Dick Powell (1938)
Dick Powell (õieti Richard Ewing Powell; 14 XI 1904 Mountain View, Arkansas – 2 I 1963 Los Angeles, California) oli USA näitleja, laulja, teleprodutsent ja lavastaja.
Powell alustas karjääri 1930. aastatel Warner Bros.'i muusikalides. 1940 sõlmis ta lepingu Paramount Picturesiga, kus ta mängis erinevates filmides, kuid Powelli eesmärgid oli suuremad. 1944 mängis Philip Marlowe'd RKO Pictures'i filmis "Murder, My Sweet" (1944), mida peetakse film noir' klassikaks. Film oli Powelli karjääri pöördepunkt ja varasemad laulurollid vahetusid tõsistema antikangelasterollidega, sh filmides "Cornered" (1945), "Johnny O'Clock" (1947), "Mean Streets" (1948) ja "Cry Danger" (1951).
Powell filmi "Halvad ja ilusad" treileris (1952)
1930. aastatel mängis Powell ka raadios ja tänu osatäitmise eest filmis "Murder, My Sweet" sai ta raadios oma detektiivisarja "Rogue's Gallery". Sari lõpetati järgmisel aastal, kuid 1949 sai Powell nimiosa raadiosarjas "Richard Diamond, Private Detective". Sellest sai oma aja populaarseim raadiodetektiivisari.
1952 andis RKO omanik Howard Hughes talle võimaluse kätt proovida lavastajana. Tema esimene lavastatud film oli "Split Second" (1953). 1956 tootis ta RKO all viimase filmi "The Conqueror" (1956). Hiljem tootis Powell veel kolm filmi, kuid kõik erinevate filmitootjatega.
Umbes samal ajal, kui Powell tootis oma esimese filmi, asutas ta koos Charles Boyeri ja David Niveniga teleettevõtte Four Star Television. Powell juhtis oma ettevõtted kuni oma surmani 1963. aastal.
Powellil on Hollywoodi kuulsuste alleel kolm tähte.