|
|||||
Hümn: "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" | |||||
Pealinn | Tallinn | ||||
Rahvaarv | 1 328 976 (2019) | ||||
Pindala | 45 227 km² | ||||
Ajavöönd | UTC +2 | ||||
Ametlikud keeled | eesti | ||||
Rahaühik | euro (EUR) | ||||
Liiklus | parempoolne | ||||
Tippdomeen | .ee | ||||
Suunakood | 372 |
Eesti on riik Põhja-Euroopas, üks Baltimaadest. Piirneb põhjas üle Soome lahe Soomega, läänes üle Läänemere Rootsiga, lõunas Lätiga (343 km) ja idas Venemaaga (338,5 km).
Eestlased on läänemeresoome rahvas, lähedalt suguluses soomlastega. Eesi keel jagab soome keelega palju sarnasusi.
Etümoloogia[]
Tänapäevane Eesti nimi pärineb arvatavasti vanarooma ajaloolaselt Tacituselt, kes oma raamatus "Germania" (umbes 98 pKr) kirjeldas Aestii nimelist rahvast. Muistsed Skandinaavia saagad jutustavad maast nimega Eistland, mis on lähedane saksa sõnale Estland maa kohta. Varased ladina jt muistsed versioonid sellest nimest on Estia ja Hestia. 1930. aastate lõpul kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia. Nimetust estones kasutab ka kroonik Läti Henrik. 19. sajandini nimetasid eestlased end maarahvaks. Eestlaste hulgas juurutas Eesti nime Johann Voldemar Jansen.
Ajalugu[]
Muinasaeg[]
Kiviaeg[]
Eesti piirkond on asustatud alates Kvaternaari jäätumise lõpust umbes 10 000 eKr. Eesti ajaloo alguseks loetakse Pulli asula umbkaudset eksisteerimisaega umbes 9000 eKr, millega algas Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 8700 eKr tekkinud Kunda Lammasmäe asula järgi. Noorem kiviaeg algas Eestis [5. aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle alguses eksisteeris Eestis Narva kultuur. Sel ajal võeti kasutusele keraamika, mis esialgu oli lihtsakoeline ja eriliste kaunistusteta. Narva kultuuri järel eksisteerisid Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Nende kultuuride aegne keraamika oli Narva kultuuri aegsest peenekoelisem, kammkeraamika kultuurile oli iseloomulik kammipiide jälgi meenutavate vajutusjälgede esinemine savinõudel, nöörkeraamika aegsetele savinõudele jäeti mustreid ilmselt nööri abil. Nöörkeraamika kultuuri ajal tihenesid Eesti ala elanike suhted naaberalade, eriti Skandinaaviaga.
Pronksiaeg[]
Algas u 1800 eKr. Vanemal pronksiajal (kuni umbes 1100 eKr) oli asustus ja materiaalne kultuur sarnased kiviaja lõpule, pronksesemete levik oli üpris vähene. Nooremal pronksiajal muutus pronksesemete kasutamine laialdaseks ja toimus ka mitmeid olulisi ühiskondlikke muudatusi. Asustus muutus paikseks, levisid põlluharimine ja karjakasvatus, tekkisid kindlustatud asulad ning inimesi hakati matma senistest tunduvalt silmapaistvamatesse hauarajatistesse: kivikirstkalmetesse. Kindlustatud asulates toimus ka metallitöötlemine, peamiselt tegeleti Eestisse jõudnud pronksesemete sulatamise ja neist ehete või väiksemate tarbeesemete (nööpide, kammide) valmistamisega. Küllaltki tihedad majandussuhted olid jätkuvalt Skandinaaviaga.
Erinevate hinnangute järgi ajavahemikus 2800–500 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula. 8.–6. sajandil tekkis ka meteoriidikraatri juurde kindlustatud asula.
Geograafia[]
Eesti mandriosa põhjapoolsem koht on Pärispea küla, mis on ka Euroopa Liidu mandriosa põhjapoolsem koht.
Geoloogiline ehitus ja pinnamood[]
Kliima[]
Valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast.
Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal. Sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel. Aasta keskmine t° on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem. Kõige külmem kuu on veebruar, mil keskmine t° on –5 °C. Talvel on keskmine t° −4...–5 °C, Kõige soojem kuu on juuli, mil keskmine t° on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine t° 15–18 °C. Sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul).
Nagu teisteski Põhjamaades, on vahe erinevate aastaaegade vahel suur. Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 h, lühim talvepäev kestab vaid kuus tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.
Taimestik[]
Loomastik[]
Kaitsealad[]
Riik[]
Riigikord[]
Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimise ja rahvahääletusega.
Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täitevvõim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega.
Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandlikku võimu teostab parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse neljaks aastaks. Riigikogu valib iga viie aasta tagant Vabariigi Presidendi.
Võim on jagatud kolmeks haruks:
- Seadusandlik: Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid, kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, võtab vastu riigieelarve, esineb avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole ning lahendab mitmeid muid riigielu küsimusi.
- Täidesaatev: Vabariigi Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist ning annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
- Kohtulik: Riigikohus vaatab kassatsiooni korras kohtulahendi läbi, parandab kohtuvigu ja täidab põhiseaduslikkuse järelevalvet.
Riigikohus koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.
Vabariigi President on Eesti riigipea. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Ühtlasi esindab ta Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, kuulutab välja Riigikogu valimised, annab seadlusi ja algatab põhiseaduse muutmist. President nimetab Riigikohtu ettepanekul ametisse kohtunikud, nimetab ja vabastab Vabariigi Valitsuse ja Kaitseväe juhataja ettepanekul ametist Eesti Kaitseväe juhtkonna, annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja. Alates 2016. aastast on Eesti president Kersti Kaljulaid.
Haldusjaotus[]
Eesti on jagatud 15 maakonnaks. Eesti haldusjaotus on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest tulenevatele vajadustele. Enamik praegusi maakondi olid moodustatud juba 18. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel loodi kaks uut maakonda, Valgamaa ja Petserimaa. Teised, nagu Hiiu, Jõgeva, Põlva ja Rapla, on loodud hiljem vanemate maakondade küljest osade lõikamise teel.
Maavalitsust juhib maavanem, kes esindab Vabariigi Valitsust kohalikul tasandil.
Maakonnad on jagatud valdadeks ja linnadeks, mida juhib omavalitsus. Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918 kujunesid vallad Eesti tähtsaimateks haldusüksusteks. Varem olid peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Valdadega liideti ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud. Tollest ajast alates on valdade arvu järk-järgult vähendatud. 1990. aastate alguses hakkasid tekkima linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad. Kohalikul tasandil on mitmed vallad, linnad ja alevid üksteisega liitunud ning moodustanud tugevamaid omavalitsusüksusi.
Valdade ja linnade esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Omavalitsuse täidesaatev organ on valla- või linnavalitsus. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite.
Rahvastik[]
Demograafilised näitajad[]
2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elas Eestis 2011. aasta lõpus püsivalt 1 294 236 inimest. 1. jaanuari 2012 seisuga arvestuslikult 1 316 500 inimest.
Põhirahvus on eestlased, kes moodustavad 69,7% rahvastikust. Suurim vähemusgrupp on venelased, kes moodustavad 24,8% rahvastikust.
Elanike arv väheneb aeglaselt negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu. Loomulik iive kasvas 2011. a-ni ning oli −0,13% (2007) ja −0,045% (2008). Eesti venelaste iive on eestlaste omast veelgi madalam, seega kasvab aja jooksul eestlaste osatähtsus.
Suurimad linnad[]
Eestis on 47 linna, millest viis on vallasisesed.
Koht | Linn | Maakond | Elanikke (2013) |
---|---|---|---|
1. | Tallinn | Harju | 395 392 |
2. | Tartu | Tartu | 97 117 |
3. | Narva | Ida Viru | 57 650 |
4. | Pärnu | Pärnu | 39 276 |
5. | Kohtla-Järve | Ida Viru | 36 377 |
6. | Maardu | Harju | 17 292 |
7. | Viljandi | Viljandi | 17 215 |
8. | Rakvere | Lääne Viru | 15 102 |
9. | Sillamäe | Ida Viru | 13 942 |
10. | Kuressaare | Saare | 13 166 |
Märkused
Majandus[]
Valuuta[]
Käibel on Euroopa Liidu ühisraha euro.
Kultuur[]
Arhitektuur[]
Eesti arhitektuuriline ajalugu peegeldab eeskätt selle kaasaegset arengut Põhja-Euroopas. Väärt maining on eriti arhitektuuriline koosmõju, mis paneb esile Tallina keskaegse vanalinna, mis on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Lisaks on riigis mitmeid ainulaadseid, vähem või rohkem säilinud mitme tuhande aasta vanuseid linnamägesid, suur hulk keskaegseid kirikuid ja losse. Maakohtades on suur hulk mõisu. Vanimad andmed rehielamud pärinevad 14. sajandist.
Riigipühad[]
2013. aasta seisuga on 12 iga aasta tähistavat riigipüha.
Riigipühad | Kuupäev |
---|---|
Uusaasta | 1. jaanuar |
Iseseisvuspäev (Eesti Vabariigi aastapäev) | 24. veebruar |
Suur reede | Ülestõusmispühade eelne reede (20. märts–23. aprill) |
Ülestõusmispühad | esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva (22. märts–25. aprill) |
Kevadpüha | 1. mai |
Nelipühad | seitse nädalat pärast ülestõusmispühasid (10. mai–27. mai) |
Võidupüha | 23. juuni |
Jaanipäev | 24. juuni |
Taasiseseisvumispäev | 20. august |
Jõululaupäev | 24. detsember |
Esimene jõulupüha | 25. detsember |
Teine jõulupüha | 26. detsember |
Sport[]
Sport on Eesti kultuuris mänginud tähtsat rolli. Esimest korda osaleti iseseisva võistkonnana 1920. aasta suveolümpiamängudel, kuigi Rahvuslik Olümpiakomitee loodi 1923. aastal. Eesti osales esimesel iseseisvusperioodil olümpiamängudel kuni 1936. aastani. 1980 toimus suveolümpiamängude purjeregatt Tallinnas. Pärast iseseisvumist on Eesti osalenud kõigil olümpiamängudel. Enim medaleid on võidetud kergejõustikus, tõstmises, maadluses ja murdmaasuusatamises. Tuntumate sportlaste hulka kuuluvad maadlejad Kristjan Palusalu, Voldemar Väli ja Georg Lurich, suusatajad Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi, kümnevõistleja Erki Nool, tennisist Kaia Kanepi, jalgratturid Jaan Kirsipuu ja Erika Salumäe ning kettaheitjad Gerd Kanter ja Aleksander Tammert.
Kiiking on võrdlemis uus spordiala, mille leiutas Ado Kosk Eestis. Kiiking hõlmab kiiku, kus kiikuja peab sooritama ringi ümber võlli.
Eesti maletaja Paul Keres kuulus 1930. aastate keskpaigast 1960. aastate keskpaigani maailma parimate mängijate hulka.
Väljapaistev on ka Eestis korvpall. Eesti korvpalli meeskond on osalenud 1936. aasta suveolümpiamängudel ja neljal korral Euroopa meistrivõistlustel. Tugevamad korvpalliklubid on BC Kalev/Cramo ja Tartu Ülikooli korvpallimeeskond.
Sümboolika[]
Lipp[]
Esimese sinimustvalge lipp õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. 1918. aastal, pärast Eesti Vabariigi loomist sai Eesti rahvuslipp ka riigilipuks. Ametlikult võeti lipp riigilipuna kasutusele 21. novembril 1918. Nõukogude Eestis keelati sinimustvalge lipu kasutamine. Lipp toodi taas avalikult välja 1988 ja heisati 24. veebruaril 1989 uuesti Pika Hermanni torni. Riigilipuna võeti see ametlikult kasutusele 7. augustil 1990. Sinine sümboliseerib taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavust. Must kodumaa mulda ja rahvuskuue värvi ning valge rahva püüdu õnne ja valguse poole.
Vapp[]
Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi (leopardi). Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Võeti kasutusele 19. juunil 1925 ja uuesti 6. aprillil 1993. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta. Sümboolika tuleneb Taani vapilt.
Hümn[]
Rahvushümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Ta kirjutas selle viisi soomerootsi kirjaniku Johan Ludvig Runebergi luuletuse "Meie maa" ("Maamme") muusika jaoks, mis muutus Soomes rahvuslauluks. Eestikeelsed sõnad kirjutas 1869. aastal Johann Voldemar Jannsen. Jannseni sõnadega laulu lauldi esimesel üldlaulupeol 18.–20. juunil 1869. Riigihümnina võeti kasutusele 1920. aastal.