Koletise tapjale lubati auhinnaks 2700 franki.
Gévaudani koletis (pr La Bête du Gévaudan) oli endises Gévaudani provintsis Prantsusmaal 18. sajandi keskel märatsenud hundi, hundikoera või hüüani sarnane loom.
Rohkem kui sajalt inimeselt elu võtnud elukas olnud lehma suurune lõvi pea ja sabaga, loomakarjad talle miskipärast huvi ei pakkunud, ning nii langesid tema ohvriks pms naised ja lapsed.
12 I 1765 ründas elukas seitset noormeest, kes talle aga kaigastega vastu hakkasid. Noormehed pääsesid ja kuningas Louis XV autasustas neid julguse eest 300 luidooriga. Ühtlasi saatis ta paar oma parimat hundikütti koletist tapma. Nood pidasid jahti tükk aega, lõid maha lugeatu arvu tavalisi hunte, kuid mitte ühtegi koletist. Häbisse jäänud jahimehi asendas kuninga arkebuusihoidja Antoine de Beauterne, kes 21 IX 1765 teatas, et sai koletisest jagu. Tema tapetud hunt oli tõesti suur - kaalus oma 170 cm pikkuse juures 60 kg. Kuid polnud kardetud koletis - tema jätkas tapmist. Juba arvati, et mõrtsukas on inimene, kes enda varjamiseks hundijälgi teeb, kuid siis lasi kohalik elanik Jean Chastel (1708–1790) Mont Moucheti mäel lõpuks hirmuvalitseja maha. Üks legend räägib, et loom ründas Chasteli palvetunni ajal. Tema lugenud palve siiski lõpuni, ja koletis vahtinud teda üksisilmi, kuni Chastel püssi haaras ja tulistas. Jahimehe jutu järgi olnud koletis emane. Tänini vaieldakse selle üle, mis loom ta ikkagi oli, sest tol ajal polnud külameestel kombeks jahisaaki uurijate kätte anda.