FANDOM


Flannan Isles Eilean Mor

Eilean Mòri kaljusaar

Outer Hebrides UK relief location map.jpg
Red pog.png
Flannani saared
Flannani saarte asukoht Välis-Hebriidides

Flannani saared (inglise keeles Flannan Isles, gaeli keeles Na h-Eileanan Flannach) on Šotimaal Välis-Hebriidide saarestikku kuuluv väike saarerühm. See asub Välis-Hebriidide suurima saare põhjaosast Lewisest umbes 32 kilomeetri kaugusel läänes.

Flannani saared võivad olla saanud nime 7. sajandil elanud iiri jutlustaja ja abti Püha Flannáni järgi. Flannani saared on tuntud ka Seitsme küti saartena (Seven Hunters Isles).

Saared on pärast Eilean Mòri saarel asuva tuletorni sulgemist 1971. aastal olnud asustamata. Tuletorniga on seotud seni seletamata müsteerium, mis leidis aset 1900. aasta detsembris, kui kõik kolm majakavahti jäljetult kadusid.

Geograafia Edit

Flannan isles

Flannani saarte kaart (1898)

Flannani saared koosnevad vähemalt seitsmest pisisaarest. Saarte kogupindala on 58,87 hektarit. Saared jagunevad kolme väiksemasse rühma. Esimene rühm, kuhu kuuluvad suurimad saared Eilean Mòr ('suur saar'), mille pindala on 17,5 hektarit, ja Eilean Taighe ('maja saar'), asetseb saarerühma loodeosas. Saarestiku lõunaosas paiknev saarte rühm on väikseim ja selle kaks suurimat saart on Soray ('idapoolne') ja Sgeir Tomain. Läänepoolsesse rühma kuuluvad Eilean a' Gobha ('sepa saar'), Roaireim ja Bròna Cleit. Flannani saarte kõrgeim koht merepinnast paikneb Eilean Mòril (88 m).

Elustik Edit

Morus-bassanus Northern Gannet

Suula

Saared paikuvad elupaike paljudele merelindudele, kelleks on muu hulgas lunn (Fratercula arctica), jää-tormilind (Fulmaris glacialis), atlandi tormipääsu (Hydrobates pelagicus), põhja-tormipääsu (Oceanodroma leucorhoa), karikormoran (Phalacrocorax aristotelis) ja kaljukajakas (Rissa tridactyla). Roaireimi saarel on suulade (Morus bassanus) koloonia.

Lisaks lindudel elutsevad saartel küülikud, kelle tõid saartele seal töötanud majakavahid. Samuti on saartel kasvatatud lambaid. Saarestiku ümbritsevates vetes võib sageli kohata kääbusvaala (Balaenoptera acutorostrata), halldelfiini (Grampus griseus) ja mitut teist liiki vaalalisi.

Tuletorn Edit

St. Flannan's Cell and Flannan Isles Lighthouse - geograph.org.uk - 623920

Flannani saarte tuletorn Eilean Mòri saarel

Eilean Mòri saare kõrgemas kohas asuva 23 meetrit kõrge Flannani saarte tuletorni projekteeris šoti insener David Alan Stevenson Šotimaa tuletornide nõukogu Northern Lighthouse Board (NLB) nõudel. Tuletorni ehitati aastatel 18951899. Lisaks ehitati saarele majakavahtide eluhoone, paatide randumiskoht, trepid ja raudtee. Kõik ehituseks vaja läinud materjalid vinnati transpordilaevadelt 45 meetri kõrguse kalju otsa ning see oli tormise mere tõttu sageli väga keeruline ja ohtlik. Flannani saartest umbes 30 kilomeetri kaugusele Lewise saarel paikneva Breasclete'i küla juurde ehitati ohutu randumiskoht, mille kaudu viidi varustus ja majakavahid Flannani saartele.[1]

Tuletorn hakkas tööle 7. detsembril 1899. Aastal 1925 oli Flannani saarte tuletorn üks esimesi Šotimaal, kus rannikuga suudeti kommunikeerida traadita telegraafi abil. 28. septembril 1971 tuletorn automatiseeriti. Samal ajal ehitati Eilean Mòri saarele helikopterite maandumispaik, mis võimaldab saart külastada ka halva ilma ajal. Tuletorni elektrivalgustiks on atsetüleeniga töötav gaasivalgusti. Tuletorni valgus on näha kuni 20 meremiili (32 km) kaugusele. Pärast tuletorni automaiseerimist pole saarel majakavahid enam töötanud.

1900. aasta müsteerium Edit

1900. aasta 15. detsembril möödus saartest halva ilma ajal Philadelphiast Edinburghi teel olnud aurulaev Archtor, kust märgati, et tuletorn ei töötanud. Laeva kapten teatas tuletorni mittetöötamisest 16. detsembri hommikul, kuid olukorda ei saadud tormi tõttu kohe uurima sõita. Sel ajal töötasid saarel majakavahtidena kolm meest: Thomas Marshall, James Ducat ja Donald MacArthur; tuletorni abivahina töötanud Joseph Moore oli sel ajal rannikul. Päästelaev Hesperus saabus Eilean Mòri saarele alles 26. detsembri keskpäeval. Saare juurde laeva meeskond märkas esmalt, et saarel olnud lipumastist oli lipp puudu ja randumiskoha juurde ei oldud jäetud kaste, mis olid alati varude täiendamiseks enne laeva saabumist kohale toodud, ning kõige pahaendelisemaks oli see, et ükski majakavahtidest ei olnud laevale randumiskohta vastu tulnud. Hesperuse kapten Jim Harvie vilistas märguandeks valjult oma vilest ja süütas valgustõrviku, kuid ühtegi vastust ei tulnud.

Randumiskoha juurde sõitmiseks lasti välja paat ja abivaht Joseph Moore läks üksinda saarele. Ta avastas, et tuletorni ümbritseva aia värav ja eluhoone uks olid suletud ning majakavahtide voodid tegemata, kuid kõige kummalisena selle, et majas olid kellad seisma jäänud. Ta läks nende teadetega randumiskohta tagasi ning naasis tuletorni koos kahe teise mehega. Edasise uurimise käigus leiti, et lambid olid puhastatud ja lambiõliga täidetud. Lisaks avastati üks komplekt õliriideid, mis näitas seda, et üks majakavahtidest oli tuletornist ilma nendeta lahkunud, mis oli üllatav arvestades eelnevate nädalate tormist ilma. Ainus märk, et midagi oli valesti, oli ümberkukkunud tool köögis. Majakavahtidest ei olnud ühtegi märki, ei eluhoones ega kusagil mujal saarel.

Moore ja kolm teist meest jäid saarele tuletorni töös hoidma ning Hesperus sõitis tagasi Lewise saarele. Kapten Harvie saatis 26. detsembril telegrammi Northern Lighthouse Board'ile, märkides järgmiselt:

"Hirmus õnnetus on juhtunud Flannanitel. Kolm majakavahti, Ducat, Marshall ja MacArthur, on saarelt kadunud... Kellad olid seisma jäänud ja teised märgid näitasid, et õnnetus oli juhtunud umbes nädal aega tagasi. Vaesed mehed olid tuulega kaljult alla kukkunud või tõstukit päästa üritades uppunud."

Saarele jäänud mehed püüdsid majakavahide saatuse kohta leida saarelt nii palju juhtlõngu kui võimalik. Saare idapoolses randumiskohas oli kõik terve, kuid läänepoolses olid silmnähtavad hiljutise tormi tekitatud kahjud. 33 meetri kõrgusel merepinnast asunud kast oli purunenud ja selle sisu oli laiali lennanud, lisaks oli raudtee rööpad betoonist alusest lahti väändunud ja nende kohale oli lennanud suur kivi. Kalju otsas, umbes 60 meetri kõrgusel merepinnast, oli tuul murumättad kalju servast kuni 10 meetri kauguselt lahti kiskunud. Majakavahid oli viimase sissekande tuletorni logiraamatusse teinud 15. detsembril hommikul kell üheksa, kuid sinna tehtud sissekannete põhjal olid eelmainitud kahjustused tekkinud juba enne viimast sissekannet.

Spekulatsioonid Edit

Majakavahtide surnukehi ei leitud kunagi ning kivise saarestikku üksildane asupaik on andnud inspiratsiooni palavikulistele kujutlustele. Majakavahtide saatuse kohta tekkis arvukalt teooriad ja spekulatsioone. Mõned neist läksid vastu olla teada olevate faktidega. Näiteks jäädvustas luuletaja Wilfrid Wilson Gibson Flannani saarel toimunud sündmused oma 1912. aasta ballaadis "Flannan Isle", milles autor viitab eksikult lauale söömata jäänud õhtusöögile, osutades sellele, et majakavahte oli midagi ootamatult tabanud. See aga ei lähe kokku Moore'i vaatlustega sündmuspaigast, milles seisis, et "söögiriistad olid kõik väga puhtad, mis tähendab, et nad pidid lahkuma mõnda aega pärast söömist".

Teiste vähemusutavate teooriate järgi tappis üks majakavahtidest kaks teist ja viskus pärast seda süümepiinade tõttu merre, viis mehed saarelt minema meremadu või hiiglaslik merelind, rööviti majakavahid välisspioonide poolt või kohtusid nad oma saatusega pärast seda, kui saarele saabus paaditäis pahatahtlikke vaime – laialt spekuleeriti "Seitsme küti fantoomi" hukutavat mõju.

Northern Lighthouse Boardi uuring Edit

Ensign of the British Commissioners of Northern Lighthouses

Northern Lighthouse Boardi lipp

29. detsembril 1900 saabus saarele Northern Lighthouse Board (NLB) järelevalveametnik Robert Muirhead, et viia läbi juhtumi ametlik uurimine.

Muirheadi esitatud seletus on palju proosalisem, kui teiste teooriate esitatud seletused. Ta uuris tuletorni jäänud riiete komplekti ja järeldas, et James Ducat ja Thomas Marshall olid suundunud läänepoolsesse randumispaika, ning et riiete komplekt oli kuulunud Donald MacArthurile, kes oli tuletornis töötamas hooajaliselt ja kes oli tuletornist lahkunud särgi väel. Ta märkis, et see, kes lahkus tule juurest viimasena ja jättis selle järelevalveta, rikkus sellega NLB eeskirju. Samuti märkis ta, et läänepoolse randumispaiga juures olnud suuri kahjusid oli "ilma nägemata raske uskuda".

"Tõendite põhjal, mida mul õnnestus hankida, jäin ma rahule järgneva seletusega, mille järgi olid mehed ametis kuni 15. detsembri, laupäeva, õhtusöögi ajani, nad läksid kaljutl alla kinnitama kasti, kus hoiti sidumistrosse, randumistrosse jne, ja mis oli kinnitatud kaljus olevasse pragusse umbes 110 jala (34 meetri) kõrgusel merepinnast, ning kaljut tabanud väga suur laine, mis oli nendest kõrgemale kerkinud ja tohutu jõuga alla tulnud, nad merre pühkinud."
—Robert Muirhead

Pole teada, kas see seletus tõi kadunud majakavahtide peredele lohutust. Thomas Marshalli, James Ducati (kellest jäi maha lesk ja neli last) ja Donald MacArthuri (kellest jäi maha lesk ja kaks last) surm jättis varju tuletornide teenistusele pikkadeks aastaks.

Viited Edit

  1. Flannan Islands. Northern Lighthouse Board. Vaadatud 30.10.2017