FANDOM


Barns grand tetons

T. A. Moultoni küün Jackson Hole'is Tetoni aheliku tippude taustal. Tetoni aheliku tipud võivad tõusta enam kui 2135 meetrit orupinnast kõrgemale.

Grand Tetoni rahvuspark on rahvuspark Ameerika Ühendriikides Loode-Wyomingis. Rahvuspargi pindala on 1255 km². Rahvuspark hõlmab looduskauni Tetoni mäeaheliku ja Jackson Hole'i oru põhjapoolsema osa. Rahvuspark asub Yellowstone'i rahvuspargist ainult 16 km kaugusel lõunas. Yellowstone'iga on ta ühendatud Rahvusliku Pargiteenistuse hallatava kaitsealaga John D. Rockefeller, Jr. Memorial Parkway. Koos ümbritsevate metsakaitsealadega moodustab peaaegu 72 843 km² suuruse Yellowstone'i ökosüsteemi, mis on üks suurimaid puutumata parasvöötme ökosüsteeme maailmas.

Grand Tetoni rahvuspark on nime saanud Tetoni mäeaheliku kõrgema mäe Grand Tetoni järgi. Mägedele pandid nime 19. sajandil prantsuse karusnahakütid – les trois tétons ('kolm rinda').

Geograafia Edit

Pinnamood Edit

Rahvuspargi topograafiat iseloomustab eeskätt Tetoni mäeahelik. Selle pikkus on umbes 65 km ja laius 10−15 km. See hõlmab tervenisti rahvuspargi lääneosa, idaosas asub Jackson Hole'i org, kus voolab Snake'i jõgi. Rahvuspargi kõrgeim mägi Grand Teton asub merepinnast 4197 meetrit ja jõe pinnast rohkem kui 2000 meetrit kõrgemal. Kõrguselt teine mägi on Mount Owen (3940 m). Rahvuspargis on veel tosin üle 3600 meetri kõrguse mäe. Jakcson Hole asub keskmiselt 2000 m merepinnast kõrgemal, selle pikkus on 89 km ja laius 21 km. Idas piirneb org Gros Ventre'i mäeaheliku ja Bridger-Tetoni metsakaitsealaga.

Suurem osa järvesid on liustikulise päritoluga. Rahvuspargi suurim järv on Jacksoni järv, mis on laienenud paisu ehitusega. Igal aastal ulatub mägedes lumekiht peaaegu 4,5 meetrini, mis on soodne liustike tekkeks. Jääkihi paksus ulatub mõnedes kohtades 1000 meetrini.

Kliima Edit

Grand Teton in Winter-NPS

Grand Tetoni rahvuspark talvel. Mäetipud vasakult paremale: Nez Perce Peak, Grand Teton, Mount Owen

Grand Tetoni rahvuspargis valitseb poolkõrbeline kliima. Kõige enam sajab novembrist jaanuarini, pms lund. Mägedes sajab aastas 1110 cm ja orgudes 490 cm lund. Jaanuaris on keskmine õhutemperatuur päeval −3 °C ja öösel −17 °C. Juulis varieeruvad ööpäevased õhutemperatuurid 27 ja 5 °C vahel. Kõrgeim mõõdetud temperatuur on 34 °C ja madalaim −54 °C. Kõrgemates paikades võib lumikate püsida kuni juuli keskpaigani. Suviti esineb äikesetorme. Rahvuspargis pole kunagi teatatud tornaadode esinemisest.

Veestik Edit

Grand Tetons11

Snake'i jõgi looklemas Tetoni mäeaheliku lähedal

Rahvuspark asub Ameerika veelahkmeahelikust läänes. Rahvuspargi pikim jõgi on Snake'i jõgi, mis saab alguse Yellowstone'i rahvuspargist. Jõgi on Columbia jõe suurim lisajõgi, mis lõpeb Vaikses ookeanis. Snake'i jõgi (inglk snake 'madu') on nime saanud selle järgi, et ta lookleb mao sarnasena.

Suurem osa rahvuspargis asuvatest järvedest on tekkinud liustike sulaveest. Suurim järv on Jacksoni järv, mille pindala on 103 km² ja maksimaalne sügavus 134 m. Teised suurima järved on Leigh Lake (7,25 km²), Jenny Lake (4,35 km²) ja Emma Matilda Lake (3,90 km²). Rahvuspargi loodeosas asub Two Ocean Lake ('Kahe ookeani järv'), mis on oma nime saanud selle järgi, et Ameerika veelahkmeahelik jagab järve kaheks, kuigi geograafid on leidnud, et see on osutunud valeks.

Geoloogia Edit

Mägede koostisosade, moondekivimite kitide, amfiboliidi ja gneisi, vanuseks hinnatakse 2,5−2,7 miljardit aastat, mis on ühed vanimad kivimid USA rahvusparkides. Kivimid moodustusid arhaikumiks (4−2,5 miljardit aastat tagasi). Moondekivimid on kõige tavalisemad ja neid leidub Tetoni mäeaheliku põhja- ja lõunaosas. 2,5 miljonit aastat tagasi hakkas peale tungima tardkivim graniit, mis on nüüd nähtav Tetoni mäeaheliku keskosas. 765 miljonit aastat tagasi magma sissetungiga kaasa tulnud diabaas jättis maha daigid. Samuti lõhestasid vanemasse gneissi teed graniit ja pegmatiit. Eelkambriumist pärinevad kivimid on Jacksoni Hole'is võrdlemisi hiljuti mattunud sügavale tertsiaari vulkaaniliste kivimite ja settekivimite ning pleistotseeni jääsetete alla.

Eelkambriumi lõpus oli piirkonnas vahelduvalt madalad mered ja moodustusid erinevad settekivimid. Paleosoikumis (542−251 miljonit aastat tagasi) sadestusid liivakivi, savikilt, lubjakivi ja dolomiit. Kuigi suurem osa nendest settekivimitest on aja jooksul Kesk-Tetonist erodeerunud, on nad nähtavad mäeaheliku põhja, lõuna- ja lääneosas. Settekivimitest leidub kivistisi, nt vetikate, käsijalgsete ja trilobiitide kivistisi. Settekivimite sadestus jätkus mesosoikumiks (250–66 miljonit aastat tagasi) ja settekivimitest olevad kivisöekihtide uuringud on näidanud, et sel ajal oli piirkond tihedalt metsaga kaetud. Kriidiajastu lõpus ladestus vulkaaniline tuhk, millest moodustus hiljem bentoniit.

Mesosoikumikst tänapäevani on piirkond mitu korda kerkinud. 66 miljonit aastat tagasi algas Laramiidi orogenees, mil tekkisid Põhja-Ameerika lääneosas mäed ja toimus erosioon, millest tekkis Kaljumäestik. Konglomeraat kivimid koosnevad kvartsiidist ning on sekka puistatud aleuroliit-savikivimi ja liivakiviga, mis on ladestunud nüüdseks kadunud mäeahelikust, mis paiknes tänapäevasest Tetoni ahelikust loodes. Neis lademeis on ka mikrokogus kulda ja elavhõbedat. Eotseenis ja oligotseenis matsid Absaroka mäeaheliku vulkaanipursked piirkonna vulkaaniliste sademete alla. Settebasseinid tekkisid murrangu alanemise tõttu, millest tekkis ka Jacksoni järv. Kvaternaaris ladestusid maalihete, erosiooni ja liustike tegevuse tõttu mullad ja kiviprügi ning millest jäid maha otsamoreenide ja nendest tekkinud praegused järved.

Elustik Edit

Grand Tetoni rahvuspark on peaaegu täielikult põline ökosüsteemi ning sealne taimestik ja loomastik on püsinud ühesugusena alates eelajaloolisest ajast.

Taimestik Edit

Schoolroom Glacier

Alpiine maastik mägedes.

Rahvuspargis ja ümbritsevatel aladel kasvab üle 1000 soontaime. Rahvuspargis on kõrguste vahe üle 2100 meetri ja seal leidub mitmeid bioome, nt mägitundra ja Kaljumäestiku lähisalpiinne vööde, kus domineerib kuuse-nulumets. Mägitundras, metsapiirist kõrgemal, umbes 3000 meetri kõrgusel, on ülekaalus tundra tingimused. Lagedal alal kasavab sadu liike roht- ja lehtsammaltaimi, aaslilli ning samblike. Lähisalpiinsest metsapiirist mägede jalamini domineerivad valgetüveline seedermänd, kaljumänd, mäginulg ja Engelmanni kuusk.

Pinus albicaulis 8574

Valgetüvelise seedermänni käbi kaitseb seemneid, mis on mitmetele liikidel oluline toiduallikas.

Oru pinnal on tavaline keerdmänd, kuivematel aladel kasvavad sinihall ebatsuuga ja torkav kuusk, järvede, ojade ja märgalade ümbruses on tavalised ameerika haab, pappel, lepp ja paju.

Taimestiku seisukorda võib pidada heaks, kuigi ohustatud liikide hulka kuulub valgetüveline seedermänd ja vähemal määral keerdmänd. Valgetüvelise seedermänni populatsiooni kahanemist põhjustavad männi-koorepõletik ja mäestiku-männiürask. Valgetüvelisel seedermännil on suured seemned, mis on suure rasva sisaldusega ja on toiduks nt grislikarule, ameerika punaoravale ja hallmänsakule.

Loomastik Edit

Rahvuspargis elutseb 64 imetajaliiki, sh hunt, kes oli 1900. aastate algusest piirkonnast kadunud, kuid rändas siia tagasi Yellowstone'i rahvuspargist, kui liik oli sinna uuesti sissetoodud. Lisaks hundile elutseb rahvuspargist 17 teist kiskjalist, sh grisli, baribal, koiott, ameerika jõesaarmas, ameerika nugis, vöötkähr, puuma, kanada ilves ja ahm. Rahvuspargis elutseb arvukalt närilisi, sh kollakõht-ümiseja, väike vöötorav, ondatra, kanada kobras, uinta orav, ameerika viiksjänes, ameerika jänes, urson ja kuus liiki nahkhiiri.

Suurimetajatest on tavalisem vapiti, keda elab siin tuhaneid. Teiste kabjaliste hulka kuuluvad ameerika piison ja kiireim maismaaloom läänepoolkeral harksarvik, kes elab nagu ka põder, terves Jackson Hole'is. Mägedes elab lumelammas.

Rahvuspargis on täheldatud üle 300 linnuliigi, sh koolibrilane Selasphorus calliope, kes on väikseim lind Põhja-Ameerikas, ning ameerika laululuik, kes on Põhja-Ameerika suurim veelind. Rahvuspargis elutseb veel 30 teist veelindu, nt sini-rägapart, jääkoskel, ameerika viupart ja kärestikuaul, keda võib kohata Cascade Canyonis. Röövlindudest valgepea-merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, punasaba-viu, ameerika tuuletallaja ja rabapistrik. 14 liiki kakulisi, kellest tavalisem on ameerika kassikakk. Tosin liiki rähne, värvulisi, tülle ja kajakaid. Kolmehambalise pujuga kaetud Jackson Hole'i tasandikke eelistavad pujupüü, tsiitsitajalane Spizella breweri breweri ja pilalindlane Oreoscoptes montanus, märgaladel on sagedased ameerika hallhaigur, sarvnokk-pelikan ja kanada kurg ning haruldane ohustatud trompetkurg.

Grand Tetoni rahvuspargi ainus põline lõhelane on Clarki lõhe alamliik Oncorhynchus clarki behnkei. Teised lõhelased, vikerforell ja kristivomer, on sissetoodud Yellowstone'ist. Põlised kalaliigid on veel Prosopium williamsoni, karplane Rhinichthys cataractae, imikarplane Catostomus platyrhynchus ning võõrliigid utahi gilaturb ja ameerika harjus.

Roomajaid on neli liiki: kolm liiki madusid, kaks liiki tripimadusid ja kummiboa, ning üks sisalik Sceloporus graciosus. Rahvuspargis on täheldatud kuus liiki kahepaikseid: Rana luteiventris, Pseudacris maculata, tiiger-tömpsuu ning haruldased Anaxyrus boreas boreas ja Lithobates pipiens. Kuues liik, ameerika härgkonn, on sissetoodud. Rahvuspargis on hinnaguliselt 10 000 putukaliiki; nad tolmeldavad taimi, on toiduallikas lindudele, kaladele, imetajatele jt loomadele ning aitavad lagundada puitu.

Grand Tetoni rahvuspark on ainus rahvuspark USA-s, kus on jahipidamine lubatud. Jaht on populatsiooni reguleerimiseks lubatud ainult vapitidele.

Ajalugu Edit

Shoshoni tipis

Šošonite tipid, foto William Henry Jackson (1870)

Esimesed inimasustuse jäljed pärinevad 11 000 aasta tagusest ajast, kui piirkonda hakkasid soojematel kuudel rändama esimesed toitu ja toiduvarusid otsivad rändavad küttidest-korilastest paleoindiaanlased. Jackson Hole'i oru kliima oli sel ajal külmem kui tänapäeval. Talved veetsid nad Tetoni ahelikust läänepoolsemates orgudes. Kuni 500 aasta taguseni ajani ei tekkinud piirkonda püsivat inimasustust.

19. sajandi teisel poolel saabusid esimesed valged maadeavastajad, kes kohtusid esmalt šošonitega. Mägedes elavad šošoni hõimud nimetasid end Tukudeka'ks ('lambasööjad'), kuna nad elatusid lumelamba söömisest. Šošonid olid rändava eluviisiga nagu ka nende eelkäijad. 1868. aastal paigutati šošonid ümber Wind Riveri indiaanlaste reservaati. Reservaat asub Jackson Hole'ist 160 km kagus oleval maa-alal, mille valis pealik Washakie.

Aastatel 18101840 tõmbas piirkond ligi karusnahaga kauplevaid ettevõtteid, mis võistlesid tulutoova kobraste toornaha üle. 19. sajandi keskel tehti Yellowstone'i ja ümberkaudsetesse alade piirkonda mitu USA valitsuse toetatud ekspeditsiooni. Esimesed valged asunikud saabusid Jackson Hole'i 1880. aastatel. Esimesed asunikud olid pms üksikud mehed, kes talusid pikki talvesid ja kivist pinnast, mida oli raske harida. Piirkond oli sobivam heina kasvatamiseks ja karjakasvatuseks. 1890. aastal oli hinnanguline püsiv elanike arv 60. Aastatel 19001920 kasvas märkmisväärselt rantšode pidamine, kuid mitme põllumajandusega seotud majandussurutise tõttu 1920. aastate alguses, kannatasid paljud rantšod puuduse all.

Park Dedication in 1929 in Grand Teton NP-NPS

Grand Tetoni rahvuspargi pidulik avamine 1929

19. sajandi lõpus hakkasid loodukaitsjad kaitsma 1872. aastatel loodud Yellowstone'i rahvuspargi ümbritsevaid alasid. 1897. aastal loodi Tetoni metsareserv, mis ühendati 1903. aastal Yellowstone'i metsakaitsealaga. 1908. aastal eraldati see jälle ja loodi Tetoni metsakaitseala. Alguses kavandati Yellowstone'i rahvusparki laiendada, kui kohalike vastuseisu tõttu jäi see ära. 1920. aastate keskel oli kohalike mõttelaad muutunud ja kavatseti luua uus rahvuspark, mis hõlmaks Tetoni mäeaheliku ja mäeaheliku allosas asuvad kuus järve. Rahvuspargi moodustas 26. veebruaril 1929 president Calvin Coolidge. 1930. aastateni oli Jackson Hole'i org eravalduses. Looduskaitsjad John D. Rockefeller juuniori eestvedamisel ostsid Jacksoni Hole'i, et see siis rahvuspariga liita. Idee leidis kohalike elanike hulgas tugeva hukkamõistu. 1943. aastal rajati Jackson Hole'i Rahvusmonument. Monumendi rahastamise jaotus ei olnud tagatud ega sätestatud pargi loodusressursside võrdne kaitse. Kongress üritas korduvalt monumenti kaotada. Teise maailmasõja lõppedes leidis pargi ja monumendi liitmise iide rahva hulgas rohkem poolehoidu. Rahvusmonument kaotati 1950. aastatel ja suurem osa piirkonnast liideti Grand Tetoni rahvuspargiga.

Mägironimise ajalugu Edit

Shive Spalding and Petersen on top of Grand Teton 1898

Foto, mille on teinud William O. Owen, on kujutatud Oweni kaaslasi John Shive'i, Franklin Spaldingit, ja Frank Peterseni Grand Tetoni tipus 1898. aastal

19. sajandi esimesel veerandil muutusid Tetoni mäeaheliku tipud mäkkeronimise keskpunktiks, paljud soovisid mäetippu tõusta esimesena. Valged mägironijad ei võinud olla kõige esimesed mägede vallutajad, need võidi vallutada palju varem, kui ajalooallikad väidavad. Grand Tetoni tipust 160 meetrit allpool on ilmselt Põhja-Ameerika indiaanlaste loodud ehitis The Enclosure ('Tarandik'). Selle leidsid 1872. aastal maadeuurijad Nathaniel P. Langford ja James Stevenson tõusul Grand Tetonile. Neid peetakse ka mäe esmavallutajateks, kuid puuduvad tõendid selle kohta, kas nad sinna ka jõudsid. Esimese tõendatud mäkketõusu tegid 11. augustil 1898 William O. Owen, Frank Petersen, John Shive ja Franklin Spencer Spalding. Lahkarvamus selle üle, kes esimesena Grand Tetoni vallutas, on Ameerika mägironimise ajaloo üks suurimaid vaidlusi. Teised Tetoni mäeaheliku tipud vallutati 1930. aastate lõpuks.

Turism Edit

Grand Tetoni rahvuspark on populaarne koht mägironimiseks, matkamiseks, kalastamiseks ja muudeks vaba aja veetmise võimalusteks. Rahvuspargis on üle 1000 telkimisplatsi ja üle 320 km matkaradu. Matkarajad on erinevate raskusastmete ja pikkusega. Kõigil Jackson Hole'i järvedel on lubatud paadisõit. Talviti on võimalik sõita lumelauaga või murdmaasuusatada. Mootorsaaniga on lubatud sõita vaid talviti Jacksoni järvel.

Grand Tetoni rahvusparki külastab aastas umbes 2,5 miljonit turisti.

Välislingid Edit