Edward I arvatav portree Westminster Abbeys
Edward I (tuntud ka kui Edward Longshanks; 17. või 18. juuni 1239 Westminsteri palee, London – 7. juuli 1307 Burgh by Sands, Cumberland) oli Inglismaa kuningas 20. novembrist 1272 kuni oma surmani 7. juulil 1307.
Ta oli kuningas Henry III ja tema abikaasa Provence'i Eleanori esimene poeg. Edward oli juba varakult seotud isa valitsemisaja poliitiliste intriigidega, mille hulka kuulus ka Inglise parunite mäss. 1259. aastal asus ta lühikest aega toetama parunite nõudlusi, sh Oxfordi provisioone. Pärast isaga ära leppimist jäi ta siiski kogu järgnenud relvakonflikti, Teise parunite sõja ajaks lojaalseks. Pärast Lewesi lahingut oli Edward mässuliste parunite käes pantvang, kuid tal õnnestus mõni kuu hiljem pääseda ja 1265. aastal alistas Eveshami lahingus parunite juhi Simon de Montforti. Kahe järgneva aasta jooksul mäss taandus ja olud Inglismaal rahunesid, misjärel suundus Edward üheksanda ristisõja käigus Pühale maale. 1272. aastal koduteel olles sai ta teada, et tema isa oli surnud. 1274. aastal jõudis Edward Inglismaale ja krooniti sama aasta 19. augustil Westminster Abbeys kuningaks.
Valitsusajal tegeles Edward kuningliku halduse ja tavaõiguse reformimisega. Laialdase õigusliku uurimise kaudu uuris ta erinevate feodaalsete vabaduste kehtivust. Tavaõigust reformiti kriminaal- ja asjaõigust reguleerivate statuutide kaudu. Üha enam läks tema tähelepanu sõjalistele afääridele. Pärast seda, kui ta oli aastatel 1276–1277 Walesis maha surunud väikese mässu, vastas Edward teisele mässule aastatel 1282–1283 täiemahulise vallutussõjaga. Eduka sõjakäigu järel allutas ta Walesi Inglise võimu alla, ehitas maale mitmed lossid ja linnad ning asustas need inglastega. Seejärel olid tema jõupingutused suunatud Šotimaa kuningriigile. Algselt kutsuti Šoti pärimisvaidluses vahekohtunikuks, kuid hiljem kuulutas Edward Šotimaa Inglismaa feodaalse süseräänsuse alla. Järgnenud Šotimaa iseseisvussõda jätkus ka pärast Edwardi surma, kuigi inglased tundusid mitmel korral juba võidule lähedal olevat.
Edward I portreega penn
Samal ajal Šotimaaga sattus Edward sõtta Prantsusmaaga, kes oli Šotimaa liitlane. Sõda sai alguse sellest, Prantsusmaa kuningas Philippe IV oli konfiskeerinud Gascogne'i hertsogiriigi, mis oli seni olnud personaalunioonis Inglismaa kuningriigiga. Lisaks tekkisid samal ajal mitmed siseprobleemid. 1290. aastate keskel nõudsid ulatuslikud sõjakäigud kõrget maksustamist ning Edward kohtus nii ilmaliku kui ka kiriku opositsiooniga. Esialgu õnnestus kriisidest hoiduda, kuid probleemid jäid lahendamata. Kui kuningas 1307. aastal suri, jättis ta oma pojale Edward II lahendada käimasolev sõda Šotimaaga ning paljud rahalised ja poliitilised probleemid.
Edward oli oma aja kohta pikk mees (188 cm), mille tõttu oli tema hüüdnimi Edward Longshanks (Edward Pikk-Koib). Kaasaegsed ajaloolased on Edwardi hinnangus eriarvamusel: kui mõned on teda kiitnud tema panuse eest õigusesse ja haldusse, siis teised on teda kritiseerinud kompromissitu suhtumise eest aadli suhtes. Ta suutis oma valitsusajal taasta kuninga mõjuvõimu pärast Henry III valitsemist ja tema ajal sai parlamendist alaline institutsioon. Samas kritiseeritakse jõhkra käitumise poolest kõmride ja šotlaste suhtes ning 1290. aastal välja antud edikti tõttu, millega juudid Inglismaalt välja saadeti. Edikt jäi jõusse ka kogu ülejäänud keskajaks ning see tühistati üle 350 aasta hiljem Oliver Cromwelli valitsemisajal 1657. aastal.
| Eelnev: Henry III |
Inglismaa kuningas 1272–1307 |
Järgnev: Edward II |