Edmund Märtri surma kujutav joonistus keskaegsest illustreeritud käsikirjast
Edmund Märter (traditsiooni järgi 841 – 20. november 869) oli East Anglia kuningas 855. aastast kuni surmani.
Tema elust on vähe teada. Ta oli arvatavasti pärit East Angliast ja teda on esmakordselt kirjasõnas mainitud Anglosaksi kroonikas, mis kirjutati paar aastat pärast tema surma. East Anglia kuningriiki rüüstasid viikingid, kes hävitasid kõik kaasaegsed tõendid Edmundi valitsemisest. Hiljem on püütud tema elu osalt välja mõelda. Ta sündis väidetavalt 841 selgusetu ajalooga East Anglia kuninga Æthelweardi pojana. Edmund sai troonile 14-aastaselt. Hilisemad versioonid Edmundi elust kirjeldavad, et ta krooniti 25. detsembril 855 Burnas (ilmselt Bures St. Marys Suffolkis), mis oli sel ajal kuningriigi pealinn.
869 liikus Suur paganate armee East Angliasse ja tappis Edmundi. Ta tappsid lahingus ilmselt daanid, kuid traditsiooni järgi kohtus ta surmaga tundmatus, Haegelisduni nimelises paigas, pärast seda, kui ta keeldus daanide nõudega, et ta loobuks kristlusest. Viikingi pealiku Ivar "Luutu" Ragnarssoni ja tema venna Ubba korraldusel daanid klohmisid teda, lasksid teda nooltega ja raiusid siis pea maha. Ühe legendi järgi visati tema pea metsa ja selle leidsid ühed möödaminejad, kui kuulsid tema hüüdeid: "Hic, Hic, Hic" ('siia, siia, siia'). Tema piinarikast surma on samastatud Sebastianuse, Denis' ja Egiptuse Maria saatusega.