FANDOM


Bra alt
BorleyRectory1892

Borley pastoraat 1892. aastal. Maja esisel on näha kriketi- ja tenniseväljak.

Borley pastoraat oli neogooti stiilis pastoraat Inglismaal Essexi krahvkonnas Borleys. See oli tuntud kõige kummitavama majana Inglismaal. Hoones ja selle ümbruses hakkas kummitama väidetavalt peagi pärast selle ehitamist. Neid paranormaalseid nähtusi uuris alates 1929. aastast parapsühholoog Harry Price.

Hoone ehitati 1862. aastal varem tulekahjus hävinud pastoraadi kohale. Selles elasid Borley pastor ja tema perekond. 1939. aastal sai hoone tulekahjus tugevalt kannatada ja see lammutati 1944. aastal.

Ajalugu Edit

Borley rectory1

Borley pastoraat 19. sajandil

Borley pastoraadi ehitas Borley kiriku lähedale 1862. aastal Henry Dawson Ellis Bull, kes oli sinna kolinud aasta pärast valla pastoriks nimetamist. Hoone ehitati varasema pastoraadi kohale, mis oli 1841. aastal hävinud tulekahjus. Hiljem laiendati hoonet, et majutada Bulli perekond, kuhu kuulus neliteist last. Hoone oli ehitatud punastest tellistest ja sellel oli 23 tuba.

Selle lähedal asus arvatavasti 12. sajandist pärit vallakirik. Tondijahid viitavad oletatavasti selles piirkonnas 1362. aastal ehitatud benediktiinlaste kloostri legendile, mille kohaselt oli kloostri ühel mungal keelatud suhe lähedal paikneva nunnakloostri nunnaga. Kui afäär oli avastatud, munk hukati ja nunn müüriti elusalt nunnakloostri seinte taha. 1938. aastal leiti, et legendil ei ole ajaloolist alust ja selle näib olevat välja mõelnud pastori lapsed, kes romantiseerisid oma gootistiilis pastoraati. Lugu seina taha müüritud nunnast võib olla pärit Henry Rider Haggardi romaanist "Montezuma tütar" (1893) või Walter Scotti eepilisest poeemist "Marmion" (1808).

Kummitused Edit

Borley3

Väidetav vaim pastoraadi lähedal

Esimest korda täheldati paranormaalseid nähtusi umbes 1863. aastal, sestsaadik kuuldi hoones seletamatuid samme. 28 VII 1900 teatasid pastor Henry Dawson Ellis Bulli neli tütart, et nägid videvikus majast umbes 40 meetri kaugusel nunna vaimu; nad püüdsid temaga rääkida, kuid ta kadus, kui nad lähemale läksid. Kohalik orelimängija meenutas, et pastoraadi perekond oli väga veendunud, et nad olid mitu korda viirastust näinud. Paljud inimesed väitsid, et nad olid olnud mitme mõistatusliku juhtumi tunnistajaks, näiteks oldi nähtud fantoomtõlda, millel sõitsid kaks peata ratsanikku. Henry Dawson Ellis Bull suri 1892. aastal, pärast mida võttis elamise üle tema poeg Henry (Harry) Foyster Bull.

9 VI 1928 suri ka Henry Bull ja pastoraat jäi seejärel mõneks ajaks tühjaks. Järgmise aasta oktoobris kolisid sinna Guy Eric Smith koos oma abikaasaga. Kuigi nad olid viirastuste suhtes skeptilised, seisid nad peagi silmitsi kummaliste sündmustega. Päev pärast sissekolimist avastas proua Smith kappi koristades paberisse peidetud noore naise kolju. Veidi aega hiljem teatas perekond teistest juhtumistest, näiteks kuulsid nad teenijakella helinat, kuigi see ei töötanud, lisaks nähti öösiti kummituslikke tõldu ja tühjast toast kostsid seletamatud sammud. Neist sündmustest vaevatud Smithid võtsid lõpuks ühendust ajalehega Daily Mirror, kus nad avaldasid oma kummalise loo. Ajaleht saatis Borleysse reporteri, kes kirjutas seal toimuvate müsteeriumite kohta mitu artiklit.

Harry Price'i uurimine Edit

Harry price by william hope

Harry Price 1922. aastal

Ajalehes ilmunud artiklid äratasid huvi isehakanud tondikütile Harry Price'ile. Borley pastoraadi uurimine tõi Price'ile ka suuremat tuntust. Ta saabus Borleysse 12 VI 1929 ja sellega muutus ka poltergeist kohe häälekamaks: esinesid koputused, võti kukkus võtmeaugust, kivid ja muud esemed, ka vaas, hakkasid toas liikuma ning lõhkusid aknaruudu. Pärast Price'i lahkumist need nähtused lõppesid. Järgmistel nädalatel külastas Price'i pastoraati veel mitmel korral ja iga kord esinesid sarnased nähtused. Lõpuks kolisid ärritunud Smithid majast välja. Hiljem oli proua Smith kahtlustanud, et Price oli kõik need ise lavastanud.

Pärast Smithide lahkumist oli vallal esialgu raskusi majale uue asendaja leidmisel. Järgmise aasta oktoobris kolis sinna algse omaniku sugulane Lionel Algernon Foyster koos oma abikaasa Marianne'i ja nende lapsendatud tütre Adelaide'iga. Foysteride tulekuga algasid taas ka müstilised nähtused: aknad purunesid, seintele ilmusid kirjad, esemed liikusid või kaudusid ja ilmusid mujal uuesti ning Adelaide'i olla hirmutanud midagi õudset. Foyster püüdsid kaks korda vaimusid välja ajada, kuid need ebaõnnestusid. Ühel sellisel väljaajamisel kukkus talle kivi peale. Lõpuks pöördusid Foysterid Harry Price'i poole. Nähtused pöördusid edaspidi Marianne Foysteri poole, näiteks olla ta ühel öösel voodist välja tõugatud. Price'ile äratasid erilist huvi seinal olevad Marianne'ile jäätud kirjutised, milles palus vaim temalt oletatavasti abi.

Vahepeal arvasid parateadlased üksmeelselt, et Borley pastoraadis toimuvad nähtused on tekitanud teadlikult või alateadlikult Marianne Foyster. Marianne märkis hiljem, et osad nähtused olid küll tekitanud tema abikaasa koos ühe parateadlasega, kuid ülejäänud pidid olema ehtsad paranormaalsed nähtused. Hiljem tunnistas ta, et oli osad nähtused tekitanud oma armusuhte varajamiseks üürnik Frank Pearlessiga. Foysterid kolisid Borleylt välja pärast Lioneli tervise halvenemist 1935. aasta oktoobris ja hoone jäi tühjaks.

1937. aasta rentis Price pastoraadi välja. Ta pani ajalehte The Times välja kuulutuse, kus otsis inimesi, kel oleks piisavalt vaba aega, intelligentsust ja julgust, et Borley pastoraadis mõnda aega üleloomulikke nähtuseid vaadelda. Üle kahesaja taoteleja hulgas valis Price välja 40 sobivat kandidaati, kelleks olid peamiselt õpilased. Üks neist väitis, et sai ühes ruumis seebiga vastu pead ja teine, et ühes toas langes temperatuur teadmatul põhjusel. Kõik vaatlejad olevat hoones kuulnud seletamatuid hääli.

1938. aasta märtsis viis üks Price'i töötaja tütar Helen Glanville läbi spiritistliku seansi, milles ta sai kontakti kahe vaimuga. Esimene neist oli noor prantsuse nunn Marie Lairre. Ta oli pärit Le Havre'i nunnakloostrist ja tuli Inglismaale, et abielluda Waldegrave'i perekonna liikmega, kellele kuulusid 17. sajandil Borley mõisahoone. Ta väitis, et ta mõrvati pastoraadi kohal asunud varasemas hoones ning tema keha maeti keldrisse või visati mahajäetud kaevu. Price'i leidis, et see oligi see vaim, kes oli mitu sajandit Borleys ekselnud ja kirjutanud seinale pahaendelised abipalved.

Teine vaim nimetas end Sunex Amures'iks ning teatas, et paneb sel õhutul 27. märtsil 1938 kell üheksa pastoraadi põlema ja seejärel avastatakse mõrvatud inimese luud.

Tulekahju Edit

Borley Rectoy2

Borley pastoraat pärast tulekahju

27 II 1939 lükkas pastoraadi uus omanik kapten W. H. Gregson kaste lahtipakkides kogemata petrooleumilambi ümber (majal ei olnud kunagi olnud gaasi- või elektrivarustust ning vett toodi pastoraadi õuel olevast kaevust). Tuli levis kiiresti ja maja sai tulekahjus rängalt kannatada. Pealtnägijad olla väitnud, et nägid tules viirastuslikku nunna kujutist. Gregsoni süüdsitati hiljem süütamises. 1943. aastal leidis Price varemetes hoone keldris kaevates noore naise luud, nii nagu vaim oli varem väitnud. Lootes, et hing on lõpuks rahu leidnud, maeti luud lähedal asuva Listoni kirikuaeda. Pastor oli keeldunud neid Borleysse matmast ning kohalike arvates kuulusid luud seale. Borley pastoraat lammutati 1944. aastal.

Hilisemad uuringud Edit

Price suri 1948. aastal. Pärast tema surma jätkasid Borley pastoraadi sündmuste uurimist Society for Psychical Researchi liikmed Eric Dingwall, Kathleen M. Goldney ja Trevor H. Hall, kes olid olnud Price'i kõige ustavamad kaastöötajad. Nende uurimise tulemused avaldati 1956. aastal raamatus "The Haunting of Borley Rectory", milles jõuti järeldusele, et Price oli osad nähtused petturlikult ise teostanud. Borley rapordina tuntuks saanud Society for Psychical Researchi uurimuses märgiti, et paljud nähtused olid kas lavastatud või leidnud aset loomulikel põhjustel, näiteks rottide tegevusel ja kummaliste häälte põhjuseks loeti maja veidrat kuju. Terence Hines kirjutas: "Proua Marianne Foyster, Lionel Foysteri abikaasa, kes elas pastoraadis 1930–1935, tegeles aktiivselt petturlikke nähtuste loomisega. Price tõhustas seda ja lavastas pastoraadis olles ise ka mitu nähtust."

Marianne tunnistas hilisemas elus, et ta ei olnud näinud ühtegi viirastust ja väidetavad hääled tekitasid tuul, sõbrad, kelle ta oli majja kutsunud jm. Paljud legendi pastoraadi kohta olid väljamõeldud. Harry Bulli lapsed, kes elasid majas enne Lionel Foysterit, väitsid, et nad ei olnud näinud midagi ja olid üllatunud, et olid elanud majas, mida nimetati Inglismaa kõige kummitavamaks.

Kokkuvõttes ei leidnud Society for Psychical Research ühtegi selget tõendit paranormaalsest aktiivsusest Borleys. Robert Hastings oli üks väheseid uurijaid, kes kaitses Price'i. Borley sündmuste tegelikkus pakkus Society for Psychical Researchile kõneainet kuni 1980. aastateni.

Kirjandus Edit

Välislingid Edit