FANDOM


Utmarkt Guld
Endurance under full sail Frank Hurley State Library NSW a090012h

Endurance täispurjes Frank Hurley fotol

Endurance'i ekspeditsioon, tuntud ka kui "keiserlik Trans-Antarktika ekspeditsioon", oli aastatel 19141917 Antarktikas toimunud ekspeditsioon, mida peetakse Antarktika ekspeditsioonide heroilise ajastu viimaseks oluliseks ekspeditsiooniks. Ekspeditsiooni kavandas Sir Ernest Shackleton ning selle eesmärk oli sooritada esimene Antarktise mandri ületamine. Pärast seda, kui Roald Amundsen oli 1911. aastal jõudnud esimesena lõunapoolusele, jäi mandri ületamine Shackletoni sõnade kohaselt "Antarktise retkede üheks suurimaks peaeesmärgiks". Ekspeditsioon ei suutnud oma eesmärki saavutada. Ekspeditsioon sai nime Endurance'i laeva järgi, mis oli üks kahest ekspeditsioonil osalenud laevast.

Ekspeditsioon koosnes kahest rühmast, mis kasutasid kahte erinevat laeva. Laev Endurance, mille pardal oli Shackleton koos põhilise meeskonnaga, purjetas Weddelli merele, et seal randuda. Laev Aurora suundus koos oma meeskonnaga mandri vastaspoolele ning selle eesmärgiks oli toiduvarude toimetamine McMurdo lahe juurde. Endurance jäi aga enne oma sihtkohani jõudmist jäässe lõksu. Pärast seda, kui laev paakjääs purunes ja uppus, õnnestus meeskonnal päästepaatidel jõuda Elephanti saarele. Väiksem rühm suundus sealt ühe päästepaadiga Lõuna-Georgiale, et sealt abi leida. Kõik põhirühma liikmed pääsesid elusalt. Shackletoni kangelaslikkus ja asjaolu, et ekspeditsiooni käigus ei kaotatud vaatamata paljudele ohtudele ühtki inimelu, on viinud selleni, et Endurance'i ekspeditsiooni pääsemist loetakse üheks suurimaks saavutuseks polaaruuringute ajaloos. Rossi mere rühmal õnnestus hoolimata raskustele toiduvarud kohale toimetada, kuid retke käigus hukkus kolm meest.

Ettevalmistused Edit

Shackleton Endurance Aurora map2-et

Kaart, millel on kujutatud Endurance'i, Aurora, James Cairdi, Antarktise läbimiseks kavandatud ja Rossi mere rühma teekond: ██ Endurance'i teekond██ Endurance'i triivimine jääl██ Jääl triivimine pärast Endurance'i uppumist██ James Cairdi teekond██ Plaanitud teekond██ Aurora teekond Antarktikasse██ Aurora triivimine ja taganemine██ Varustustee

Idee päritolu Edit

Vaatamata sellele, et avalikkus oli aastatel 19071909 Shackletoni juhtimisel toimunud Nimrodi ekspeditsiooni saavutusi kõrgelt tunnustanud, oli maadeavastaja rahutu ning Briti poliitiku Harry Brittaini sõnade kohaselt muutumas "natukene nagu hõljuvaks härrasmeheks". 1912. aasta alguses ootas ta Robert Falcon Scotti juhitud Terra Nova ekspeditsiooni, mis oli lahkunud Cardiffist 1910. aasta juulis, ja samal ajal toimunud Roald Amundseni juhitud Norra ekspeditsiooni tulemusi, et nende põhjal panna paika oma tulevased Antarktika uurimise plaanid.

Uudised Amundseni ootamatust jõudmisest lõunapoolusele saabusid Shackletonile 11. märtsil 1912. See tähendas, et järgmise ekspeditsiooni eesmärgiks ei saanud enam olla lõunapooluse vallutamine, mis iganes Scott ka saavutanud poleks. Shackleton kirjutas: "Lõunapooluse vallutamine ei tähenda veel Antarktika ekspeditsioonide lõppu". Järgmiseks ettevõtmiseks pidi saama mandri ületamine ühelt merelt teiseni läbi pooluse. Ta oli teadlik sellest, et mitmed teisedki püüdlesid juba selle eesmärgi poole. Näiteks kavatses 11. detsembril 1911 Lõuna-Georgia saarelt alganud Saksa ekspeditsioon Wilhelm Filchneri juhtimisel tungida sügavale Weddelli merele ja luua mandrile baas, et alustada sealt retke mandri ületamiseks. 1912. aasta lõpus naasis Filchner Lõuna-Georgiale, kuna ekspeditsioon ei olnud suutnud randuda ega mandrile baasi luua. Sellest hoolimata märkis Shackleton üles tema aruanded võimalike randumiskohtade kohta Vahseli lahes ja lisas need oma ekspeditsiooniplaanide arendamisse.

Uudised kapten Scotti ja tema kaaslaste surmast lõunapooluselt naasmisel jõudsid Londoni 1913. aasta veebruaris. Nende tumedate uudiste taustal hakkas Shackleton oma kavandatava retke jaoks ettevalmistusi tegema. Ta pöördus rahalise ja praktilise toetuse saamiseks teiste seas Scotti ekspeditsioonil osalenud Tryggve Grani ja endise peaministri Lord Rosebery poole, kuid ei saanud kummaltki abi. Grant põikles kõrvale ja Rosebery teatas, et ta ei olnud kunagi poolustest huvitatud olnud. Shackleton sai lõpuks toetust aastatel 19021904 toimunud Šoti riikliku Antarktika ekspeditsiooni juhilt William Speirs Bruce'ilt, kes oli mõttes haudunud Antarktika ületamise plaani juba alates 1908. aastast, kuid oli ettevõtmisest rahapuuduse tõttu loobunud. Bruce lubas lahkelt oma plaanid Shackletonile anda, kuigi Shackletoni lõplikul plaanil oli Bruce'i plaanidega vähe pistmist. Pärast seda, kui Shackleton oli saanud esimese kinnituse rahalisele toetusele, tegi ta 29. jaanuaril 1913 The Timesile saadetud kirjas oma plaanid avalikuks.

Shackletoni plaan Edit

Shackleton Expedition map-plan

1916. aasta märtsis avaldatud kaart, millel on kujutatud ekspeditsiooni planeeritud marsruut

Shackleton andis oma ekspeditsioonile nimeks "keiserlik Trans-Antarktika ekspeditsioon", kuna ta arvas, et "mitte ainult Briti saarte rahvas, vaid ka kõikide Briti lipu all olevate maade rahvad peavad olema valmis ekspeditsiooni teostamist toetama". Selleks, et suurenda avalikkuse huvi, avaldas Shackleton 1914. aasta alguses detailse plaani. Ekspeditsioon pidi koosnema kahest rühmast kahel laeval. Esimene rühm pidi plaani järgi suunduma purjelaeval Endurance Weddelli merele ja sealt kaudu jätkama teekonda Vahseli lahe piirkonda, kus neljateistkümnest mehest kuus – Shackletoni biograafi Roland Huntfordi kohaselt pidid nendeks olema Shackleton, Hurley, Macklin, Wild, Marston ja Crean – oleks Shackletoni juhtimisel pidanud suunduma mandrit ületama. See rühm koos umbes saja kelgukoera, kahe mootorkelgu ja varustusega oleks pidanud ette võtma 2900 kilomeetri pikkuse retke Rossi mereni. Ülejäänud kaheksa meest oleks pidanud jääma rannikule ning teostama teadustööd – kolm meest Grahami maal, kolm Enderby maal ja kaks ülejäänud baaslaagris.

Teine rühm pidi suunduma Rossi merele ja püstitama McMurdo lahes, teisel pool mandrit, laagri. Seejärel tuil neil viia toiduvaru Beardmore'i liustiku juurde, kus loodeti mandri teisest otsast teed alustava meeskonnaga kohtuda ja nad pärast seda laagrisse aidata. Samuti oli rühmal eesmärgiks teha geoloogilisi- ja muid teadusuuringuid.

Rahastamine Edit

Shackleton hindas, et oma plaani kõige lihtsama variandi teostamiseks vajas ta 50 000 naela (praeguses väärtuses umbes 4,4 miljonit naela). Rahastamiseks otsustas ta küsida abi jõukatelt patroonidelt ja ta alustas sellega 1913. aasta alguses, kuid esialgu saatis teda selles vähene edu. Esimene suurem rahaline toetus tuli 1913. aasta detsembris, kui valitsus pakkus talle 10 000 naela tingimusel, kui ta suudab hankida sama suure summa isiklikest allikatest. Kuninglik Geograafiaselts, kellelt ta ei lootnud saada midagi, andis talle 1000 naela – biograaf Roland Huntfordi kohaselt teatas Shackleton suure žestina seltsile, et ta vajab sellest summast ainult poolt. 1914. aasta veebruaris teatas The New York Times, et näitekirjanik J. M. Barrie, kes oli olnud kapten Scotti lähedane sõber, oli konfidentsiaalselt annetanud 50 000 dollarit (umbes 10 000 naela). Rahalised toetused kindlustasid ekspeditsiooni toimumise lõpuks 1914. aasta kevadel ja varasuvel. Teiste seas annetasid ekspeditsioonile raha filantroop Janet Stancomb-Wills ja Šoti tööstur James Key Caird, kes annetas 24 000 naela (praeguses väärtuses umbes 2,1 miljonit naela). Shackleton andis ajalehes The Morning Post teada, et "see suurepärane kingitus vabastas ta muretsemisest täielikult".

Shackleton ostis umbes 14 000 naela (praeguses väärtuses umbes 1,2 miljoni naela) eest 300 tonni kaalunud barkantiini Polaris, mis oli algselt ehitatud Belgia maadeuurija Adrien de Gerlache ekspeditsiooni jaoks Lääne-Teravmägedele. De Gerlache ei saanud oma ekspeditsioonile minna, tänu millele jäi laev vabaks. Pärast laeva ostmist andis ta sellele nimeks Endurance, viidates sellega oma perekonna deviisile "Vastupidavusega me võidame" ("By endurance we conquer"). 3200 naela (praguses väärtuses 282 000 naela) eest ostis ta Austraalia maadeuurija Douglas Mawsoni ekspeditsioonilaeva Aurora, mis seisis Hobarti sadamas Tasmaanias. Aurora sai Rossi merele suunduva rühma ekspeditsioonilaevaks.

Shackletoni ekspeditsiooni kogukulud pole teada, sest osade rahastajate rahalist toetust ei avaldatud, kuid hilisemate hinnangute järgi võis see ulatuda 80 000 dollarini. Rahapuudus saatis teda kogu ekspeditsiooni vältel. Tal tuli vähendada Rossi mere rühmale eraldatud raha poole võrra, kuid selle rühma juht Aeneas Mackintosh sai sellest teada alles siis, mil oli jõudnud Austraaliasse, Selleks, et ekspeditsioon üldse toimuda saaks, tuli Mackintoshil raha laenata.

Osalejad Edit

Ernest-Shackleton

Ernest Shackleton, Endurance'i ekspeditsiooni juht

Shackleton avaldas ekspeditsiooni meeskonna kokkupanemiseks Londoni ajalehes väidetavalt kuulutuse, mis kõlas järgmiselt: "Vajatakse mehi ohtlikuks retkeks. Madal palk, lõikav pakane, pikad tunnid täielikku pimedust. Ohutu naasmine kaheldav. Au ja tunnustus ettevõtmise õnnestumisel". Ekspeditsioonile olla olnud üle 5000 soovija. Lõpuks valiti ekspeditsiooni kahte mõlemasse rühma välja 28 meest, teiste seas William Lincoln Bakewell, kes liitus Buenos Aireses, ja tema sõber Perce Blackborow, kes peitis ennast laeva pärast seda, kui tema avaldust vastu ei oldud võetud, samuti võeti Rossi mere rühmaga kaasa viimasel minutil mitu meest Austraaliast. Tuntud inglise raudteepioneeri Sir Daniel Goochi pojapoeg Daniel Gooch liitus ajutiselt Endurance'iga pärast seda, kui algne koerte talitaja oma kohast viimasel hetkel loobus. Gooch sõitis ekspeditsiooniga kaasa kuni Lõuna-Georgiani, misjärel suundus tagasi Inglismaale.

Shackleton valis oma asetäitjaks Frank Wildi, kes oli temaga osalenud aastatel 1901–1904 toimunud Discovery ekspeditsioonil ja aastatel 1907–1909 Nimrodi ekspeditsioonil, kuuludes sealhulgas viimasel korral ka rühma, mis jõudis kõige kaugemale punkti lõunas (Farthest South) enne lõunapooluse vallutamist 1911. aastal. Wild oli äsja naasnud Mawsoniga Australaasia Antarktika ekspeditsioonilt. Endurance'i kapteniks soovis Shackletoni John King Davist, kes oli Australaasia Antarktika ekspeditsiooni ajal olnud Aurora kapten. Davis keeldus pakkumisest, arvates, et kogu ettevõtmine oli ette hukule määratud, mistõttu määras Shackleton kapteniks Frank Worsley. Briti laevastiku vanemohvitser Tom Crean, keda oli Terra Nova ekspeditsioonil leitnant Evansi elu päästmise eest tunnustatud Alberti medaliga, lahkus mereväest, et munsterdada ennast Endurance'i teiseks tüürimeheks. Laeva kolmandaks tüürimeheks sai veel üks karastunud, mitmel Antarktika ekspeditsioonil osalenud Alfred Cheetham. Rossi mere rühma määrati kaks Nimrodi ekspeditsiooni veterani, kelleks olid Aeneas Mackintosh, kes määrati meeskonna juhiks, ja Ernest Joyce. Shackleton oli lootnud, et Aurora meeskond pannakse kokku mereväelastest ja ta oli selleks pöördunud Briti admiraliteedi poole, kuid talle öeldi ära. Pärast mõnda aega peale käimist anti talle lõpuks Kuninglikust Merejalaväest üks ohvitser, kapten Thomas Orde-Lees, kes tegeles merejalaväe koolitusbaasis füüsilise treeningu juhatamisega.

Endurance'iga liitunud kuue teadlase hulka kuulusid kirurgid Alexander Macklin ja James McIlroy, geoloog James Wordie, bioloog Robert Clark, füüsik Reginald W. James ja meteoroloog Leonard Hussey, kes hiljem toimetas Shackletoni aruannet ekspeditsioonist. Ekspeditsiooni visuaalse jäädvustamise eest oli vastutavad fotograaf Frank Hurley ja kunstnik George Marston. Rossi mere rühma lõplik koosseis pandi kokku kiirustades. Mõned, kes olid Suurbritanniast suundunud Austraalisse, et liituda seal Auroraga, loobusid retkest enne selle algust, ja viimase minutini oli üldse kahtluse all, kas meeskonnas lõplikult kõik kohad täidetakse. Meeskonnas oli ainult Mackintoshil ja Joyce'il eelnevalt Antarktikast mingit kogemust; Mackintosh oli Nimrodi ekspeditsiooni ajal õnnetuse tõttu jäänud ühest silmast pimedaks ja oli varsti pärast ekspeditsiooni algust tagasi kodumaale pöördunud.

Endurance'i meeskond
  • Sir Ernest Shackleton – ekspeditsioonijuht
  • Frank Wild – juhi asetäitja
  • Frank Worsley – Endurance'i kapten
  • Lionel Greenstreet – vanemtüürimees
  • Tom Crean – teine tüürimees
  • Alfred Cheetham – kolmas tüürimees
  • Hubert Hudson – navigaator
  • Lewis Rickinson – peainsener
  • Alexander Kerr – teine insener
  • Alexander Macklin – kirurg
  • James McIlroy – kirurg
  • James Wordie – geoloog
  • Leonard Hussey – meteoroloog
  • Reginald W. James – füüsik
  • Robert Selbie Clark – bioloog
  • Frank Hurley – fotograaf
  • George Marston – kunstnik
  • Thomas Orde-Lees – mehaanik
  • Charles Green – kokk
  • Walter How – vanemmadrus
  • William Lincoln Bakewell – vanemmadrus
  • Timothy McCarthy – vanemmadrus
  • Thomas McLeod – vanemmadrus
  • John Vincent – pootsman
  • Ernest Holness – kütja
  • William Stephenson – kütja
  • Perce Blackborow – stjuuard
Aurora meeskond

Märk «» osutub hukkunutele.

  • Aeneas Mackintosh – meeskonna juht
  • Ernest Joyce – koerte talitaja
  • Ernest Wild – laohoidja
  • † Arnold Spencer-Smith – kaplan ja fotograaf
  • John Lachlan Cope – bioloog ja kirurg
  • Alexander Stevens – peateadlane
  • Richard W. Richards – füüsik
  • Andrew Keith Jack – füüsik
  • Irvine Gaze – abiline
  • † Victor Hayward – abiline
  • Aubrey Howard Ninnis – mehaanik
  • Lionel Hooke – telegrafist
  • Joseph Stenhouse – vanemtüürimees
  • Leslie Thompson – teine tüürimees
  • Alfred Larkman – peainsener
  • C. Adrian Donnelly – teine insener
  • James Paton – pootsman
  • Clarence Maugher – puusepp
  • Sydney Atkin – vanemmadrus
  • Arthur Downing – vanemmadrus
  • William Kavanagh – vanemmadrus
  • A. Warren – vanemmadrus
  • Charles Glidden – meremees
  • S. Grady – kütja
  • William Mugridge – kütja
  • Harold Shaw – kütja
  • Edwin Thomas Wise – kokk
  • Emile d'Anglade – stjuuard

Ekspeditsioon Edit

Weddelli mere rühm Edit

Teekond läbi jää Edit

Endurance lahkus ilma Shackletonita Inglismaa edelarannikult Plymouthist 8. augustil 1914, suundudes esmalt Buenos Airese poole. Seal liitus ekspeditsiooniga Shackleton, kes oli sinna jõudnud kiirema laevaga. Samuti liitusid seal Hurley, Bakewell ja jänesena Blackborow, samas kui mitu teist lahkusid laevalt või vallandati. 26. oktoobril alustas laev sõitu Lõuna-Atlandi ookeani suunas, jõudes 5. novembril Lõuna-Georgia saarele. Shackletoni algse plaani järgi pidi mandri ületamine aset leidma esimesel, 1914.–1915. aasta talvel. Kuigi ta mõistis peagi selle plaani ebapraktilisust, jättis ta Mackintoshi ja Rossi mere rühma plaani muutmisest teavitamata. Daily Chronicle'i korrespondendi Ernest Perrise kohaselt ei saadetud Macintoshile telegrammigi.

Pärast kuu aja pikkust peatust Lõuna-Georgial Grytvikeni vaalapüügijaams lahkus Endurance Antarktika suunas 5. detsembril. Kaks päeva hiljem takistas laeva liikumist paakjää nii kaugel põhjas nagu 57°26′S, mistõttu oli laev sunnitud manööverdama. Järgmistel päevadel esines veel mitmel korral kokkupuuteid paakjääga, mis 14. detsembril oli juba piisavalt paks, et peatada laev 24 tunniks. Kolm päeva hiljem tuli laeval uuesti seisma jääda. Shackleton märkis: "Ma olin valmistunud ette põrgulikeks oludeks Wedelli merel, kuid olin lootnud, et jää on lahti. See, mida me kohtasime, oli üsna paks paakjää väga kangekaelse iseloomuga".

TryingToCutAWayForTheShip

Meeskonna liikmed püüavad laeva jääst vabastada

Endurance'i edenemine oli jätkuvalt aeglane kuni 22. detsembrini, mil meri vabanes mõnevõrra jääst ja laev võis jätkata teekonda lõuna poole. Laev sai liikuda edasi järgmised kaks nädalat, viies ekspeditsiooni sügavale Weddelli merele. Edasised viivitused pärast aastavahetust aeglustasid seejärel edasiminekut, kuid 1915. aasta 7.–10. jaanuaril liiguti jõuliselt lõuna poole ja läheneti Coatsi maale Antarktise rannikul. Coatsi maa oli avastanud ja nimetanud 1904. aastal William Speirs Bruce Šoti Antarktika ekspeditsiooni ajal. 15. jaanuaril jõudis Endurance suure liustiku juurde, mille servas asunud abajas paistis olevat hea randumiskoht. Sellest hoolimata arvas Shackleton, et see asub liiga kaugel Vahseli lahest põhjas ja randumine oleks tulnud kõne all "ainult vajaduse survel" – seda otsust ta kahetses hiljem. 17. jaanuaril jõudis laev punkti asukohaga 76°27′ lõunalaiust, kus maa oli nõrgalt eristatav. Shackleton ristis selle ühe oma suurima toetaja järgi Cairdi rannikuks. Halb ilm sundis laeva otsima ranna lähedal varju ühe jäämäe alltuuleküljel.

Ekspeditsioon paiknes nüüd Luitpoldi ranniku lähedal, mille oli avastanud 1912. aastal Filchner, asudes oma sihtmärgiks olnud Vahseli lahe lõunatipus. Järgmisel päeval oli laev sunnitud sõitma 23 kilomeetrit loodesse, mille järel püüti võtta uuesti suund lõunasse, kuid laeva jäi punktis asukohaga 76°34′S, 31°30′W täielikult jäässe lõksu. Laeva vabastamiseks tehti tugevaid pingutusi. 14. veebruaril asusid mehed Shackletoni korraldusel kirkade, orkide ja saagidega jääd lõhkuma, kuid töö laeva päästmiseks osutus asjatuks. Shackleton ei kaotanud sellel perioodil veel lootust jääst vabaneda, kuid ta oli juba arvestamas olukorraga, et ekspeditsioonil tuleb talv veeta külalislahkuseta paakjääl.

Endurance'i triivimine Edit

WildAndShackletonInTheHeavyPressure

Shackleton ja Wild jää survel kuhjunud jääkuhjade keskel

21. veebruaril 1915 triivis Endurance, olles jätkuvalt tugevalt jääs kinni, oma kõige lõunapoolsemasse punkti asukohaga 76°58′ lõunalaiust. Seejärel hakkas ta koos paakjääga liikuma põhja suunas. 24. veebruaril mõistis Shackleton, et nad jäävad jääle lõksu kogu talveks ja andis käsu laeval korraldused lõpetada. Koerad viidi pardalalt maha ja paigutati jääst tehtud kuutidesse või nn koerte igludesse ning laeva sisemus jagati ja kohandati vastavalt ohvitseridele, teadlastele, inseneridele ja meremeestele. Käepärastest vahenditest pandi kokku traadita raadiovastuvõtja, kuid nad paiknesid signaalide edestamiseks või vastu võtmiseks liiga kaugel.

Shackleton oli teadlik hiljutisest näitest Wilhelm Filchneri laeva Deutschlandi näol, mis oli samas naabruses jäänud jäässe lõksu kolm aastat varem. Pärast seda, kui Filchneri katsed Vahseli lahe juures maismaale laagri loomiseks ebaõnnestusid, jäi tema laev Deutschland 6. märtsil 1912 umbes 320 kilomeetri kaugusel Coatsi maast jäässe lõksu. Kuus kuud hiljem punktis asukohaga 63°37′ lõunalaiust murdis laev vabaks ning seilas seejärel ilma suuremate kahjudeta Lõuna-Georgiale. Shackleton arvas, et Endurance'i võib sarnaselt jääst vabaneda, mille järel oleks olnud võimalik tulevasel Antarktika kevadel uuesti püüda Vahseli lahte jõuda.

Veebruaris ja märtsis oli triivis laev edasi väga aeglaselt. Märtsi lõpus arvutas Shackleton, et laev oli alates 19. jaanuarist edasi liikunud ainult 153 kilomeetrit. Talve süvenedes triivimise kiirus suurenes ning ümbritseva jää olud muutusid. Mais, mil algas polaaröö, paiknes laev punktis asukohaga 75°23′S, 42°14′W ning jätkas loode poole triivimist. Jää oleks võinud avanenda alles nelja kuu pärast kevade saabudes ning puudus kindlus selles osas, kas Endurance jäälõksust õigeaegselt Vahseli lahe piirkonda naasta püüdmiseks vabaneb. Shackleton kaalutles nüüd nüüd võimalust teise randumiskoha leidmiseks Weddelli mere läänerannikul juhul, kui selle rannikuni jõutakse. "Vahepealsel ajal", ta kirjutas, "peame ootama".

Endurance Final Sinking

Koerad vaatamas Endurance'i poole veidi aega enne seda, kui see Weddelli mere põhja vajus

Pimedad talvekuud, mai, juuni ja juuli, möödusid, ilma eriliste sündmusteta. Shackletoni peamine eesmärk sel ajal oli meeste vormisoleku, ettevalmistuste ja moraali hoidmine, mis õnnestus tal enda sõnade kohaselt hästi. Meeleolu üleval hoidmiseks mängiti jääl hokit ja jalgpalli ning tegeldi koerte treenimisega (ja vahepeal pandi nad omavahel võistlema) ning laeva pardal püüti etendada teatritükke. Erilisi sündmusi nagu rahvaste ühenduse päeva (kuninganna Victoria sünnipäeval 24. mail) tähistati korrapäraselt. Esimesed märgid jää vabanemisest esinesid 22. juulil. 1. augustil, mil puhus tugev edelatuul ja tuiskas lund, hakkas jääväli kogu laeva ümbruses lagunema. Surve avaldas kiilu all olevale jäämassile rõhku, mille tõttu kaldus laev tugevalt tüürpoordi kreeni. Olukord oli ohtlik; Shackleton kirjutas: "Meid ümbritseva jää survest tulenevad mõjud olid aukartustäratavad. Vägevad jäärahnud [...] tõusevad aegaselt seni, kuni nad hüppavad nagu pöidla ja sõrme vahele haaratud kirsikivid [...] kui laev on korra kindlalt vahele haaratud, on tema saatus otsustatud". See oht läks mööda ja järgnevad nädalad olid vaiksed. Sel võrdlemisi tuulevaiksel ajal triivis laev piirkonda, kus 1823. aastal Ameerika kapten Benjamin Morrelli vaalapüügilaev Wasp teatas rannajoone nägemisest ja mis oli ristitud "Uus-Lõuna-Gröönimaaks". Tegelikkuses ei olnud seal maast ühtegi märki, mistõttu Shackleton järeldas, et Morrelli oli eksitanud suurte jäämägede olemasolu.

30. septembril pidas laev Shackletoni sõnade kohaselt üle "suurima pigistuse, mida nad olid üle elanud". Worsley kirjeldas survel all olnud laeva nagu "sulgpalli, mida edasi-tagasi loobitakse". 24. oktoobril suruti tüürpoordi poolne osa vastu jäävälja, suurendas sellega survet kuni selleni, mil laevakere hakkas painduma ja sellesse tekkisid lõhed, mille tõttu hakkas jää all olev vesi laeva voolama. Puidu purunemise heli kirjeldasid meremehed hiljem "valju ilutulestikku ja kuulivalangut meenutava helina". Varustus ja kolm päästepaati toodi jääle, samuti üritas meeskond laevakeret jääväljale vinnata ja sissetulevat vett välja pumbata, kuid pärast mõnda päeva tööd −25 °C juures andis Shackleton 27. oktoobril käsu laev hüljata. Laev hüljati punktis asukohas 69°05′S, 51°30′W. Vrakk jäi pinnale ning järgnevate nädalate jooksul päästis meeskond veel varustust ja materjali, sealhulgas Hurley fotod ja kaamerad, mis oli algselt maha jäetud. Umbes 550 fotoplaadist valis Hurley 150 parimat, mis oli maksimum, mida ta kanda suutis; ülejäänud ta lõhkus.

Jääl laagris Edit

Hurley and Shackleton, Antarctic Ice Flow, 1914-1915 State Library NSW a423023h

Hurley ja Shackleton jääväljal

Laeva kaotamisega hüljati kavandatud ekspeditsiooni plaanid ja fookus suunati ellujäämisele. Shackletoni eesmärgiks sai viia meeskond üle jää lääne poole, ühte või mitmesse võimalikku sihtkohta. Tema esimene mõte oli jõuda Pauleti saarele, kus ta teadis asuvat onni koos olulise toiduvaruga. Ta oli lasknud selle onni ehitada 12 aastat varem Otto Nordenskjöldi hädasse jäänud Rootsi ekspeditsiooni aitamiseks organiseeritud päästeoperatsiooni ajal. Teised kaks võimalust olid Snow Hilli saar, mis oli olnud Nordenskjöldi talituskohaks ja kus arvati olevat hädaolukorraks paigutatud tagavarad, või Robertsoni saar. Shackleton uskus, et ühelt neist saartelt võivad nad jõuda Grahami maale ning sealtkaudu Wilhelmina lahe rannikul asuvate vaalapüügijaamadeni. Ta arvutas, et Endurance'i hülgamise päeval asusid nad Pauleti saarest umbes 550 kaugusel. Worsley arvutas Snow Hilli saare kauguseks 500 kilomeetrit ning Wilhelmina laheni oleks sealt jäänud veel 190 kilomeetrit. Ta uskus, et üle jää minek oleks liiga riskantne; nad võiksid oodata kuni jää kannab neid avaveeni ja seejärel paatidele asuda. Shackleton lükkas tema plaani ümber.

Mrschippy

Proua Chippy ekspeditsiooniliikme Perce Blackborow' õlal

Enne jääl teekonna alustamist nõudis Shackleton, et kõige nõrgemad loomad, sealhulgas puusepp Harry McNishi kass Proua Chippy ja kirurg Alexander Macklini lemmikkloomaks saanud koerakutsikas, tuleb maha lasta. Meeskond asus teele 30. oktoobril 1915, kandes kelkudel kahte laeva päästepaati. Üsna kiiresti tekkisid probleemid, kuna nende ümber oleva merejää tingimused halvenesid. Hurley sõnade kohaselt muutus jääpind "rüsi ja küngaste labürindiks, kus leidus vaevu ruutjardi jagu siledat maad". Kolme päevaga õnnestus meeskonnal läbida ainult veidi üle kolme kilomeetri ja 1. novembril loobus Shackleton plaanist jääväli jalgsi ületada. Selle asemel asuti jääl laagrisse ja jäädi ootama jää triivimist avavette. Nad andsid tasasele ja kindlale näivale jääväljale, kus nende teekond oli lõppenud ja kuhu oli laagrisse jäädud, nimeks Ookeanilaager ("Ocean Camp"). Vahepeal käidi taas Endurance'i vraki juures, mis triivis jätkuvalt jääga veidi maad laagrist eemal. Samuti toodi ära maha jäetud varustust kuni 21. novembrini, mil laev lõplikult merepõhja vajus.

Drift of the Endurance

Kaasaegne kaart Endurance'i triivimise teekonnast ja pääseteest Elephanti saarele

Jää ei triivinud piisava kiirusega, et seda oleks olnud märgata, kuigi novembri lõpuks küündis kiirus kuni üheteistkümne kilomeetrini päevas. 5. novembriks olid nad möödunud 68. lõunalaiusest, kuid suund oli pöördunud mõnevõrra ida poole. See oli neid viinud asukohta, kust oleks olnud keeruline Snow Hilli saarele jõuda, kuigi Pauleti saareni jõudmine kaugemal põhjas jäi võimalikuks. Pauleti saar asus 400 kilomeetri kaugusel ning Shackleton muretses päästepaadil saarele jõudmiseks tehtava möödapäästmatu sõidu pikkuse suurenemise üle. Seetõttu teatas ta 21. detsembril, et jalgsi alustatakse uuesti teekonda, mis algas 23. detsembril.

Tingimused ei olnud võrreldes eelmise korraga paranenud. Õhutemperatuur oli tõusnud ja oli ebamugavalt soe, kusjuures mehed vajusid põlve kõrguseni värskelt sadanud lumme, mis raskendas oluliselt liikumist. 27. detsembril hakkas laeva puusepp McNish vastu ja keeldus edasi töötamast. Ta väitis, et laeva seadused ei kehti enam pärast Endurance'i uppumist ja ta ei ole enam kohustatud alluma. Shackletoni kindel vastuseis veenis McNishi lõpuks ümber, kuid juhtunut ei unustatud. Kaks päeva hiljem, kui seitsme vaevalise päevaga oli edasi liigutud ainult 12 kilomeetrit, otsustas Shackleton teha peatuse, täheldades, et neil kuluks maale jõudmiseks üle 300 päeva. Meeskond pani oma telgid üles ja asus laagrisse, mille Shackleton nimetas "kannatlikkuse laagriks" ("Patience Camp"), kuhu nad jäid kauemaks kui kolmeks järgnevaks kuuks.

Tagavarad vähenesid nüüd kiiresti. Hurley ja Macklin saadeti tagasi ookeanilaagrisse, et tuua sealt sinna jäetud toit, mida ei oldud jõutud kaasa võtta. 2. veebruaril 1916 saatis Shackleton suurema meeskonna tagasi kolmanda päästepaadi järele. Toidupuudus muutus nädalate möödudes aina teravamaks ja hülgeliha, mida kütiti toidulaua mitmekesistamiseks, oli saanud nüüd põhiliseks, kuna Shackleton üritas säästa kõiki allesjäänud toiduvarusid. Jaanuaris tapeti Shackletoni korraldusel peaaegu kõik koerad (kelle arv oli eelnevate kuude jooksul õnnetuste ja haiguste tõttu juba niigi vähenenud), kuna koerte toitmiseks kulus ülemäära palju liha. Allesjäänud koerad tapeti 2. aprillil ning nende liha oli tervitatud lisa tavapärasele toidule. Vahepeal oli triivimise kiirus muutunud ebaühtlaseks; pärast seda, kui mitu nädalat oldi püsitud 68. lõunalaiuse ümbruses, hakati jaanuari lõpus liikuma kiiresti loode suunas ning 17. märtsiks oldi jõutud samale laiuskraadile Pauleti saarega, mis jäi ligi 100 kilomeetri kaugusele idasse. Laguneva jää tõttu ei tulnud saarele minemine enam kõne allagi.

Meeskonnal olid maa nüüd enam-vähem nägemisulatuses. Haddingtoni mägi James Rossi saarel jäi nähtavale, kui meeskond sellesse aeglaselt mööda triivis. Nad paiknesid liiga kaugel, et jõuda Snow Hilli või Pauleti saarele, mistõttu olid Shackletoni peamised lootused suunatud kahele teisele väikesele saarele Grahami maa põhjatipu lähedal. Nendeks olid Clarence'i saar ja Elephanti saar, mis paiknesid 25. märtsil nende asukohast 160 kilomeetri kaugusel põhjas. Ta otsustas lõpuks, et kõige parem sihtkoht oleks Deceptioni saar. See jäi küll kaugele läände, Lõuna-Shetlandi saarerühma teise otsa, kuid Shackleton arvas, et sinna on võimalik jõuda teistel saartel peatusi tehes. Deceptioni saare eeliseks oli see, et seda külastasid vahepeal vaalapüüdjad ja seal võis paikneda tagavarasid, samas kui Clarence'i ja Elephant'i saar olid tühjad ning neid ei külastatud. Saartele jõudmine nõudis möödapääsmatut sõitu päästepaatidel, mida loodeti alustada kohe pärast seda, kui jääväli nende ümber lagunema hakkab. Laeva kõik kolm päästepaati – James Caird, Dudley Docker ja Stancomb Wills – oli nimetatud ekspeditsiooni tähtsamate rahaliste toetajate järgi.

Teekond Elephanti saarele Edit

Jääväljal laagris oldud aeg sai lõpu 8. aprilli õhtul, mil jää äkitselt lõhenes. Laager paiknes nüüd väikesel kolmnurksel jääpangal ning selle purunemine oleks tähendanud katastroofi, mistõttu käskis Shackleton päästepaadid teekonnaks valmis seada. Ta oli nüüd otsustanud, et nad püüavad võimaluse korral jõuda kaugel asuvale Deceptioni saarele, kuna sinna oli teadete kohaselt vaalapüüdjate jaoks ehitatud väike puidust kirik. Sealt oleks võinud saada puitu, mida oleks saanud kasutada merekõlbuliku aluse ehitamiseks. 9. aprilli kell üks pärastlõunal lasti vette Dudley Docker ning tund aega hiljem olid juba kõik kolm paati teel. Shackleton juhtis ise James Caird'i, Worsley Dudley Docker'it ja navigatsiooniohvitser Hubert Hudson oli nominaalselt vastutav Stancomb Wills'i eest, kuid Hudsoni ebakindla vaimse tervise tõttu oli tegelik komandör Tom Crean.

Järgmised päevad olid väga rasked. Paate ümbritsesid jätkuvalt jääväljad ning nad sõltusid veeteede avanemisest jääpankade vahel – läbimine oli ohtlik ja ettearvamatu. Sageli jäid paadid jääpankade vahele kinni või tuli peatuda, et oodata tingimuste paranemist. Shackletonil tuli taas otsustada paljude erinevate võimalike sihtkohtade vahel ning 12. aprillil lükkas ta võimalusena tagasi erinevad saared ja otsustas Grahami maa kõige kaugemas tipus asuva Hope'i lahe kasuks. Kesised tingimused paatides, õhutemperatuurid kuni −30 °C, toidunappus ja sagedane kokkupuutumine jäise mereveega väsitasid mehi nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Shackleton otsustas seetõttu, et neile kõige lähemal paiknev varjupaik, Elephanti saar, oli nüüd kõige praktilisem valik.

14. aprillil jõudsid paadid Elephanti saare kagurannikule, kuid ei saadud randuda, kuna rannik koosnes järskudest kaljudest ja liustikest. Järgmisel päeval sõitis James Caird ümber saare idapoolse tipu, jõudes põhjapoolsele allatuult küljele, kust avastati kitsas kiviklibune rand. Mõni aeg hiljem jõudsid sellesse randumispaika kõik kolm paati, mis olid eelmisel ööl eraldunud. Tõusuvee jäljed osutasid aga sellele, et sinna randa ei saa rajada pikaajalist laagrit, mistõttu suundus Wild koos Stancomb Willsi meeskonnaga rannikut uurima, et leida varjulisemat paika. Naastes teatasid nad, et kümme kilomeetrit eemal läänes asub pikk rannikuriba, mis näis sobiliku randumiskohana. Viivitamata läksid mehed tagasi paatidesse ja suundusid sellesse uude paika, mille ristisid hiljem Wildi neemeks.

James Cairdi teekond Edit

InSightOfOurGoal-NearingSouthGeorgia

James Caird lähenemas Lõuna-Georgiale. Arvatavasti George Marstoni joonistus.

Elephanti saar oli eraldatud, asustamata saar, mida vaalapüüdjad või muud laevad külastasid väga harva. Selleks, et kogu ekspeditsiooni tagasi tsivilisatsiooni saaks naasta, vajati abi. Ainus realistlik võimalus selle saavutamiseks oli kohandada üks päästepaatidest ette 1300 kilomeetri pikkuseks teekonnaks üle Lõuna-Jäämere Lõuna-Georgia saarele. Shackleton oli hüljanud mõtte viia ekspeditsioon vähem ohtlikumal teekonnal Deceptioni saarele, kuna paljud mehed olid füüsiliselt kurnatud ega elanuks veel ühte reisi karmil merel üle. Kuigi Tulemaa saared ja Falklandi saared olid lähemal, oleks sinna jõudmine tähendanud purjetamist ülekaalus tugeva vastutuule vastu.

Shackleton valis paadimeeskonda enda, Worsley navigaatoriks, Creani, McNishi, John Vincenti ja Timothy McCarthy. Shackletoni juhendamisel seadis puusepp McNish James Cairdi käepäraste vahendite ja materjalidega sõiduks valmis. Frank Wild valiti Elephanti saarele jäänud meeskonna juhiks ning talle anti korraldus suunduda järgmisel kevadel Deceptioni saarele juhul, kui Shackleton ei peaks naasma. Shackleton võttis retkeks kaasa toitu ainult neljaks nädalakas, teades, et kui nad ei ole selle aja jooksul maad kohanud, on paat teelt kõrvale kaldunud.

6,85 meetri pikkune James Caird alustas teekonda 24. aprillil 1916. Retke õnnestumine sõltus Worsley navigeerimisoskuste piinlikust täpsusest. Ta tuli navigeerimiseks jälgida päikese asendit, kuid ilmastikuolude tõttu ilmus päike väga harva nähtavale, samuti muutis navigeerimistöö raskemaks paati kõigutav suur lainetus. Tuuled puhusid soodsalt loodekaarest, kuid tormine meri leotas kõik pardal olnu jäise veega läbi. Peagi hakkas vesi külma ilma tõttu paadikülgedel külmuma ning lisanduv mass jää näol ähvardas paati ümber lüüa. 5. mail oleks paat peaaegu ümber läinud tugeva tormi tõttu. Shackleton väitis, et ei olnud näinud nii suuri laineid kogu 26 aasta jooksul merel veedetud ajal, kui selle tormi ajal. Pärast kahte nädalat ühel maailma kõige tormisemal merel, kus meeskonna füüsilised võimed pandi äärmusteni proovile, märgati 8. mail lõpuks Lõuna-Georgiat. Kaks päeva hiljem maabuti pärast võitlust tugeva tuule ja lainetusega saare edelaosas Kuningas Haakoni lahes.

Lõuna-Georgia ületamine Edit

South georgia Islands map-et

Lõuna-Georgia kaart. James Caird randus saare edelaosas.

Pärast James Cairdi jõudmist Lõuna-Georgiale jäädi mõneks ajaks puhkama ja jõudu koguma ning Shackleton asus samal ajal välja mõtlema edasist plaani. Vaalapüügijaamad asusid Lõuna-Georgia põhjarannikul, kuid Shackleton asus meeskonnaga inimtühjal saare lõunarannikul põhjarannikust ligi 300 kilomeetri kaugusel. Teisele poole saart jõudmine oleks tähendanud veel ühte teekonda paadil ümber saare või jalgsi saare ületamist läbi selle seniuurimata sisemaa. James Cairdi seisukord ja meeskonna füüsiline seisund, eriti Vincenti ja McNishi oma, oli eriti halb, mistõttu jäi ainsaks teostatavaks võimaluseks jalgsi läbi saare minemine.

PanoramaOfSouthGeorgia

Lõuna-Georgia sisemaa. Frank Hurley foto, mis on tehtud aasta pärast saare ületamist.

Viis päeva hiljem viis meeskond paadi veidi maad ida poole sügava lahe tipu juurde, kust alustati teekonda saare teisele rannikule. Sellele retkele asusid Shackleton, Worsley ja Crean; ülejäänud jäid saare lõunarannikule laagrisse abi ootama. 18. mail lükkas torm retke algust edasi, kuid järgmisel hommikul kella kaheks oli taevas selginenud ja ilm rahunenud ning tund aeg hiljem alustas kolmeliikmeline meeskond retke.

Kuna neil ei olnud kaarti, pidi nad oma teekonna suuresti improviseerima. Koidikuks olid nad laskunud ligi 1000 meetrit ja võisid näha põhjarannikut. Nad paiknesid Possessioni lahe kohal, mis tähendas, et neil tuli algselt sihtkohaks valitud Stromnessi vaalapüügijaama jõudmiseks liikuda ida poole. See oleks tähendanud osaliselt sama teed tagasi minemist, mis oleks nende teekonda pikendanud ja mehi ärritanud. Esimese päeva lõpul, mil üritati enne öö tulekut laskuda all olevasse orgu, riskisid nad mäeküljelt kelgul alla libisedes kõigega. Neil ei olnud laagrivarustust, mistõttu nad ei puhkanud, jätkates teekonda peatumata ka öösel. 20. aprilli varahommikul, nähes enda all Husviki vaalapüügijaama, teadsid nad, et on õigel teel. Pärast vaevarikast laskumist jõudsid nad lõpuks vaalapüügijaama.

Shackleton kirjutas hiljem: "Mul ei ole kahtlustki, et meid juhatas jumalik ettenägevus... Ma tean, et sellel pikal ja piinarikkal teekonnal 36 tunni jooksul üle nimetamata mägede ja liustike näis mulle sageli, et me olime neljakesi, mitte kolmekesi". Seda motiivi neljandast reisijast, mis kajastus ka Worsley ja Creani aruannetes, kasutas briti luuletaja T. S. Eliot oma luuletuses "Ahermaa" ("The Waste Land"; 1922).

Päästeoperatsioon Edit

AllSafeAllWell

James Cairdi lahkumine. Foto Frank Hurley (24. aprill 1916).

Stromnessi vaalapüügijaama jõudes oli Shackletoni esimeseks ülesandeks korraldada kolme kaaslase äratoomine saare lõunarannikult. Selleks suundus ümber saare vaalapüügilaev Worsley juhendamisel saare lõunarannikule ning 21. mai õhtuks olid James Cairdi meeskonna kõik kuus liiget päästetud.

Shackletonil tuli üritada neli korda, et naasta Elephanti saarele sinna jäänud meeskonda päästma. Ta lahkus Lõuna-Georgialt kõigest kolm päeva pärast Stromnessi jõudmist suurel vaalapüügilaeval The Southern Sky. Shackleton kogus vabatahtlikest kokku meeskonna, mis oli meresõiduks valmis 22. mai hommikuks. Kui laev jõudis Elephanti saarest 110 kilomeetri kaugusele, nähti, et moodustunud oli paakjää, mis takistas saarele lähenemist. Kuna The Southern Sky ei olnud ehitatud jäämurdmiseks, lahkus see Falklandi saartel asuvasse Port Stanleysse.

Pärast Port Stanleysse jõudmist saatis Shackleton Londoni telegrammi, milles andis teada oma asupaigast ja palus päästeoperatsiooniks saata lõunasse sobiliku laeva. Briti admiraliteet teatas talle, et üksi laev ei vabane enne oktoobrit, mis oli Shackletoni jaoks liiga hilja. Seejärel sai ta Montevideos paiknenud Briti saadiku abiga Uruguay valitsuselt laenuks vastupidava kalatraaleri Instituto de Pesca No. 1, mis suundus lõuna poole teele 10. juunil. Ka seekord takistas sihtkohta jõudmist paakjää. Uue laeva otsingul suundusid Shackleton, Worsley ja Crean Punta Arenase sadamalinna Tšiilis, kus nad kohtusid Allan MacDonaldiga, Briti kuunar Emma omanikuga. McDonald seadis laeva valmis järgmiseks päästekatseks, mis alustas teekonda 12. juulil, kuid seekordki takistas paakjää nende kohale jõudmist.

Augusti keskpaigaks oli möödunud enam kui kolm kuud, kui Shackleton oli Elephanti saarelt lahkunud. Shackleton palus Tšiili valitsuselt laenata väikest aurupuksiir Yelcho't, mis oli abistanud Emmat eelmisel katsel. Valitsus nõustus ja 25. augustil suundus Yelcho kapten Luis Pardo juhtimisel Elephanti saarele. Sellel korral, nagu Shackleton kirjutas, oli ettenägevus nende poolt. Meri oli lahti ning laev suutis paksus udus saarele läheneda. 30. augustil ennelõunal kell 11.40 udu hajus ja saarel märgati laagrit ning tund aeg hiljem oli kogu Elephanti saarele jäetud 22 meest pardal valmis suundumas Punta Arenase poole.

Elephanti saarel Edit

Elephant island party

Elephanti saarele jäetud mehed (vasakult paremale): (tagarida) Greenstreet, McIlroy, Marston, Wordie, James, Holness, Hudson, Stephenson, McLeod, Clark, Orde-Lees, Kerr, Macklin; (teine rida) Green, Wild, How, Cheetham, Hussey, Bakewell; (ees) Rickinson. Pole pildil: Hurley ja Blackborow

Pärast seda, kui James Caird 24. aprillil 1916 lahkus, võttis Elephanti saare meeskonna juhtimise üle Frank Wild. Mõned mehed olid meeskonnas füüsiliselt või vaimselt väga kehvas seisus: Lewis Rickinson elas üle arvatava südamerabanduse; Blackborow ei suutnud külmavõetud jalgade tõttu kõndida; Hudson oli vaimselt masendunud. Meeskonna põhieesmärgiks oli püsiva peavarju saamine enne kiiresti lähenevat Antarktika talve, kuna neile pakkusid alguses varju ainult õhukesed telgid. Marstoni ja Lionel Greenstreeti ettepanekul ehitati onn, mille jaoks keerati kaks paati kummuli ja tõsteti need kividest ehitatud madalate seinte peale, tänu millele suurenes põranda ja lae vaheline ruum ühe ja poole meetrini. Purjeriide ja teiste materjalide toel tehti ehitisest rohmakas, kuid ilmastikukindel varjualune.

Keegi ei teadnud, kui kaua neil tuleb pääsemist oodata. Wild hindas alguses liigoptimistlikult, et abi tulekut tuleb oodata umbes üks kuu, ning ta ei lubanud hülge- pingviiniliha pikaks ajaks ette varuda, kuna tema arvates oli see defetistlik. See tegutsemisviis põhjustas tugevaid lahkarvamusi Wildi ja Thomas Orde-Leesi vahel. Orde-Lees ei olnud sallitud mees ning tema kohalolek aitas parandada tema kaaslaste moraali ilmselt vaid vähesel määral.

Mitu nädalat pärast seda, kui alguses optimistlikult lähima kuu jooksul näha loodetud päästjaid ei tulnud, hakkas Wild tüdimuse vähendamiseks korraldama tegevusi. Saabuva laeva saabumist pandi jälgima püsiv vaht, loodi köögi- ja majapidamistoimkonna graafikud ning toimusid hülge- ja pingviinijahid. Igal laupäeval toimus bandžokontsert, samuti tähistati sünnipäevi, kuid miski ei juhtinud kõrvale suurenevat lootusetust, kui aja möödudes ei olnud laevast märkigi. Blackborow' vasaku jala varvastesse oli tekkinud gangreen ning 15. juunil tuli need ekspeditsiooni kirurgidel Alexander Macklinil ja James McIlroyl küünlavalguses eemaldada. Narkoosiks kasutati allesjäänud kloroformi ning 55 minutit kestnud operatsioon osutus edukaks.

23. augustiks oli selge, et Wildi juurutatud strateegia, mis ei näinud ette tagavarade kogumist, oli läbikukkunud. Saart ümbritsenud meri oli kaetud paksu paakjääga, mis oleks takistanud laeva saabumist. Lisaks olid toiduvarud otsakorral ja ühtegi pingviini rannikule ei tulnud. Orde-Lees kirjutas: "Me peaksime sööma ära selle, kes esimesena sureb [...] palju tõsiseid sõnu on öeldud naljana". Wild kaalus nüüd tõsiselt võimalust sõita paadiga Deceptioni saarele – retke alguseks oli ta seadnud 5. oktoobri, lootuses kohata seal vaalapüügilaeva. Seda retke ei tulnud ette võtta, sest 30. augustil saabus lõpuks Shackleton koos Tšiili puksiiri Yelcho'ga.

Rossi mere rühm Edit

Mack crop 3

Aeneas Mackintosh, Rossi mere rühma juht

Rossi mere ekspeditsioonilaev Aurora lahkus Hobartist 24. detsembril hilinemisega seoses Austraalias ette tulnud rahaliste ja korralduslike probleemide tõttu. McMurdo lahte jõudmine 15. jaanuaril oli hiljem, kui alguses plaanitud, kuid meeskonna juht Aeneas Mackintosh võttis kohale jõudes kohe plaani toiduvarude viimise Rossi šelfiliustikule, kuna ta uskus seni, et Shackleton püüab ületada mandri kohe esimesel suvel ja meeskond ei olnud saanud Shackletonilt ka teistsuguseid korraldusi. Nii mehed kui ka koerad ei olnud Antarktika kliimaga kohanenud ning kogu meeskond oli sealsetes tingimustes väga kogenematu – meeskonnast olid ainult Mackintosh ja Ernest Joyce varem Antarktikas viibinud. Esimene jääl tehtud retk lõppes kümne koera hukkumisega kaheksateistkümnest ning mehed said retke käigus külmakahjustusi ja olid kokkuvõttes moraalselt laostunud. Retke ainsaks saavutuseks jäi ühe osa toiduvarude kohale viimine.

7. mail, mil Aurora seisis ankrus Rossi saarel Evansi neemel asunud laagri lähedal, rebis tugev tuuleiil laeva ankrust lahti ning laev kandus triiviva jääga kaugele merele. Laev jäi koos meeskonnaga jääle üheksaks kuuks lõksu kuni 12. veebruarini 1916, mil pärast 2600 kilomeetrit triivimist jõudis laev vabasse vette ja sai suunduda Uus-Meremaale. Laeval oli suur osa meeskonna põletusainest, toiduvarust, riietusest ja muust varustusest, kuid osa toiduvarust oli viidud juba enne kaldale. Oma ülesande jätkamiseks tuli meeskonnal toetuda varasematest ekspeditsioonidest, eeskätt Robert Falcon Scotti juhitud Terra Nova ekspeditsiooni, mille laager oli Evansi neemel asunud paar aastat varem, alles jäänud tagavaradest. Tänu sellele saadi alustada teise osa toiduvarude kohale viimist õigeaegselt 1915. aasta septembris.

Järgmiste kuude jooksul viidi kohale nõutud toiduvarud, mis paigutati ühekraadiste vahedega Rossi šelfiliustikule Beardmore'i liustiku jalamile. Tagasiteel liustikult tabas meeskonda skorbuut, mille tagajärjel ekspeditsiooni kaplan ja fotograaf Arnold Spencer-Smith kukkus kokku ja suri. Ülejäänud meeskond jõudis McMurdo lahe lõunatipus Hut Pointi poolsaarel asuvasse varjualusesse, mis oli rajatud Discovery ekspeditsiooni ajal ja kus meeskond aeglaselt taastus. 8. mail 1916 otsustasid Mackintosh ja Victor Hayward kõndida üle ebakindla jää Evansi neemele, kuid nad jäid tuisu kätte ja neid ei nähtud enam kunagi. Ellujäänud jõudsid lõpuks Evansi neemele, kus neil tuli pääsemist oodata veel kaheksa järgmist kuud. Lõpuks jõudis parandatud ja ümberehitatud Aurora 10. jaanuaril 1917 hilinemisega Uus-Meremaalt Antarktikasse ning kõik mehed said naasta tagasi tsivilisatsiooni. Shackleton oli laeval mittekoosseisulise ohvitserina ning ellujäänud oli teda nähes hämmastunud. Kuigi nad said seejärel teada oma eelnevate ettevõtmiste asjatusest, oli Rossi mere rühm vaatamata kaootilisele algusele, Aurora kadumisele ja kolmele hukkunule ainus osa kogu ekspeditsioonist, mis suutis oma algse ülesande täita.

Hilisemad sündmused Edit

Päästetud ekspeditsiooni liikmetel, kes olid viimati tsivilisatsiooniga kokku puutunud 1914. aastal, polnud aimugi Esimese maailmasõja käigust. Uudised Shackletoni turvalisest saabumisest Falklandi saartele 2. juunil 1916 panid Briti ajalehtedes lühikeseks ajaks sõjauudised tahaplaanile. Ekspeditsioon jõudis osade kaupa kodumaale sõja kriitilise tähtsusega etapis, mistõtu ei võetud neid vastu tavalise vastuvõtu ja tunnustusega. Kui Shackleton pärast lühikest ringreisi Ameerikas lõpuks 29. mail 1917 Inglismaale jõudis, pandi tema naasmist vaevu tähele.

Vaatamata McNishi pingustustele James Cairdi ettevalmistamisel ja teekonnal keelduti talle tema vastuhaku tõttu ekspeditsiooni ajal Polaarmedalit andmast. Kolm teist meest, kellele samuti Polaarmedalit ei antud, olid John Vincent, William Stephenson ja Ernest Holness. Suurem osa ekspeditsiooni liikmetest läks pärast naasmist sõja- või mereväeteenistusse. Sõjas hukkusid kaks ekspeditsioonil osalenud meest, kelleks olid Tim McCarthy, kes oli üks kuuest James Cairdiga üle mere sõitnud mehest, ja veteranist Antarktika uurija Alfred Cheetham. Lisaks suri Rossi merel käinud Ernest Wild, Frank Wildi noorem vend, Vahemerel teenides tüüfusse. Mitu teist said sõjas raskelt haavata ja paljud said sõjas üles näidatud vapruse eest aumedaleid. Pärast propagandamissiooni Buenos Aireses võeti Shackleton sõja viimastel nädalatel eriteenistusse Murmanskis, kus ta määrati majoriks. Sõjaväeteenistuses oli ta kuni 1919. aastani. Seejärel organiseeris ta oma viimaseks jäänud Antarktika ekspeditsiooni, Shackletoni–Rowetti ekspeditsiooni laeval Quest, mis lahkus Londonist 17. septembril 1921. Endurance'i meeskonda kuulunud Wild, Worsley, Macklin, McIlroy, Hussey, Alexander Kerr, Thomas McLeod ja kokk Charles Green suundusid kõik Questiga uuele ekspeditsioonile.

Shackleton suri südamerabandusse 5. jaanuaril 1922, mil Quest paiknes Lõuna-Georgial ankrus. Pärast tema surma loobuti ekspeditsiooni algsest kavast, mille juurde käis Enderby maa uurimine. Wild juhtis lühikest sõitu, mis tõi neid Elephanti saare juurde. Laev pandi Wildi neeme lähedal ankrusse ja eemalt oli võimalik näha märke vanast laagrikohast, kuid merel valitsenud olude tõttu oli võimatu randuda.

Kulus enam kui 40 aastat, mil Antarktise manner aastatel 19571958 Rahvaste Ühenduse toel toimunud ekspeditsiooni käigus esimest korda ületati. See ekspeditsioon alustas teekonda Vahseli lahest ning jälgis teekonda, mis vältis Beardmore'i liustikku, möödus suuremas osas Rossi šelfiliustikust ja jõudis McMurdo lahte Skeltoni liustikult laskudes. Kogu retk kestis 98 päeva.

Endurance'i ekspeditsiooni kujutavate filmide ja dokumentaalsarjade hulka kuulub 2002. aastal valminud kaheosaline Briti telefilm "Shackleton", mille lavastas ja millele kirjutas stsenaariumi Charles Sturridge ning mille peaosas mängib Kenneth Branagh. Rolliks ettevalmistudes veetis Branagh kuus nädalat Antarktikas. 2013. aastal jõudis teleekraanile PBS-i kolmeosaline dokumentaalsari, milles taaselustati James Cairdi retk.

Kirjandus Edit

Välislingid Edit