Nobeli füüsikaauhind – 1963
Eugene Wigner (1963)
Eugene Wigner (17. november 1902 Budapest – 1. jaanuar 1995 Princeton, New Jersey) oli Ungari päritolu USA füüsik ja matemaatik. 1963. aastal jagas ta töö eest aatomituumi ja elementaarosakeste alases teoorias osa Nobeli füüsikaauhinnast.
Ta õppis Technische Hochschule'is Berliinis. Ta töötas Keiser Wilhelmi instituudis Berliinis Karl Weissenbergi ja Richard Beckeri ning Göttingeni ülikoolis David Hilberti abilisena. Wigner ja Hermann Weyl tõid füüsikasse rühmateooria, arendades eriti sümmeetria teooriat. Selle kõrval tegi ta tööd ka matemaatikas, sõnastades mitu matemaatlist teoreemi. Wigneri teoreem on kvantmehaanika matemaatilise formalismi üks nurgakivi. Ta uuris ka aatomituuma struktuuri. 1930. aastal suundus Wigneri koos John von Neumanniga tööle Princetoni Ülikooli USA-sse.
Wigner osales kohtumisel Leo Szilardi ja Albert Einsteiniga, mille lõpptulemuseks oli Einsteini–Szilárdi kiri. See innustas Franklin D. Roosevelti alustada Manhattani projekti, mille eesmärk oli valmistada tuumarelv. Wigner kartis, et Saksamaa valmistab tuumarelva esimesena. Manhattani projekti ajal juhtis ta meeskonda, mille ülesanne oli kavandada tuumareaktor, kus uraan muudetakse plutooniumiks. Wigner oli pettunud, et reaktorite detailprojekti vastutus anti DuPontile. 1946. aasta alguses sai Wigner Clintoni laboratooriumi (nüüd Oak Ridge'i Riiklik Laboratoorium) teadus- ja arendustöö direktoriks, kuid pettus Aatomienergia Komisjoni bürokraatlikus sekkumises ja naasis Princeton.
Sõja järel töötas ta mitmes valitsusasutuses, sh Riikliku Standardite Büroos (1947–1951), Riiklikus Teadustöö Nõukogus (1951–1954), Riiklikus Teadusasutuses ning Aatomienergia Komisjoni mõjukas peanõuandekomitees (1952–1957 ja 1959–1964).
1960. aastal avaldas ta teoses "The Unreasonable Effectiveness of Mathematics in the Natural Sciences".