FANDOM


Ernest Henry Shackleton Nadar

Ernest Shackleton. Foto Nadar (1909)

Sir Ernest Henry Shackleton (15. veebruar 1874 Kilkea, Kildare'i krahvkond, Iirimaa – 5. jaanuar 1922 Grytviken, Lõuna-Georgia) oli briti polaaruurija. Ta juhtis Antarktikasse kolme ekspeditsiooni ja oli Antarktika kangelasliku ajastu üks olulisemaid isikuid.

Ta sündis Iirimaal Kildare'i krahvkonnas. Kui ta oli kümneaastane kolis tema perekond Londoni äärelinna Sydenhami. Ta õppis Dulwichi poistekoolis. 16-aastaselt lahkus ta koolist ja läks teenistusse Briti kaubalaevale.

Esimene suurem ekspeditsioon, millest Shackleton osa võttis, oli kapten Robert Falcon Scotti juhitud Discovery ekspeditsioon (1901–1904). Aastatel 19071909 juhtis Shackleton oma esimest Antarktika-ekspeditsioon (Nimrodi ekspeditsioon, kui ta jõudis kolme kaaslasega kõige lõunapoolsemasse punkti, kus sel ajal oli jõutud (88°23'S), mis jäi lõunapoolusest vaid 180 km kaugusele. Ekspeditsioonil jõuti ka Antarktikse kõige aktiivsema vulkaani Erebuse tippu. Nende saavutuste eest lõi kuningas Edward VII Shackletoni rüütliks.

Shack-endurance

Ernest Shackleton (1915)

1911. aastal jõudis Roald Amundsen esimesena lõunapoolusele, mille vallutamisest Shackleton osa ei võtnud. Pärast seda võttis Shackleton plaaniks ette Antarktise mandri ületamiseks läbi lõunapooluse. Ekspeditsioon algas 1914. aasta augustis. Ekspeditsiooni tabas katastroof, kui ekspeditsiooni-laev Endurance enne mandrile maabumist jäässe lõksu ja mõni kuu hiljem purunes. Meeskond jäi selleks ajaks laagrisse jääle, millal see kevade saabudes lagunema hakkas.[1] Seejärel õnnestus kolmel väiksel paadil jõuda 1916. aasta aprillis Elephanti saarele Antarktika põhjaosas. Sealt liiguti 24. aprillil kuue mehega laeva James Caird pardal lõpuks Lõuna-Georgia saarele. Lõuna-Georgia paiknes 720 meremiili (ligi 1300 km) kaugusel ning tormise ookeani ületamist James Cairdi pardal peetakse Shackletoni suurimaks vägiteoks. Seejärel püüdis Shackleton päästa Elephanti saarele jäänud meeskonda, kuid halbade jääolude tõttu ei olnud see võimalik. Alles 30. augustil 1916 õnnestus Tšiili puksiirlaeval Yelcho Elephanti saarele jõuda ja merehädalised Punta Arenasesse toimetada.

Inglismaale naastes püüdis Shackleton leida teenistus sõjaväes, kuid ta ostuks selleks liiga vanaks. Lõpuks saadeti ta palgata tööle Argentinasse Briti propagandat levitama, kuid kutsuti viis kuid hiljem tagasi. Seejärel asus ta ohvitserina tööle Murmanskis.[1] Aastal 1921 naasis ta Antarktikasse Shackletoni–Rowetti ekspeditsiooniga, kuid suri südameinfarkti pärast seda, kui laev Lõuna-Georgiasse jõudis. Tema abikaasa nõudel maeti ta sinna saarele.

Shackletoni tuntus jäi paljudeks aastateks Scotti varju, kuid 20. sajandi lõpus avastati ta uuesti. Tema tuntus toetub pigem juhioskustel ja vastupidavusel, mis aitasid tal oma meeskonda päästa, kui edul polaaruurijana. Juhina pööras ta tähelepanu meeskonna eest hoolitsemisele ja lihtsale kommunikatsioonile ning ta tunnustas alati meeskonna pingutusi. Kuigi Shackleton tõdes kord, et tal ei olnud ekspeditsioonidel õnnestunud täita veel ühtegi oma eesmärki, oli tema Nimrodi ekspeditsiooni küllaltki edukas.[1]

Viited Edit

  1. 1,0 1,1 1,2 Riffenburgh, lk 889

Kirjandus Edit