1895. aasta Arizona Territooriumi kaart. Koostaja Rand McNally
Arizona ajalugu algab esimeste Ameerika põliselanike saabumisega nooremas paleoliitikumis umbes 20 000 eKr. Esimese eurooplasena saabus piirkonda frantsiskaan Marcos de Niza, kes uuris nüüdse Arizona ala 1539. aastal. Aastatel 1540–1542 külastas seda legendaarse kullalinna Cíbola otsingul hispaanlane Francisco Vázquez de Coronado. Esimesena levitas kohalike põliselanike seas kristlust 17. sajandi lõpus Eusebio Kino. 1752 rajasid hispaanlased kindlustatud asula Tubaci ja 1775 Tucsoni.
Mehhiko iseseisvumisega läks praegune Arizona ala 1821 Mehhiko haldusse. Ameerika-Mehhiko sõja lõppedes 1848 läks suurem osa Arizonast USA-le. 1853 osteti Mehhikolt Gadsdeni lepinguga Gila jõest lõunasse jäävad alad. Arizona sai oma praegused piirid 1863, mil eralduti New Mexico Territooriumist.
14. veebruaril 1912 sai Arizona Ameerika Ühendriikide 48. osariigiks.
Eelajalugu[]
Paleoindiaanlased ja arhailine periood[]
Kuigi piirkonna füüsiline keskkond võib tunduda elamiseks sobimatu, on Arizonast leitud ühed vanimad jäljed Põhja-Ameerika inimasustusest. Inimasutuse jäljed pärinevad Arizonas enam kui 25 000 aasta tagusest ajast. Enamik eelajaloolise perioodi rahvaid elas koobastes ja tegeles küttimisega.[1] Kivist valmistatud relvadega tapeti mammuteid, eelajaloolisi kaamleid ja laisikuid ning hobuseid. Kuna need liigid polnud kunagi inimestega kokku puutunud, surid 8000. aastaks eKr välja peaaegu kõik Põhja-Ameerika jääaegsed suured imetajad. Ajaloolased arvavad, et Cochise'i kultuur tänapäeva Kagu-Arizonas algas enam kui 10 000 aastat tagasi ja kestis kuni 500. aastani eKr.[1] Küttide kadumisele ja 2. sajandil eKr keraamikat valmistavate ühiskondade tekkimisele vahele jäänud 7000 aastast ajavahemikku nimetatakse arhailiseks perioodiks.
Pärast viimase jääaja lõppu hakkas Arizona muutuma üha kõrbelisemaks. Suved muutusid niiskemateks, kuid soojemateks, mistõttu aurustus vesi kiiresti, ning talved muutusid märgatavalt kuivemaks. Lõuna-Arizonas tekkis soodne keskkond kõrbeliseks taimestikuks. Varajased arhailise perioodi rahvad Arizonas elasid need muutused üle tänu mitmekülgse eluviisile, rännates toiduotsingul hooajati üle mägede, kõrbete ja platoode. Suviti korjati metsadest tõrusid ning sügiseti seedermännipähkleid ja kadakamarju. Kõrbetes korjati toiduks taimelehti, näiteks hanemaltsa ja rebasheina. Kevaditi küpsetati agaavi ning suviti korjati kaktuste vilju ja koristati prosoopise kaune. Arhailisel perioodil ei tekkinud hooajalistest ressurside muutumise tõttu püsivad asulaid.
Tööriistadena kasutati erinevaid vahendeid: maakivisid seemnete jahuks jahvatamiseks, kaabitsaid naha- ja puidutöödeks ning viskerelvi väike- ja suurulukite küttmiseks. Arhailise perioodi rahvad vormisid artefakte, mis näitasid nende püüde üleloomulikele võimetele. Mõlemale poole Colorado jõge Kagu-Californiasse ja Edela-Arizonasse tehti 30 meetri suuruseid liivamaalinguid. Neis kujutati lõgismadusid, kõuelinde, falloseid ja inimkujutisi.
Põlluharimise kasutuselevõtt[]
Paljud arhailise perioodi rahvad ei saanud oma looduslikku keskkonda ühelgi viisil muuta. Põlluharimine kandus sellesse piirkonda Mesoameerikast. Esmalt hakkasid 1050 eKr Mogolloni kultuuri rahvad Ida-Arizona kõrgendikel maisi kasvatama. Sealt alates hakkas maisikasvatamine levima ka madalamatele aladele, näiteks Sonora kõrbe piirkonda. 3000 aastat tagasi mindi niiviisi toidukorilusest üle toidukasvatamisele. Põlluharimisega omandati paljud kultuurilised tunnusjooned, mis olid omased poolpaiksele eluviisile: toidu säilitamine, püsivamad elamud, suuremad asulad ja kalmistud. Vaatamata põlluharimise tulekule oli hilistel arhailistel rahvastel siiski väike kontroll oma loodusliku keskkonna üle. Põlluharimisega ei taandunud kunagi täielikult küttimine ja korilus isegi suurte arhailiste kultuuride juures.
2000 aasta tagused kultuurid olid kõrgelt arenenud. Paljud selliste kultuuride rahvad elasid vastupidava müüritisega külades ehk pueblodes (hispaania keeles "linn" või "küla"). Suurimad Arizona kultuurid olid Hohokami, Anasazi, Mogolloni, Sinagua, Salado, Cohonina ja Patayani kultuur. Rändavad apatšid ja navahod saabusid piirkond arvatavasti vahemikul 1100–1500 pKr.[1]
Hispaanlaste periood[]
Esimeste eurooplastena saabusid piirkonda 1530. aastatel legendaarsete kullalinnade Eldorado ja Cíbola otsingul hispaania maadeavastajad. 1539 saabus Arizonasse rikkusi otsima ja põlisameeriklasi ristiusku pöörama frantsiskaani preester Marcos de Niza. Põliselanike vaenulikkuse kartuses naasis Marcos Mehhikosse. Järgmisel aastal juhtis Francisco Vázquez de Coronado Arizonasse hästi relvastatud ekspeditsiooni, et tänapäeva Ameerika lääneosa Hispaania valdusse kuulutada. Coronado ekspeditsiooni liikmed külastasid Suurt kanjonit ja hopisid, samas kui Coronado jõudis ise uurimisretkega välja Ida-Kansaseni.[1]
1583 juhatasid hopi hõimu liikmed hispaania maadeavastajat Antonio de Espejot tänapäeva Jerome'i alale. Ta pettus, et leidis kulla asemel hõbedat ja muid mitteväärtuslikke metallimaake. 1675. aastaks olid frantsiskaanid rajanud hopide juurde mitu misjonit, kuid viis aastat hiljem toimunud mässu käigus kihutati hispaanlased ajutiselt New Mexico põhjaosast välja, kuid 1694 vallutasid nad ala tagasi. 1700. aastate alguses rajasid roomakatoliku misjonärid Santa Cruzi orgu Lõuna-Arizonas kirikuid. Sel perioodil saabus sinna ka teisi hispaania asunikke, kuid nad pidid sageli kokkupuutuma apatšide rünnakutega. 18. sajandil külastasid preestrid paljusid paiku Põhja-Arizonas, sh hopide külasid, kuid suurt usuvahetust põliselanike seas ei toimunud.[1]
Ameerika Arizona[]
Gadsdeni ostuga soetatud alad (kollasega)
Pärast edukat iseseisuvssõda saavutas Mehhiko 1821 Hispaaniast sõltumatuse. Uus valitsus käskis Arizonas misjonid lõpetada. Ameerika-Mehhiko sõja lõppedes 1848 loovutas Mehhiko Guadalupe Hidalgo lepinguga Arizona osana New Mexicost USA-le. 1853 soetati Mehhikolt Gadsdeni ostuga Gila jõest lõunasse jäävad alad.
Ameerika Ühendriikide kodusõja puhkedes kuulutas New Mexico Territooriumi lõunaosa end USA-st sõltumatuks ja liitus Konföderatsiooniga. Konföderatsiooni Arizona asus olulisel teel Vaikse ookeanini, millega oli Arizonal konkreetne eesmärk toetada California liitumist Konföderatsiooniga. 1862. aasta Glorieta kuru lahinguga taastasid põhjaosariigid selles piirkonnas oma võimu. 1863 moodustati New Mexico Territooriumist Arizona Territoorium, millega sai Arizona oma praegused piirid.
1877. aastal vastu võetud Desert Land Act, mis andis asunikele 2,6 km² vaba maad, põhjustas piirkonda suure sisserändelaine.
1883 valmis Arizonat läbiv raudteeliin Atchison, Topeka and Santa Fe Railway, mis ühendas Californiat St. Louisiga. Samal aastal valmis New Orleansi ja Los Angelese ühendava Southern Pacific Railroadi lõik Tucsoni ja Yuma vahel.[1]
Konfliktid indiaanlaste ja ameerika asunike vahel algasid 1860. aastatel ja kestsid kuni 1886. aastani, mil alistus apatšide sõjapealik Geronimo. Suurem osa indiaanlastest paigutati ümber reservaatidesse.
Vasekaevandamine[]
Maagirong 1903. aastal. Arizona idaosas asuv Morenci on suurim vasemaagikaevandus Põhja-Ameerikas.
Esimesena hakati vaske kaevandama 1854 Ajos ja vasekaevandamine püsis sellest ajast alates Arizona peamise tööstusharuna kuni 1950. aastateni. 1860. aastatel avati kaevandused Colorado jõe kadal Planetis. 1876. aastaks töötas Cliftoni-Morenci piirkonnas Ida-Arizonas kaks suurt kaevandust. Arizona keskosas asuvad Globe'i ja Jerome'i vasekaevandused arenesid kiiresti, samuti hõbedakaevandused Tombstone'is. Suurimad vasehoiused avastati aga 1877 Mehhiko piiri lähedal Kagu-Arizonas Bisbees. 1880. aastaks olid riiklikud ja rahvusvahelised edusammud elektrotehnikas ja investeerimiskapitali kättesaadavus loonud jõulise nõudluse vase järele, ja Arizona hakkas rahuldama kiiresti kasvavat turgu; Arizona andis USA vasetoodangust umbes kahekolmandiku.[1]
Osariigiks saamine[]
Bob Satterfieldi karikatuur 1903. aastast, mis kujutab Arizona ja New Mexico pööraste kauboide püüdlusi osariigiks saamisel.
1900. aastatel oli Arizona New Mexico osana peaaegu juba USA-ga liitumas vabariiklaste plaaniga hoida kontrolli Senati üle. Plaan sai New Mexicos heakskiidu, kuid suurem osa Arizonast oli selle vastu. Progressiivsed jõud toetasid Arizonat eraldi osariigina ning koos sellega võimalikku referendumit, otsest senaatorite valimist, ametisse tagasi kutsumise võimalust, naistele valimisõiguse andmist jt reforme. Suurem osa neist ettepanekutest lisati Arizona osariigi põhiseadusse, mis esitati 1912 Kongressile. President William Howard Taft nõudis enne selle kinnitamist ametisse tagasi kutsumise sätte eemaldamist (kuna see võimaldaks ametisse tagasi kutsuda kohtunikke), mis ka eemaldati. 14 II 1912 allkirjastas Taft osariigiks saamise lepingu. Arizona sai USA 48. osariigiks ja oli sellega viimane USA põhiosa osariik. Samal aastal said naised Arizonas valimisõiguse; kaheksa aastat varem kui kogu riigis.
Põllumajanduse areng[]
Vaade õhust Central Arizona Projectile
1870. aastatel üritasid vähesed asunikud, sh mõned Utah'st pärit mormoonid, Arizona väheste ojade ja jõgede kallastel põlluharimist arendada. Põudadele, üleujutustele ja vajadusele suure investeeringu järele võis järeldada, et laiaulatuslik põllupidamine, kõrge organiseeritus ja parima tehnoloogia võimalik kasutamine võib anda osariigis tulu. Selleks olid Kesk-Arizona põllupidajad huvitatud suure veehoidla ja üleujutust reguleeriva süsteemi rajamise plaanidest, mille juurde kuuluksid paisud ja ulatuslik kanalite süsteem. 1911 valminud Salt River Project toimetas vee Phoenixi ümbruse põllupidajatele (nüüd osariigi põllumajanduse südamaa). Veepuudus oli osariigis jätkuvaks probleemiks, kuigi 1963 sai Arizona pärast pikka vaidlust Californiaga Ameerika Ühendriikide Ülemkohult määruse, mis kinnitas Arizona õiguse Colorado jõest 3,5 miljardile kuupmeetrile veele aastas, samuti kogu Gila jõe voolu. 1968 lubas Kongress pärast pikka ja ägedat debatti Central Arizona Projecti rajamise. Tegemist on suure pumpade ja kanalite süsteemiga, mis juhib vee Colorado jõest Phoenixi ja Tucsoni piirkonda. Projekt valmis alles 1993.[1]
Rahvastiku sissevool[]
Arizona on saanud tähtsaks sooja kliimaga turismisihtkohaks. Sinna saabuvad ülejäänud riigist paljud vanurid, kuna Arizona puhas ja kuiv õhk toob leevendust paljudele hingamisteede haigustele. See paneb aluse kasvavale sisserändajate ja turistide voolule, kes toovad osariiki ka raha. 1920. aastatel hakkasid suureneva turistide ja pensionäride arvuga majutust pakkuma motellid, turismitalud ja puhkekeskused. Tänu soodsale kliimale ja kaugusele rannikust asus Arizonas Teise maailmasõja ajal paljud lennukoolid ja muud sõjaväebaasid. Pärast sõda teistest osariikidest, iseäranis Keskläänest, saabunud sisserändajate voog muutis Phoenixi üheks kõige kiiremini kasvavaks linnaks USA-s. Samuti oli suur tähtsus jahutussüsteemide ja kliimaseadmete tekkel, mis soodustasid vahest kõige enam elutingimuste paranemist Arizonas.[1]
Viited[]
Kirjandus[]
- Sheridan, Thomas E. (2012). Arizona: A History, Revised Edition. University of Arizona Press. ISBN 0-816599-54-8.
- Reid, J. Jefferson (1997). The Archaeology of Ancient Arizona. University of Arizona Press. ISBN 0-816513-80-5.
- Flint, Richard; Flint, Shirley Cushing (2002). The Coronado Expedition: From the Distance of 460 Years. UNM Press. ISBN 0-826329-76-4.