FANDOM


Benedict Arnold. Copy of engraving by H. B. Hall after John Trumbull, published 1879., 1931 - 1932 - NARA - 532921

Benedict Arnold, gravüür H.B. Hall

Benedict Arnold (14 I 1741 Norwich, Connecticuti koloonia – 14 VI 1801 London) oli ameerika kindral. Ta oli kolonistide armee üks komandör Ameerika iseseisvussõjas, kuid läks 1780. aastal brittide poolele üle. Ameeriklaste silmis sai tema nimest reeturi sünonüüm.

Noorpõlv Edit

Benedict Arnoldi isa oli edukas ja pere esindas Norwichi kõrgklassi. Benedict oli kuuelapselises peres teine. Neli last surid juba lapsepõlves kollapalavikku ja peale Benedicti jõudis täiskasvanuikka vaid tema õde Hannah. Pärast mitme lapse surma halvenes laste isa tervis oluliselt ja noore Benedicti õpingud erakoolis jäid rahapuuduse tõttu pooleli. Ta õppis apteekriks ning avas 1762 New Havenis ravimi- ja raamatupoe.

1755 soovis Arnold seitsmeaastases sõjas liituda maakaitseväega koloonialaladel, kuid ta ei saanud emalt selleks luba. Kaks aastat hiljem oli ta maakaitseväes lühikest aega teenistuses. 1760 värvati ta uuesti, kuid põgenes armeest. Pärast sõjaväeteenistusest lahkumist hakkas Arnold tegelema ettevõtlusega. Olles aastaid töötanud farmatseudi ja raamatukaupmehena ostis ta osa väiksest kaubalaevastikust ning hakkas kauplema Kanada ja Lääne-Idaga.

Ameerika iseseisvussõda Edit

Kangelane sõjaväljal Edit

Sõjategevuse puhkedes 1775. aasta aprillis liitus Arnold Bostoni piiramisel ameerika mässulistega. Mais vallutas ta Brittide valduses olnud Fort Ticonderoga praeguse New Yorgi osariigi alal. Sama aasta sügisel nimetas koloniaalarmee ülemjuhataja George Washington Arnoldi 700 mehelise väe juhiks, mille eesmärgiks oli vallutada Québeci linn. Sõjaretk jõudis mööda eraldatud marsruuti läbi tänapäevase Maine'i Québeci lähistele novembris. Koloneliks edutatud Arnold ja kindral Richard Montgomery rünnak tugevalt kindlustatud Québeci vastu 31 XII 1775 aga ebaõnnestus. Montgomery hukkus ja Arnold sai musketikuulist haavata oma vasaku jala Achilleuse kõõlust. Ta edutati pärast lahingut brigaadikindraliks ja rajas Champlaini järvele eskardoni, mis suutis 11 X 1776 Valcour Islandi lahingus vaenlase laevastikule märkimisväärset kahju tekitada.

Saavutuse järel tõstatati Arnold kangelaseks, kuid paljud komandörid suhtusid tema kannatamatusse innukusse kahtlusega. Kui Kontinentaalkongress ülendas 1777. aasta veebruaris viis nooremat ohvitseri kindralmajoriks, kuid mitte Arnoldit, oli ta lähedal erruminekule. Kuid Washington veenis teda jätkama. Pärast Briti invasiooni peatamist Danbury Connecticutis kaks kuud hiljem edutati Arnold kindralmajoriks. Ta jäi aga edasi võrdseks nooremate komandöridega ja see tegi ta meele mõruks.

1777. aasta juulis sai Arnold korralduse brittide sissetungi peatamiseks New Yorgi põhjaossa. Brigaadikindral Barry St. Legeri väed olid juba koos mitme tuhande irokeeside liitlasväega Fort Stanwixi sissepiiranud. Ebapiisava väe tõttu lähetas Arnold kaks indiaanlasest luurajat desinformatsiooni saatma, et läheneb palju suurem vägi. St. Legeri liitlasväed jäid seda uskuma ja taandusid tagasi Kanada. St. Leger oli sunnitud liitlasvägede lahkumise järel piiramine lõpetada ja taganeda. Mõni nädal hiljem osales Arnold keskses rollis Saratoga lahingutes, kus kolonistide armee saavutas tähtsa võidu kindral John Burgoyne'i Briti väe üle.

Poole vahetamine Edit

Saratoga lahingutes saadud vigastus sundis Arnoldi komandöri ülesanded katkestama. Selle asemel määrati ta 1778. aasta juulis Philadelphia komandandiks. Ta elas linnas luksuslikult ja hankis endale raha küsitaval viisil, mis hakkas tähelepanu äramata. Pennsylvania valitsus esitas selle kohta hukkamõistu ja teema viidi ka Kongressi ette. Kindral Washington pidi talle vastumeelselt noomituse tegema. Arnold viis asja ka sõjakohtusse, et oma nimi puhtaks pesta. Philadelphias sõbrunes ta lojalistidega ja 1779. aasta aprillis abiellus lojaliste perekonnast pärit Peggy Shippeniga (1760–1804). Selle järel hakkas Arnold salaja kontakteerkuma brittidega.

1780. aasta kevadel hoiatas Arnold britte kolonistide armee rünnakust Kanadas. Pärast seda soovis ta saada West Pointi kindluse ülemaks, kelleks ta 1780. aasta augustis ka sai. West Point asus olulises kohas põhja- ja lõunapoolsete kolooniate vahel ning seal asus kolonistide armee peamine laskemoonaladu. Arnold hakkas tegema briti kindral Henry Clintoniga sajalasi läbirääkimisi, kus ta avaldas soovi leeri vahetada, samuti kindlus 20 000 naela eest brittidel anda. Plaan tuli siiski ilmsiks, kui Arnoldi kontaktisikuna tegutsenud John André jäi ameeriklaste kätte vangi. Arnold põgenes brittide juurde ja spioonina süüdistatud André poodi üles. Poole vahetus ei avaldanud sõja käigule olulist mõju. Arnold oli Briti armees brigaadkindral, kuid ta ei olnud väga teretulnud. Ameeriklaste silmis süvenes tema reeturi maine, kui ta 1781. aasta septembris juhtis Briti armee sissetungi Connecticuti New Londoni, mis asus tema endise kodupiirkonna lähedal. Sama aasta lõpus siirdus ta Inglismaale.

Pärast sõda Edit

Arnold ei saanud Briti armees püsivat kohta ja ta püüdis hiljem ennast ära elatada ettevõtlusega. Ta elas vahepeal Kanadas ja oli 1790. aastatel kosaarikapten Lääne-Indias. Pensionipõlve veetis ta Londonis, kus 1801. aastal ka suri.

Kirjandus Edit

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.