaosas, veenis Ghormleyd selles, et Guadalcanalil olevaid USA merejalaväe vägesid on vaja koheselt tugevdada, kui liitlastel tuleks saart kaitsta Jaapani järgmise, oodatava rünnaku eest. 8. oktoobril saabus Uus-Kaledooniasse 2837 meest 164. jalaväe rügemendist, et alustada sealt teed Guadalcanalile, kuhu plaaniti jõuda 13. oktoobriks. Selleks, et kaitsta 164. jalaväe rügemendi mehi kandvaid laevu, pani Ghormley välja kolm katterühma, kuhu kuulus USA kontradmirali Norman Scotti juhatatud neli ristlejat ja viis hävitajat. Operatiivkoondis pidi ründama igat Jaapani laeva, mis Guadalcanalile lähenes ja transpordikonvoi saabumist ohustas.

Mikawa 8. laevastiku meeskond plaanis 11. oktoobril Tōkyō ekspressiga Guadalcanalile tuua lisavägesid, 728 sõdurit ja lisaks laskemoona. Samal ajal pidid kontraadmiral Aritomo Gotō juhatusel kolm raskeristlejat ja kaks hävitajat pommitama Henderson Fieldi lennuvälja, eesmärgiga hävitada seal olevad ameeriklaste lennukid ja lennuvälja hooned. Kuna USA laevastiku sõjalaevad ei olnud varem kordagi püüdnud takistanud Tōkyō ekspressi sõite Guadalcanalile, ei oodanud jaapanlased sel ööl liitlaste laevadel vähematki vastupanu.

Veidi enne keskööd avastasid Scotti laevad radariga Guadalcanali lähedal olevad Gotō väed, mis liikusid USA ristlejatega paralleelkursil.[3] USA laevad avasid Gotō laevade vastu tule, mille tulemusena uppus üks Gotō ristleja ja üks hävitaja ning veel üks ristleja tugevalt sai kannatada. Lahingus sai lipuristleja "Aoba" tabamuse komandotorni ja admiral Gotō sai surmavalt haavata.[4] Ülejäänud Gotō laevadel tuli pommitusmissioonist loobuda ja taganeda.

Lahingus uppus üks Scotti hävitaja ning üks üks ristleja ja veel üks hävitaja sai tugevalt kannatada. Jaapani varustuskonvoi maabus edukalt Guadalcanalil ja alustas tagasiteekonda ilma, et Scotti väed oleksid ta avastanud. Hiljem, 12. oktoobri hommikul, pöördusid neli Jaapani hävitajat varustuskonvoi juurest tagasi, et abistada Gotō taganevaid, kahjustatuid sõjalaevu. Hendersoni lennuväljalt tõusnud lennukid hävitasid hiljem samal päeval kaks neist hävitajatest. USA maaväe konvoi jõudis järgmisel päeval plaanipäevaselt Guadalcanalile ning tõi saarele lasti ja sõdurid.

Hendersoni lennuvälja pommitamine Edit

Vaatamata USA võidule Esperance'i neeme juures jätkasid jaapanlased plaane ja ettevalmistusi oktoobri teises pooles tehtavaks suureks rünnakuks. Jaapanlased otsustasid riskida ning ei kasutanud saarele meeste ja tarvikute viimiseks kiireid sõjalaevu. 13. oktoobril lahkus Shortlandi saartelt Guadalcanalile kuuest transpordilaevast koosnev konvoi, mis kandis kaheksat hävitajat. Konvoi kandis lisaks 4500 sõdurit 16. ja 230. jalaväe rügemendist, mõnesid merejalaväelasid, kaht suurtükki ja ühte tankigruppi.

Haruna 1928

Jaapani lahingulaev "Haruna"

Selleks, et kaitsta konvoid ameeriklaste õhurünnakute eest, saatis Yamamoto Truki saarelt kaks lahingulaeva Hendersoni lennuvälja pommitama. 14. oktoobril öösel kell 1.33 jõudsid lahingulaevad Kongō ja Haruna, mida saatsid üks kergeristleja ja üheksa ristlejat, Guadalcanalile ja avasid 16 km kauguselt Hendersoni lennuväljale tule. Järgmise tunni ja 23 minuti jooksul tulistasid lahingulaevad Lunga neemele 973 356-mm mürsku, millest suurem osa langesid maha lennuväljale ja selle ümbruses. Paljud mürsud olid kildmürsud, mis olid mõeldud just maismaal olevate sihtmärkide hävitamiseks. Pommitamise käigus said mõlemad lennurajad tõsiselt kannatada, lisaks läks põlema suurem osa olemasolevast lennukikütusest, hävines 48 lennuväljal olnud 90 lennukist ja hukkus 41 meest, teiste seas kuus pilooti. Lahingulaevad naasid seejärel Truki saarele.

Vaatamata suurtele kahjustustele õnnestus sõduritel Hendersoni lennuvälja üks rada paari tunniga parandada. Lennuväljal maandusid peagi seitseteist pommituslennukit Douglas SBD Dauntless ja 20 hävituslennukit Grumman F4F Wildcat ning USA maaväe ja merejalaväe transpordilennukid asusid Guadalcanalile lennukikütust transportima.

Nüüd, mil ameeriklased olid teadlikud suurte lisajõududega Jaapani konvoi lähenemisest, püüti meeleheitlikult leida mõnda viisi, kuidas konvoi enne Guadalcanalile jõudmist peatada. 14. oktoobril ründasid ameeriklaste lennukid konvoid kahel korral, kuid ei suutnud seda vigastada.

GuadJTransportTassafaronga

Ameerika lennukite hävitatud Jaapani transpordilaev Tassafaronga neeme juures 15. oktoobril

Jaapani konvoi jõudis Guadalcanalil asuva Tassafaronga neeme juurde 14. oktoobri keskööl ja alustati varustuse maha laadimist. Terve 15. oktoobri päeva pommitasid ja tulistasid madallennul ameeriklaste lennukid konvoid, hävitades kolm transpordilaeva. Allesjäänud konvoi lahkus öösel, olles maha laadinud kõik sõdurid ja umbes kaks kolmandikku varustusest. 14. ja 15. oktoobri öösel pommitasid Hendersoni lennuvälja mitu Jaapani raskeristlejat, hävitades paar Ameerika lennukit, kuid märkimisväärset kahju lennuväljale juurde teha ei õnnestunud.

Henderson Fieldi lahing Edit

1. ja 17. oktoobri vahel tõid jaapanlased Guadalcanalile 15 000 sõdurit, millega oli Hyakutakele olemas plaanitud rünnakuks vajatud 20 000 sõdurit. Kuna Matanikau jõest idas oldi positsioonid kaotatud, otsustasid jaapanlased, et rannikult ameeriklastele tehtav rünnak oleks raske. Seetõttu otsustas Hyakutake rünnata Hendersoni lennuvälja lõunast. Tema 2. diviisile (koos 38. diviisi sõduritega), mida juhatas kindralleitnant Masao Maruyama, ning 7000 sõdurile kolmes jalaväe rügemendist anti käsk rünnata ameeriklasi džungli kaudu lõunast Lunga jõe idakalda lähedalt.

Rünnaku kuupäevaks seati 22. oktoober, kuid lükati siis 23. oktoobrile. Selleks, et tõmmata ameeriklaste tähelepanu kõrvale plaanitu rünnakust lõunas, pidid kindralmajor Tadashi Sumiyoshi juhtimisel raskesuurtükivägi ja viis jalaväe pataljoni umbes 2900 mehega ründama ameeriklasi läänest.

Jaapanlased hindasid, et saarel oli 10 000 Ameerika sõdurit, kuid tegelikult oli neid umbes 23 000.

GuadBattleOct20-25

23.–26. oktoobril toimunud lahingu kaart. Sumiyoshi väed ründasid Matanikau jõe juures läänest (vasakul), Maruyama 2. diviis ründas Lunga neeme lõunast (paremal)

12. oktoobril alustasid Jaapani insenerid teeraja rajamist, mida tunti "Maruyama rajana", Matanikau jõe juurest ameeriklastele kuuluvate alade lõunaosani. 24 kilomeetri pikkune rada kulges ühel kõige raskemal maastiku saarel, see ületas jõgesid ja ojasid, sügavaid kuristikke ja järske seljakuid ning läbis tihedat džunglit. 16. ja 18. oktoobri vahel alustas 2. diviis mööda Maruyama rada teekonda.

23. oktoobril olid Maruyama väed ameeriklaste liinidele jõudmiseks ikka veel läbi džungli liikumas. Hyakutake lükkas rünnakut edasi 24. oktoobri kella seitsmeks õhtul. Ameeriklased ei teadnud, et Maruyama väed olid lähenemas.

Hyakutake mehed teatasid Sumiyoshile rünnaku edasilükkumisest 24. oktoobrile, kuid ta ei saanud oma vägesid edasilükkamisest informeerida. Seega ründasid 23. oktoobri videvikus 4. jalaväe rügemendi kaks pataljoni ja üheksa tanki USA merejalaväelasi Matanikau suudme juures. USA merejalaväelaste suurtükivägi tõrjus rünnaku tagasi, hävisid kõik jaapanlaste tangid ja hukkusid paljud Jaapani sõdurid. Merejalaväelased kandsid vaid väikseid kaotuseid.

Lõpuks, 24. oktoobri õhtul jõudsid Maruyama väed Lunga neemele. Kahe öö vältel ründasid Maruyama väed kolonelleitnant Chesty Pulleri juhitud 1. jalaväe pataljoni ja kolonelleitnant Robert K. Halli juhitud USA maaväe 3. pataljoni, 164. jalaväerügementi.

Vintpüssidega, kuulipildujatega, miinipildujatega ja tankitõrjekahuriga 37 mm Gun M3 relvastatud USA merejalaväe ja maaväe üksused tegid jaapanlastele kohutavat kahju. Mõni väike jaapanlaste rühm, mis ameeriklaste kaitsest läbi murdis, hävitati järgmise paari päeva jooksul viimase meheni. Rünnakutes hukkus üle 1500 Maruyama mehe, samas kui ameeriklastel oli kaotusi ainult 60. Samal kahel päeval asusid Ameerika lennukid kaitsesse Jaapani lennukite ja laevade eest, hävitades 14 lennukit ja uputades ühe kergeristleja.

GuadMatanikauDeadJapanese

Surnud sõdurid lahinguväljal Jaapani 2. diviisist pärast 25.–26. oktoobril toimunud rünnakuid

Teised 26. oktoobril toimunud jaapanlaste rünnakud Matanikau lähedal tõrjuti samuti tagasi ning selle käigus hukkus palju jaapanlasi. Tulemusena peatas 26. oktoobri hommikuks kella kaheksaks rünnakud ja andis oma vägedele käsu taganeda. Umbes pooltele Maruyama juhitud ellujäänud vägedele anti käsk taganenda Matanikau oru juurde. Kolonel Toshinari Shōji juhitud 230. jalaväerügement suundus Koli neeme juurde, mis jäi Lunga neemest itta.

2. diviisi allesjäänud sõdurid jõudsid 4. novembril 17. armee peakorteri juurde Kokumbonasse, mis asus Matanikaust läänes. Samal päeval jõudsid Shōji üksused Koli neemele ja asusid laagrisse. Paljud 2. diviisi mehed olid lahingus langenud või olid saanud vigastada ning paljud kannatasid alatoitumuse ja troopiliste haiguste käes, mistõttu oli diviisil võimatu edasist lahingutegevust jätkata. Kokku langes lahingus 2200–3000 jaapanlast, samas kui ameeriklasi hukkus umbes 80.

Santa Cruzi saarte lahing Edit

Samal ajal, kui Hyakutake väed ründasid Lunga neemel, liikusid Jaapani lennukikandjad ja teised suured sõjalaevad Isoroku Yamamoto juhatusel Saalomoni saarte lõunasaarte poole. Sellest kohast lootis Jaapani laevastik alistada kõik liitlaste laevad, eriti lennukikandjad. Piirkonnas olnud liitlaste laevastik, mida juhtis nüüd William F. Halsey, lootis samuti Jaapani laevastikuga lahingus kohtuda.

Nimitz oli seadnud Ghormley asemele Halsey 18. oktoobril pärast seda, kui järeldas, et Ghormley oli liitlaste vägede edasiseks juhtimiseks Vaikse ookeani lõunaosas muutunud liiga pessimistlikuks.

SantaCruzHornetTorp

Pommi- ja torpeedotabamuse saanud lennukikandja "Hornet" 26. oktoobril

Vastaspoole lennukikandjate väed astusid üksteisega vastamisi 26. oktoobri hommikul lahingus, mis sai tuntuks lahinguna Santa Cruzi saarte juures. Pärast mõlema poole vastastikuseid õhurünnakuid tuli liitlaste lennukitel lahinguväljalt taganenda, sest üks lennukikandja ("Hornet") oli uppunud ja teine ("Enterprise") tugevalt vigastatud. Jaapanlaste lennukikandjad taandusid suure hulga lennukite ja lendurite kaotuse ning kahe lennukikandja märkimisväärsete vigastuste tõttu samuti.

Kuigi lahing oli uputatud laevade ja tekitatud kahju seisukohalt nähtavalt Jaapani taktikaline võit, osutusid Jaapani kaotused asendamatuteks. Merelahingus hukkus 148 kogenud ja hea väljaõppega jaapanlasest pardalendurit.[5] Seetõttu ei olnud Jaapani lennukikandjatel ülejäänud lahingus enam märkimisväärset rolli.

Novembrikuu lahingud maismaal Edit

Selleks, et kasutada ära oma võitu Henderson Fieldi lahingus, saatis Vandegrift kuus merejalaväe pataljoni, kellega liitus hiljem üks USA maaväe pataljon, rünnakule Matanikaust läände. Operatsiooni juhtis Merritt Edson ja selle eesmärk oli vallutada Jaapani 17. armee peakorter Kokumbonas, mis paiknes Cruzi neemest läänes. Cruzi neeme ala kaitsesid Jaapani väed 4. jalaväe rügemendist Nomasu Nakaguma juhatusel. 4. jalaväerügement oli halvas olukorras, sest paljud sõdurid olid lahingus langenud või haavata saanud või kannatasid troopiliste haiguste ja alatoitumise käes

GuadPointCruzJapaneseCasualties

USA merejalaväelased tõmbavad Cruzil neemel olevast punkrist välja Jaapani sõdurite laipu pärast novembri alguses toimunud lahingut

Ameeriklaste rünnak algas 1. novembril ja pärast mõnigaid raskusi õnnestus 3. novembriks alistada Cruzi neeme kaitsvad Jaapani väed. Ameeriklased näisid olevat lähedal Kokumbona vallutamisele. Seejärel avastasid ameeriklased ennast aga vastastikku äsja Koli neeme juures, mis asus Lunga neemest idas, maabunud Jaapani vägedega. Selleks, et astuda vastu sellele uuele ohule, peatas Vandegrift 4. novembril ajutiselt Matanikau rünnaku. Ameeriklastest oli rünnaku käigus langenud 71 meest ja jaapanlaste poolel umbes 400 meest.

3. novembri hommikul tõid viis Jaapani hävitajat Koli neeme juurde 300 sõdurit toetamaks Shōjid ja tema vägesid, kes olid pärast Henderson Fieldi lahingut teel Koli neemele. Kui Vandegrift sai teada jaapanlaste dessandist, saatis ta rünnakuks Herman H. Hannekeni juhtimisel välja merejalaväelaste pataljoni. Varsti pärast maabumist surusid Jaapani sõdurid Hannekeni pataljoni tagasi Lunga neeme suunas. Vastuseks andis Vandegrift Pulleri merejalaväelaste pataljonile, lisaks ühele kahest 164. jalaväe pataljonist, Hannekeni pataljoni kõrval käsu korraldada Jaapani vägedele rünnak.

Kui Ameerika väeosad liikuma hakkasid, jõudis Shōji koos oma sõduritega Koli neemele. Alguses, 8. novembril, püüdsid Ameerika väeosad Shōji vägesid Koli neeme lähedal Gavaga oja juures ümber piirata. Hyakutake andis Shōjile käsu oma positsioonidelt Koli neemel lahkuda ja ühineda Jaapani vägedega Kokumbona juures. 9. ja 11. novembri vahel põgenesid Shōji ja tema 2000–3000 meest lõunasse džunglisse. 12. novembril tapsid ameeriklased kõik ülejäänud Jaapani sõdurid. Ameeriklased loendasid Koli neeme alal 450–475 hukkunut jaapanlast ning hõivasid suurema osa Shōji raskerelvadest ja varustusest. Ameeriklastest langes lahingus 40 meest ja sai haavata 120.

GuadCarlsonAolaLanding

Carlsoni ründajad tulevad 4. novembril Aola lahel rannikule.

4. novembril maabus Aola lahe juures, Lunga neemest umbes 65 km kaugusel idas kaks USA merejalaväe ründerühma kolonelleitnant Evans Carlson juhtimisel. Carlsoni ründajad pidid asuma koos USA maaväe 147. jalaväe rügemendi väeosadega kaitsma 500 ehitusinseneri, kes püüdsid sinna asukohta lennuvälja ehitada. Halsey oli nõustunud plaaniga rajada Aola lahe juurde lennuväli. Aola lennuvälja ehitus peatati aga novembri lõpus, kuna maapind ei olnud lennuvälja ehituseks piisavalt hea.

5. novembril andis Vandegrift Carlsonile käsu rünnata kõiki Shōji väeosasid, mis olid Koli neemelt põgenenud. Carlson ja tema väeosad tegid Aola lahe juures Lunga neemel 29 päeva kestnud patrulli. Patrulli ajal osalesid Carlsoni sõdurid mitmes lahingus Shōji taganevate vägedega, tappes suurema osa neist, kuid kandsid ise 16 hukkunut.

Lisaks Carlsoni ründajate rünnakutes hukkunutele suri veel üks osa Shōji meestest troopiliste haiguste ja toidupuuduse tagajärjel. Selleks ajaks, kui Shōji väed jõudsid novembri keskpaigaks Lunga jõe juurde, oldi poolel teel Matanikusse ning ainult 1300 meest oli alles. Kui Shōji jõudis Matanikaust läänes 17. armee positsioonidele, oli elus vaid umbes 700–800 meest. Suurema osa Shōji väeosa ellujäänud sõdurites liitus teiste Jaapani üksustega Austeni mäe ja Matanikau jõe ülemjooksu piirkonna kaitseks.

Tōkyō ekspressi sõidud 5., 7. ja 9. novembril tõid Guadalcanalile lisavägesid Jaapani 38. jalaväediviisist, sealhulgas suurema osa 228. jalaväe rügemendist. Need värsked väeosad seati Cruzi neeme ja Matanikau piirkonda ning nad peatasid 10. ja 18. novembril Ameerika vägede rünnakud. Ameeriklased ja jaapanlased jäid üksteisega vastamisi pikki liini Cruzi neemest läänes kuni järgmiseks kuueks nädalaks.

Guadalcanali merelahing Edit

Pärast kaotust Henderson Fieldi lahingus püüdis Jaapani keiserlik sõjavägi 1942. aasta novembris veelkord lennuvälja vallutada. Operatsiooni alustamiseks oli vaja aga lisasõdureid. Keiserlik sõjavägi palus abi Yamamotolt uute väeosade viimiseks saarele ja järgmise rünnaku toetamiseks. Yamamoto andis 11 suurt transpordilaeva 38. jalaväediviisi ülejäänud 7000 sõduri, laskemoona, toidu ja varustuse viimiseks Rabaulist Guadalcanalile. Samuti toetas ta laevastikku kahe lahingulaevaga. Kaks lahingulaeva, "Hiei" ja "Kirishima", olid varustatud eriliste kildmürskudega, mida kavatseti kasutada 12.–13. novembril öösel Henderson Fieldi lennuvälja pommitamiseks ja seal olevate lennukite hävitamiseks. See oleks võimaldanud aeglasel, rasketel trandspordilaevadel Guadalcanalile jõuda ja järgmisel päeval ohutult last maha laadida. Lahingulaevasid juhtis laeval "Hiei" äsja viitseadmiraliks edutatud Hiroaki Abe.

Callaghan

USA kontraadmiral Daniel J. Callaghan

Novembri alguses sai liitlaste luure teada sellest, et jaapanlased valmistusid uuesti ette Hendersoni lennuvälja hõivamiseks. Seetõttu 11. novembril lisaks konvoi merejalaväelaste, kahe USA maaväe jalaväepataljoni ning laskemoona ja toiduga Guadalcanalile. Konvoid eskortis operatiivkoondis, mida juhatasid kontradmiralid Daniel J. Callaghan ja Norman Scott. Koondisse kuulusid raskeristlejad "San Francisco" ja "Portland", õhutõrjeristlejad "Atlanta" ja "Juneau", kergeristleja "Helena" ning kaheksa hävitajat.[6] Laevu ründasid 11. ja 12. novembril mitu koda Jaapani lennukid, kuid suurem osa lastist õnnestus maha laadida ilma suuremata kahjustusteta.

USA luurelennukid märkasid lähenevat Abe suurtükirelvastusega laevastikukoondist ja hoiatasid liitlaste komandöre. Seetõttu saatis Turner kõik Callaghani juhtimisel olevad lahingukõlbulikud sõjalaevad kaitsma rannikul vägesid eeldatava Jaapani mererünnaku eest. Samuti andis ta käsu Guadalcanali juures olevatele transpordilaevaele lahkuda 12. novembri õhtuks. Callaghani väed koosnesid kahest raskeristlejast, kolmest kergeristlejast ja kaheksast hävitajast.

13. novembri öösel umbes kell 1.30 kohtusid Callaghani väed Guadalcanali ja Savo saare vahel Abe laevastikuga. Lisaks kahele lahingulaevale kuulusid Abe laevastikku üks kergeristleja ja 11 hävitajat. Süsimustas pimeduses avasid vastaspooled üksteise vastu tule. Järgnenud lähivõitluses uppusid või said tugevalt kannatada kõik Abe sõjalaevad peale ühe ristleja ning ühe hävitaja Callaghani poolel. Lisaks hukkusid lahingus nii Callaghan kui Scott. Uppusid kaks Jaapani hävitajat ning veel üks hävitaja ja "Hiei" said tõsiselt vigastada. Vaatamata Callaghani vägede alistamisele andis Abe oma sõjalaevadele käsu taanduda ilma, et need oleksid Hendersoni lennuvälja pommitanud. "Hiei" uputasid samal päeval USA lennukikandja "Enterprise'i" lennukid. Kuna Abel ei õnnestunud Hendersoni lennuvälja rünnata, andis Yamamoto Shortlandi saarte lähedal paiknevale vägesid kandvale transpordikonvoile, mida juhatas Raizō Tanaka, käsu enne Guadalcanali poole liikuma hakkamist veel ühe päeva oodata. Yamamoto käskis Nobutake Kondōl Truki saare juurest ja Abi laevastikust pärit laevadest koondada veel üks pommituslaevastik, et 15. novembril Hendersoni lennuvälja rünnata.

14. novembri öösel kell 2.00 pommitasid üks ristleja ja hävitaja Gunichi Mikawa juhtusel Hendersoni lennuvälja. Pommitamine tekitas mõningat kahju, kuid lennuvälja ja suuremat osa selle lennukeid hävitada ei suudetud. Kuna Mikawa väed suundusid tagasi Rabauli, arvas Tanaka transpordikonvoi, et Hendersoni lennuvälja oli nüüdseks hävitatud ja alustas Guadalcanali poole liikumist.

Terve 14. novembri ründasid Hendersoni lennuvälja ja "Enterprise'i" lennukid Mikawa ja Tanaka laevu, uputades ühe raskeristleja ja seitse transpordilaeva. Suurema osa sõduritest päästsid transpordilaevadelt Tanaka eskorthävitajad ning naasid tagasi Shortlandi saartele. Päeval jätkasid Tanka laevad ja allesjäänud neli transpordilaeva Guadalcanali poole liikumist, kuna Kondō väed lähenesid Hendersoni lennuvälja pommitama.

NavalGuadalcanalWashington

USA lahingulaev "Washington" tulistab Jaapani lahingulaeva "Kirishima"

Selleks, et rünnata Kondō vägesid, eraldas Halsey kaks lahingulaeva, "Washingtoni" ja "South Dakota", ning neli hävitajat "Enterprise'i" operatiivkoondisest. Ameeriklaste laevastik Willis A. Lee juhtimisel "Washingtoni" pardal jõudis Guadalcanali ja Savo saare juurde veidi enne 14. novembri keskööd ning enne Kondō pommituslaevastiku saabumist.

Kondō laevastikku kuulusid lahingulaev Kirishima, kaks raskeristlejat, kaks kergeristlejat ja üheksa hävitajat. Pärast kahe laevastiku vastastikku kohtumist, uputasid Kondō laevad kiiresti kolm USA hävitajat ja kahjustasid tõsiselt neljandat. Jaapani sõjalaevad märkasid seejärel "South Dakotat", mida suudeti samuti vigastada. Samal ajal, kui Kondō sõjalaevad ründasid "South Dakotat", lähenes Jaapani laevadele märkamatult "Washington" ja avas "Kirishima" vastu tule, tabades seda ja põhjustades sellele tõsiseid kahjustusi. Pärast Russelli saarte suunas "Washingtoni" jälitamist, andis Kondō oma sõjalaevadele käsu taganemiseks ilma, et Hendersoni lennuvälja oleks pommitatud. Lahingus uppus samuti üks Kondō hävitajatest.

Kui Kondō laevad taandusid, maabusid Guadalcanalil Tassafaronga neeme juures umbes kell neli hommikul neli Jaapani transpordilaeva ja hakkasid lossima. Kell 5.55 alustasid transpordilaevade vastu rünnakut USA lennukid ja hävitasid kõik neli transpordilaeva koos suurema osa varustusega, mida nad kandsid. Rannikule jõudis kaldale ainult umbes 2000–3000 sõdurit. Kuna suurem osa vägedest ja varustusest ei õnnestunud kohale toimetada, oli Jaapan sunnitud loobuma novembriks kavandatud rünnakust Hendersoni lennuväljale. See oli lahingus saadud liitlaste märkimisväärse strateegilise võidu tulemus.

26. novembril asus Jaapani kindralleintant Hitoshi Imamura juhtima äsja Rabaulis loodud 8. armeed. Loodud armee hõlmas mõlemad Hyakutake Uus-Guinea 17. ja 18. armee. Üks Imamura esimesi eesmärki oli Hendersoni lennuvälja Guadalcanali tagasi võtmine. Liitlaste rünnak Uus-Guineal Bunas aga muutis Imamura põhieesmärki. See tulenes sellest, et liitlaste pealetungi Bunale peeti väga tõsiseks ohuks Rabaule, mistõttu lükkas Imamura Guadalcanalile uute vägede viimise edasi, et keskenduda olukorrale Uus-Guineas.

Tassafaronga lahing Edit

Jaapanil oli jätkuvalt probleeme Guadalcanalil olevatele vägedele piisava varustuse kohale toimetamisega. Novembri viimasel kahel nädalal võeti transpordiks kasutusele isegi allveelaevad, kuid ka nii ei suudetud Hyakutake vägedele piisavalt toitu viia. Vahepeal püüti rajada baase Saalomoni saarte kesksaartele, et hõlbustada sealt konvoide liikumist Guadalcanalisse, kuid seegi ebaõnnestus liitlaste õhurünnakute tõtt. 26. novembril andis 17. armee Imamurale teada, et nad on silmitsi toidukriisiga. Mõnda eesliini üksust ei oldud toiduga varustatud kuus päeva. See olukord sundis jaapanlasi uuesti hävitajaid kasutama hakata, et vajalik varustus kohale tarnida.

RaizoTanaka

Raizō Tanaka

Jaapani keiserliku mereväe kaheksanda laevastiku meeskond kavandas plaani, et aidata vähendada aega, mil hävitajad olid Guadalcanalile varustust tarnides liitlaste rünnakute eest kaitsmata. Suured tünnid täideti meditsiinitarbete ja toiduga ning seati köiega üksteise külge. Kui hävitajad jõudsid Guadalcanalile, võidi tünnid vette visata ja rannikult tulnud paat sai need siis üles korjata.

Kaheksanda laevastiku Guadalcanali abiväe üksusele (Tōkyō ekspress), mida juhtis Raizō Tanaka, anti ülesanne 30. novembri öösel viiel korral sellisel viisil Guadalcanali saarele Tassafaronga neemele varustus kohale toimetada. Tanaka üksusel oli kaheksa hävitajat, millest kuus hävitajat määrati igaüks kandma 200–240 tünni.

Kui Halsey sai luureallikatelt teada Jaapani katsest tagavarasid suurendada, andis ta äsjaloodud operatiivkoondisele, mis koosnes neljast ristlejast ja neljast hävitajast ning mida juhtis USA kontraadmiral Carleton H. Wright, käsu peatada Tanaka vägede lähenemine Guadalcanalile. 30. novembri päeval liitusid Wrighti väega veel kaks hävitajat.

30. novembri õhtul kell 22:40 saabus Tanaka vägi Guadalcanali juurde ja valmistus varustust maha laadima. Vahepeal lähenesid vastassuunast Wrighti sõjalaevad. Wrighti hävitajad avastasid radariga Tanaka laevad ja hävitaja komandör palus luba torpeedodega ründamiseks. Wright viitis neli minuti enne, kui selleks loa andis. See võimaldas Tanaka väel torpeedode eest põgeneda. Mitte ükski ameeriklaste torpeedodest ei tabanud sihtmärki. Samal ajal avasid Wrighti ristlejad tule, tabades ja hävitades ühe Jaapani hävitajatest. Ülejäänud Tanaka sõjalaevad loobusid varustamise missioonist ja tulistasid Wrighti ristlejate poole 44 torpeedot.

Jaapani torpeedod tabasid ja uputasid USA ristleja "Northamptoni" ning vigastasid tugevalt ristlejaid "Minneapolis", "New Orleans" ja "Pensacola". Ülejäänud Tanka hävitajad põgenesid ilma vigastusteta, kuid ei suutnud Guadalcanalile varustust mitte üldse tuua.

7. detsembriks kaotasid Hyakutake väed iga päevaga umbes 50 meest alatoitumise, haiguste ja liitlaste maa- või õhurünnakute tõttu. Tanka hävitajate teised katsed varustuse kohale toomiseks 3., 7. ja 11. detsembril ei õnnestunud ning üks ameeriklaste PT-109 torpeedokaater uputas torpeedoga ühe Tanaka hävitaja.

Jaapani otsus taganeda Edit

12. detsembril tegi Jaapani laevastik ettepaneku Guadalcanali vallutamise plaanidest loobuda. Samal ajal väitsid Jaapani sõjajõudude peakorteris samuti mitu Jaapani armee staabiohvitseri, et edasised pingutused Guadalcanali tagasi võtmiseks oleksid lootusetud. Kolonel Joichirō Sanada, kes oli Jaapani sõjajõudude peakorteri operatsioonide osakonna juht, juhitud delegatsioon külastas 19. detsembril Rabauli ning pidas nõu Imamura ja tema ametnikkonnaga.

Pärast delegatsiooni naasmist Tōkyōsse soovitas Sanada Guadalcanalilt väed ära tuua. Sõjajõudude peakorteri tippjuhid nõustusid Sanada plaaniga 26. detsembril alustada Guadalcanalilt vägede ära toomist. Uus kaitseliin taheti luua Saalomoni saarte kesksaartele ning prioriteedid ja ressursid suunati lahingutesse Uus-Guineal.

28. detsembril andsid kindral Hajime Sugiyama ja admiral Osami Nagano isiklikult keiser Hirohitole teada otsusest Guadalcanalilt taganeda. 31. detsembril kinnitas keiser ametlikult otsust. Jaapan alustas salaja ettevalmistusi operatsiooni "Ke" raames vägede evakueerimiseks. mis pidi algama 1943. aasta jaanuaris.

Ameeriklaste rünnakud Edit

GuadCoCDec1942

USA kindralmajor Alexander Patch (keskel) võtab 9. detsembril 1942 juhtimise üle Vandegriftilt (paremal)

Detsembris vahetas välja ja võttis saarel operatsioonid väsinud ja troopikahaiguste käes vaevelnud 1. merejalaväediviisi asemel üle USA XIV korpus. See koosnes 2. merejalaväediviisi väeosadest ning USA maaväe 23. ja 25. jalaväediviisist. USA maaväe kindralmajor Alexander Patch vahetas Guadalcanalil olevate liitlasvägede komandöri kohalt välja Vandegrifti. Jaanuariks oli saarel üle 50 000 liitlaste sõduri.

18. detsembril alustasid liitlased (peamiselt USA maavägi) Austeni mäel Jaapani sõdurite ründamist. Tugev jaapanlaste kindlustatud positsioon, mida nimetati Gifuks, muutis rünnakute tegemise raskeks ja ameeriklastel tuli 4. jaanuaril rünnakud ajutiselt peatada.

Liitlased ründasid jaapanlasi Austeni mäel uuesti 10. jaanuaril, rünnates sealhulgast ka kahte lähedal asuvat seljakut, millele anti nimeks "Seahorse" ('merihobu') ja "Galloping Horse" ('kappav hobune'). Liitlased vallutasid kõik kolm 23. jaanuariks. Samal ajal liikusid USA merejalaväelased edasi saare põhjarannikut pidi, tehes olulisi edusamme. Ameeriklasi hukkus operatsioonis umbes 250, samas kui jaapanlasi umbes 3000 – umbes 12 korda ameeriklastest enam.

Operatsioon "Ke" Edit

14. jaanuaril tõid hävitajad saarele järelväe, et julgestada operatsiooni "Ke" raames sõdurite evakueerimist. Jaapani sõjalaevad ja lennukid liikusid Rabauli ja Bougainville'i piirkonna lähedusse, et valmistuda seal ette vägede ära toomiseks. Liitlaste luure avastas jaapanlaste liikumised, kuid neid peeti hoopis järgmise Hendersoni lennuvälja ja Guadalcanali vallutamiseks tehtava operatsiooni ettevalmistusteks.

USS Chicago after Rennell Island

"Chicago" vee alla vajumas Rennelli saare juures toimunud lahingus 30. jaanuaril

Patch, kes kartis jaapanlaste uut rünnakut, saatis vaid väikse osa oma vägedest jätkama rünnakuid Hyakutake vägede vastu. 29. jaanuaril saatis Halsey Guadalcanalile varustuskonvoi, mida saatis ristleja operatiivkoondis. Ristlejaid nähes ründasid samal õhtul Jaapani laevad neid torpeedodega, vigastades tugevalt ristlejat "Chicago". Järgmisel päeval ründas ja uputas selle Jaapani õhulennuvägi.

Halsey andis oma allesjäänud operatiivkoondisele käsu baasi naasta ja juhtis oma ülejäänud laevastiku Guadalcanalist lõunasse, Korallimerele, et olla valmis vastama Jaapani rünnakule.

Vahepeal lahkus Jaapani 17. armee Guadalcanali läänerannikult ning järelväe üksused jäid ameeriklaste rünnakuid pidurdama. 1. veebruari öösel viisid Mikawa 8. laevastiku 20 hävitajat Shintarō Hashimoto juhtimisel saarelt edukalt ära 4935 sõdurit, peamiselt 38. diviisist. Jaapanlased ja ameeriklased kaotasid mõlemad õhu- ja mererünnakute tõttu ühe hävitaja.

4. ja 7. veebruari viisid öösel Hashimoto ja tema hävitajad Guadalcanalilt ära suurema osa allesjäänud Jaapani vägedest. Kui välja arvata mõni õhurünnak, ei püüdnud liitlaste väed Hashimotot vägede evakueerimise juures takistada. Kokku viisid jaapanlased Guadalcanalilt ära 10 652 meest. 9. veebruaril mõistis Patch, et Jaapani väed olid lahkunud, ja kuulutas Guadalcanali liitlaste vägedele kindlustatuks. Sellega oli lahing Guadalcanali pärast lõppenud.

Guadalcanalilt ei suudetud siiski kõiki jaapanlasi evakueerida, sest viimane Jaapani sõdur alistus seal alles 27. oktoobril 1947.[7]

Hilisemad sündmused Edit

The High Command Assembled on Guadalcanal in 1943

1943. aasta augustis Guadalcanalile kogunenud liitlaste komandörid Saalomoni saartel operatsiooni "Cartwheeli" käigus järgmist Jaapani-vastast pealetungi kavandamas

Pärast Jaapani taganemist muutusid Guadalcanal ja Tulagi tähtsateks baasideks, kus juhiti liitlaste edasist liikumist Saalomoni saartel. Lisaks Henderson Fieldile rajati hävitajatele Lunga neemele veel kaks lennuvälja ning pommitajatele ehitati lennuväli Koli neemele.

Guadalcanali, Tulagi ja Suur-Nggela saarele ehitati ulatuslikud sõjasadamad. Tulagi saare ankrukoht muutus oluliseks baasiks Saalomoni saarte kampaanias osalenud liitlaste sõja- ja transpordilaevadele. Suured maaüksused olid Guadalcanalil laagris enne mujale Saalamoni saartele liikumist.

Pärast Guadalcanali kaotust tuli jaapanlastel Vaikse ookeanil selgelt asuda kaitsepositsiooni. Guadalcanali tugevdamise vajadusest tulenenud pidev surve nõrgendas Jaapani pingutusi teistel rinnetel. Tänu sellele õnnestus austraallastel ja ameeriklastel Uus-Guineal edukalt vasturünnakule asuda, mis kulmineerus 1943. aasta alguses Buna-Guna lahingus tähtsate baaside vallutamisega. Liitlased saavutasid strateegilise initsiatiivi, mida nad enam ei kaotanudki.

1943. aasta juunis alustasid liitlased operatsiooni "Cartwheel", mille eesmärgiks oli Rabauli ja seal olevate vägede ning ülejäänud Jaapani vahel ühenduse ära lõikamine. See kergendas kindral Douglas MacArthuri ja admiral Chester W. Nimitzi juhitud kampaaniaid Vaikse ookeani ida- ja edelaosas. Mõlemal juhul õnnestus liitlastel Jaapanile lähemale liikuda. Allesjäänud Jaapani kaitsepositsioonid Vaikse ookeani lõunaosas liitlaste väed sõja edenedes hävitasid või piirasid ümber.

Tähtsus Edit

Ressursid Edit

Guadalcanali kampaania oli üks esimesi pikaajalisi kampaaniaid Vaikse ookeanil, mis toimus samaaegselt sellega seotud Saalomoni saarte kampaaniaga. Mõlemad kampaaniaid olid mõlemale kaasatud riigile väga keerulised organiseerida. USA jaoks oli lahingute käigus esimest korda vaja tõhusalt õhutransporti arendamist edasi viia. Kuna Jaapan ei suutnud õhus ülekaalu saavutada, tuli neil loota abivägede saabumisele praamide, hävitajate ja allveelaevade toel, mis sageli ei õnnestunud. Lahingu algusfaasis jäi ameeriklastel puudu ressursidest, kui nad kaotasid palju ristlejaid ja lennukivedajaid. Võttis aega mitu kuud enne, kui uued asenduslaevad valmisidi.

Henderson1944

Hendersoni lennuväli 1944. aasta augustis

USA merevägi kandis lahingus nii suuri kaotusi, mistõttu keelduti aastaid avalikkusele kogu hukkunute arvu teada andmast. Jaapanile oli mureks liitlaste vägede täienemine uute sõduritega, kuna riigi sõjalis-tööstuslik kompleks ei suutnud võistelda Ameerika tööstuse toodanguga ja inimressurssidega. Nii kaotasid jaapanlased lahingus asendamatuid üksuseid, samas kui ameeriklased suutsid oma vägesid vahetada ja isegi suurendada sõdurite arvu.

Guadalcanali lahingutes kaotas Jaapan palju varustust ja sõdureid. Lahingutes hukkus kokku ligi 25 000 sõdurit. Umbes kolm neljandikku surmadest ei tulenenud lahingutegevusest, vaid hoopis alatoitumuse ja troopiliste haiguste tõttu. Kaotused tähendasid Jaapanil seda, et Uus-Guinea kampaanias ei suudetud oma eesmärke täita. Jaapan kaotas samuti kontrolli Saalomoni saarte lõunasaarte üle ja ei suutnud enam takistada liitlaste konvoide liikumist Austraaliast.

Rabaulis asuvat Jaapani tähtsat baasi hakkasid nüüd otseselt ohustama liitlaste õhujõud. Jaapan oli lahingus kaotanud palju laevu ja lennukeid ning ei suutnud neid enam asendada, samuti riigi kõrge väljaõppega meeskondi, eriti merejõudude osas, nii kiiresti kui liitlased.

Strateegiline tähtsus Edit

Pärast võitu Midway lahingus oli Ameerikal võimalik Vaiksel ookeanil merejõudude tugevuse osas Jaapaniga võrdseks saada. See aga ei muutnud sõja kulgemist. Liitlased said ülekaalu maksma panna alles pärast võite Guadalcanalil ja Uus-Guineal, millega lõpetati jaapanlaste pealetungid ja strateegiline initsiatiiv läks lõplikult üle liitlastele. Guadalcanali lahinguga lõppes jaapanlaste hõivatud alade laienemine ja asetas liitlased selgesse ülemvõimu. Seega võib väita, et see liitlaste võit oli esimene samm pikas võitute seerias, mis viis lõpuks Jaapani kapituleerumiseni.

DeadJapaneseJan43

Surnud Jaapani sõdur 1943. aasta jaanuaris Guadalcanalil

Ameerika Ühendriikide strateegia, mis asetas prioteediks kõigepealt Euroopa, tähendas seda, et esmalt oldi Jaapani agressioon vastu vaid kaitsvad. Sellega suunati ressursid Saksamaa alistamiseks. Admiral Kingi argument sissetungiks Guadalcanalile aga veenis president Franklin D. Roosevelti selles, et Vaikse ookeani tandril võidakse samuti alustada ründetegevust. 1942. aasta lõpuks oli selge, et Jaapan oli Guadalcanali lahingu kaotanud. See oli tõsine löök Jaapani strateegilistele plaanidele oma keisririigi kaitsmise osas.

Vahest sama oluliseks kui sõjaline võit oli liitlastele psühholoogiline võit. Võrdsete võimalustega alal olid liitlased võitnud Jaapani parimaid maa-, õhu- ja merevägesid. Pärast Guadalcanali lahingut suhtusid liitlaste juhid Jaapani sõdimisse palju väiksema kartuse ja aukartusega kui varem. Lisaks hakkasid liitlased Vaikse ookeani sõja lõpptulemust vaatama palju suurema optimismiga.

"Tōkyō ekspressil pole enam Guadalcanalil lõpp-peatust."
—Kindralmajor Alexander Patch, USA vägede komandör Guadalcanalil

"Guadalcanal ei ole enam üksnes ühe saare nimi Jaapani sõjaajaloos – see on Jaapani armee surnuaia nimi."
—Kiyotake Kawaguchi, Jaapani armee 35. jalaväebrigaadi komandör Guadalcanalil

Lisaks Kawaguchile sõnasid mitu Jaapani poliitikut ja väejuhti, teiste seas Naoki Hoshino, Osami Nagano ja Torashirō Kawabe, veidi aega pärast Guadalcanali lahingut, et see oli sõja pöördepunktiks.

Ajakirjanduses ja populaarkultuuris Edit

Kuna Guadalcanali lahing oli USA sõja esimene rünnakuoperatsioon, saatsid paljud uudisteagentuurid sinna ühed oma parimad ajakirjanikud. Lahingu kohta laekus ajakirjandusele arvukalt kvaliteetseid aruandeid. Richard Tregaskis, kes kirjutas International News Service'ile, sai 1943. aastal tuntuks tänu bestsellerile "Guadalcanal Diary", mis räägib autori ajast USA merejalaväega Guadalcanalil. Teose põhjal tehti 1943. aastal ka film. Mereväe korrespondent Hanson W. Baldwin kirjutas lugusid New York Timesile ja pälvis USA esimeste päevade kajastamise kohta Teises maailmasõjas Pulitzeri preemia. Teised tuntumad Guadalcanali lahingut dokumenteerinud ajakirjanikud olid Tom Yarbrough (Associated Press), Bob Miller (United Press), John Hersey (ajakirjad Time ja Life) ning Ira Wolfert (North American Newspaper Alliance).

Muud Guadalcanali lahingust rääkivad raamatud ja filmid on muu hulgas:

  • "Pride of the Marines" (1945) – Delmer Davese lavastatud film. Räägib USA merejalaväelase Al Schmidi elust Guadalcanali lahingus.
  • "Tales of the South Pacific" (1947) – autor James A. Michener, kes pälvis teose eest 1948. aastal Pulitzeri preemia
  • "The Gallant Hours" – Robert Montgomery lavastatud dokumentaaldraama. Räägib admiral William Halsey Jr. tegevusest Guadalcanali lahingus.
  • "Peenike punane joon" ("The Thin Red Lin"; 1962) – autor James Jones. Teos tugineb autori läbielamistel Guadalcanali Austeni mäe lahingus. Teost on ekraniseeritud kahel korral (1964 ja 1998).
  • "Helmet for My Pillow" (1957) – räägib autori Robert Leckie läbielamistest merejalaväelasena Teises maailmasõjas, sh Guadalcanali lahingus.

Viited Edit

  1. Õun & Ojalo, lk 92
  2. Õun & Ojalo, lk 93
  3. Õun & Ojalo, lk 101
  4. Õun & Ojalo, lk 102
  5. Õun & Ojalo, lk 105
  6. Õun & Ojalo, lk 106
  7. Õun & Ojalo, lk 112

Kirjandus Edit

Välislingid Edit