
Chuck Berry (1957)
Charles Edward Anderson "Chuck" Berry (18. oktoober 1926 St. Louis, Missouri – 18. märts 2017 Wentzville, Missouri) oli USA kitarrist, laulja ja laulukirjutaja.
Teda on nimetatud üheks rock'n'roll'i pioneeriks. Selliste lauludega nagu "Maybellene" (1955), "Roll Over Beethoven" (1956), "Rock and Roll Music" (1957) ja "Johnny B. Goode" (1958) täiustas ja arendas Berry rütmi ja bluusi nende tähtsamate elementideni, mis tegid rock'n'roll'i äratuntavaks. Kirjutades laule, mille teemad rääkisid teismeliste elust ja tarbimiskultuurist, ja arendades välja muusikastiili, mis hõlmas kitarrisoolosid ja kitarriga esinemist, oli Berryl hilisemale rokkmuusikale suur mõju.
Elu ja karjäär[]
Berry sündis 18. oktoobril 1926 Missouri osariigis St. Louisis keskklassi perekonnas. Tal tekkis huvi muusika vastu juba varases eas ning ta esines esimest korda avalikult keskkoolis. Keskkooliõpilasena mõisteti ta süüdi relvastatud röövis ja ta saadeti noortevanglasse, kus ta pidi karistust kandma aastatel 1944–1947. Pärast vanglast vabanemist ta abiellus ja asus tööle autotehases.
1950. aastate alguses esines Berry St. Louisi klubides, et teenida lisaelatist. Ta oli mänginud bluusmuusikat juba alates teismeeast ning tema suurimaks mõjutajaks kitarrimängu ja lavaesinemise juures oli T-Bone Walker. 1953. aastal hakkas ta esinema pianisti Johnnie Johnson trios. 1955. aasta mais suundus Berry Chicagosse, kus kohtus bluusimuusiku Muddy Watersiga, kes soovitas sõlmida leping Leonard Chessi plaadifirmaga Chess Records. Chess oli mõistnud, et rütm ja bluusi singlid ei müü enam nii hästi kui varem, mistõttu otsustas ta plaadista teistsugust muusikat ja ta leidis, et Berry oleks selleks sobilik. Chessiga salvestas Berry rock'n'roll'i laulu "Maybellene", mis oli kantrilaulu "Ida Red" ümbertöötlus. Singlit müüdi üle miljoni koopia ja see jõudis Billboardi edetabelis esikohale.
1950. aastate lõpuks oli Berry saanud üheks suurimaks rock'n'roll'i staariks – tal oli palju hittlaule ja ta osales edukatel kontserttuuridel. Tema tuntumad laulud olid "Roll Over Beethoven", "Rock and Roll Music", "Sweet Little Sixteen", "Carol" ja "Johnny B. Goode". St. Louisis oli ta avanud oma ööklubi, mis kandis nime Berry's Club Bandstand.
Berry 1973. aastal külalisesinejana telesaates "The Midnight Special"
1962. aasta jaanuaris saadeti ta kolmeks aastaks vangi pärast seda, kui arvatavasti olnud seksuaalvahekorras 14-aastase apatši indiaanlasest tüdrukuga, kelle oli toonud teisest osariigist oma klubisse tööle. Ta vabanes vanglast siiski juba 1963. aastal. Pärast seda oli tal veel mitu hitti, sealhulgas "No Particular Place to Go", "You Never Can Tell" ja "Nadine". Uuemaid laule ei saatnud selline edu nagu tema 1950. aastate laule.
1972. aastal jõudis singel "My Ding-a-Ling" Billboardi edetabelis Hot 100 esikohale, mis jäi Berry ainsaks ja viimaseks esikohahitiks. Sellele järgnenud album "Bio" ei pälvinud kriitikutelt kõrgeid hinnanguid. 1979. aastal ilmunud album "Rockit" ei müünud hästi. Pärast seda ta enam uut materjali palju ei salvestanud, kuid jätkas aktiivselt esinemist.[1]
1979. aastal määrati talle maksudest kõrvale hiilimise eest neljakuuline vanglakaristus ja ühiskondlikku kasulikku tööd. Probleemid jätkusid ka 1990. aastatel, mil politsei avastas tema kodust marihuaanat. Lisaks süüdistati seda selles, et ta oli paigaldanud oma restoranis naiste tualetti kaamera. Tema süüd ei suudetud kohtus lõpuks tõestada. Talle määrati marihuaana omamise eest kuus kuud vanglakaristust ja kaks aastat tingimisi.[1]
Berry jätkas sageli esinemist ka 80. eluaastates. Oma 90. sünnipäeval, 18. oktoobril 2016, andis ta teada, et plaanib pärast ligi 40 aastat anda välja esimese stuudioalbumi, mis pidi ilmuma järgmise aasta juunis.
Berry suri 90-aastane 18. märtsil 2017 oma kodus Missouri osariigis Wentzville'is. Tema viimaseks jäänud album "Chuck" ilmus sama aasta 9. juunil.
Pärand[]

Chuck Berry esinemas 2007. aastal Rootsi Örebros
Teda on loetud rock'n'roll'i helile alusepanijaks. Ta oli inspiratsiooniks järgmise põlvkonna suurtele rokkansamblitele nagu The Beatles, The Rolling Stones ja The Beach Boys.[2]
Berry oli 1986. aastal üks esimestest, kes võeti Rock'n'rolli Kuulsuste Halli liikmeks. Aasta varem oli ta võetud Blues Hall of Fame'i liimeks.
Ajakiri Rolling Stone on ta valinud nii kõigi aegade parimate artistide seas viiendale ja kõigi aegade parimate kitarristide seas seitsmendale kohale.[3] Lisaks on Rolling Stone valinud kuus tema laulu 500 kõigi aegade parimate laulude sekka.
1984. aastal pälvis ta Grammy elutööauhinna ja 2000. aastal Kenndy Keskuse elutööauhinna (Kennedy Center Honors Lifetime Achievement Award).
Berry laul "Johnny B. Goode" on ainus rock'n'roll'i laul Voyageri kuldsel plaadil.
Viited[]
- ↑ 1,0 1,1 "Chuck Berry, Rock ’n’ Roll Pioneer, Dies at 90". The New York Times. 18.3.2017. Vaadatud 30.12.2017
- ↑ "Suri muusik Chuck Berry". ERR Muusika. 19.3.2017. Vaadatud 30.12.2017
- ↑ "100 Greatest Guitarists". Rolling Stone. 18.12.2015. 30.12.2017
Välislingid[]
- Ametlik koduleht
- HELI JÄLG AJAS. Chuck Berry. ERR Digihoidla.
- ROCKRAPSOODIA. 06. Chuck Berry.. ERR Digihoidla.
- "Chuck Berry- mees, kes ühendas maailma vooluringi". Postimees. 20.3.2017