FANDOM


Bra alt
Bear's Belly by Edward Curtis, 1908

Karunahka riietatud arikara mees. Foto Edward Curtis (1908).

Arikarad on Põhja-Ameerika indiaanlaste hõim, kes kuuluvad ajalooliselt tasandikuindiaanlaste hulka. Arikarade põliseks elupaigaks on USA osariigid Lõuna- ja Põhja-Dakota. Nad kõnelesid algselt kado keelkonda kuuluvat arikara keelt.

Arikarad tegelesid maaviljelusega. Nende omakeelne nimetus enda kohta on Sáhniš. Prantslased kutsusid neid ricaree' indiaanlasteks ja britid kasutasid nende kohta nime ree. 1804. aastal kohtusid arikarasid maadeuurijad Lewis ja Clark, kes hindasid nende arvuks umbes 3000. Eelmise sajandi alguses aga arvati, et neid võis sel ajal olla isegi üle 8000. Arikarad on keelkonna kõige põhjapoolsem hõim. Nad olid algselt osa poonide hõimust, kes suundusid Texasest ja Oklahomast põhjapoolsematele aladele viljakamaid maid otsima. Arikarade suurim küla asus praeguse Pierre'i linna kohal Lõuna-Dakotas.

1820. aastatel olevat arikarad pidanud kõiki võõraid nahavärvist hoolimata oma vaenlasteks. Samal aastakümnel alustasid nad esimese tasandikuindiaanlaste hõimuna sõda ameeriklaste vastu. Lühiajaline sõjaolukord tegi lõpu arikarade tugevale positsioonile piirkonna kaubavahetuse ajaloos. 1830. aastate rõugeepideemiad vähendasid arikarade arvu märgatavalt ning allesjäänud arikarad liitusid mandanide ja hidatsadega.

Keel Edit

Arikara keel kuulub kado keelkonna põhjakado keelte pooni-kitsai harusse ja on nii lähedalt sugulane pooni keele skiri murdele, et mõni keeleteadlane vaatleb seda pooni keele murdena ja ei pea seda eraldi keeleks. Lisaks arikara ja pooni keelele kuuluvad lingvistiliselt ja kultuuriliselt põhjakado keelte rühma vitšita keele murded ja kitsai keel. Aastal 1990 oli arikara keelt emakeelena kõnelejaid umbes 90, kuid tänapäeval on selle keele kõnelejaid alles alla kümne ja seetõttu kuulub arikara keel peaaegu väljasurnud keelte hulka.

Arikara keel ei ole pooni keelega (arikara: sčiíri) lähedalt sugulane mitte ainult lingvistiliselt vaid ka kultuuriliselt, kuna arikarad eraldusid poonidest lõplikult veidi aega enne eurooplaste tulekut 17. ja 18. sajandi vahetusel ning rändasid seejärel põhjapoolsetele aladele. Sellega said arikarad kõige põhjapoolsemaks kado keelkonna keele kõnelejaiks.

Nimi Edit

Hõimu tänapäevased nimetused Arikara, Arikaree või Ree tulenevad peamiselt poonikeelsetest sõnadest ariktaahca ('kõrgele ülesseatud sarved'), arikaraarurahwiʾat ('nagu vapiti maad kaapima'), aríkaraar ('sarviline, sarvedega') või aríka ('sarv') ning osutasid arikarade vanale tavale kanda peas kahte sarve meenutavat püstist luutükki.[1] Seetõttu on arikasid inglise keeles tuntud ka vapitirahvana (Elk People).

Assiniboinid (arikara: psi'aákAt) kasutasid arikarade ja poonide kohta nimetust panána ja dakotad phadáni, samas kui lakotad kasutasid nimetust phaláni ainult arikarade kohta. Kõik nimetused osutavad sugulusele nende kahe rahva (arikarade ja poonide) vahele. Skidi-hõim nimetas arikarasid nimega astaráhi (əàstərə́hi, əàstərəhíru) ja poonide lõunapoolsed alamhõimud nimega astárahi. See nimetus tulenes tõenäoliselt arikarade endise olulise küla Axtárahi (Axtə́RAhi) nimest.

Arikarade nimetus enda kohta on sáhniš ('rahvas'), teiste hõimude kohta kasutasid nad tavaliselt nime saNIsahníš ja eurooplasi kutsusid nad nimega sahNIstaaka ('valged inimesed').

Ajalugu Edit

Varane ajalugu Edit

13. sajandil lõpus Texase idaosas levinud põud ja sellega kaasnenud näljahäda sundis kohalikke kado keeli kõnelenud indiaanihõimusid mujale kolima. Algselt ühtse poonide hõimu moodustanud rahvad, teiste seas hilisemad arikarad, jätsid külad maha ning alustasid teekonda põhja poole. Pikal teekonnal tabas hõimusid nälg ja nad pidid taluma halbasid ilmastikuolusid. Vastupidises suunas liikunud ja Kanadast tulnud atapaski keeli kõnelenud apatšide ja navahode teed ühtisid praeguse Nebraska osariigi alal mõningal määral lõunast rännanud rahvaste teedega.

Arikarad lahknesid poonidest 17. ja 18. sajandi vahetusel ning jätkasid alguses rändamist mööda Missouri orgu koos poonide hulka kuulunud skidi-hõimuga. Nad eraldusid kaheks erinevaks hõimuks arvatavasti 18. sajandi alguses. Mõnede ajaloolaste arvamuse järgi ajasid apatšid või komantšid arikarad Nebraska kirdeosast välja. Pärast Missouri jõe põhjapoolsele kaldale asumist püstitasid arikarad jõe äärde kaksteist alalist küla. Arikarade asustus ulatus kuni praeguse Omaha linna lähedale ning levis mõlemale Missouri jõe kallast praeguse Pierre'i ja Chamberlaini linna vahelisel alal.

Arikarad soetasid hispaanlastega kaubavahetust tehes hobuseid ja Euroopas valmistatud relvi, näiteks metallkirveid. Koos hidatsade ja mandanidega valitsesid nad Suure tasandiku põhjaosas toimunud kaubavahetust. Umbes samal ajal kolisid Minnesotast välja siuude hõimurühma kuulunud lakotade brulé' ja oglaalade hõim, kes otsisid elamiseks uusi alasid, kuna odžibveid olid nad välja tõrjunud. Siuud olid kaotanud oma tähtsaima kaubanduspartneri Uus-Prantsusmaa, kes oli sõjas allajäänud brittidele. Lõuna-Dakota jõgede kallastele kolinud šaieenid nõustusid lakotasid aitama ja hankisid neile hobused.

Black Hillsi piirkonnas piisoneid küttinud arikarad takistasid esialgu lakotade levikut. Jõudude tasakaal muutus 1760. aastate alguses, kui arikarade arvukus vähenes suurel määral euroopa kaupmeeste poolt toodud rõugete tõttu. Lakotad kasutasid seda olukorda enese jaoks ära ja ründasid arikarade külasid. Pärimuse järgi suri rõugeepideemia ajal üle poole arikaradest. Kui eurooplased külastasid hiljem samal sajandil mõne siuukeelse hõimu küla, said nad teada, et samad külad olid varem kuulunud arikaradele. 1770. aastatel sõlmisid arikarad Sheyenne'i jõe kallastel esimesed kaubandussuhted prantslastega. 1794. aastal kohtas karusnahakütt Jean-Baptiste Truteau arikarasid Missouri jõgikonnas ja elas mitu aastat koos nendega.

Lewise ja Clarki ekspeditsioon Edit

Lewis and Clark

Lewis ja Clark said 19. sajandi alguses tuntuks paljudes indiaanikülades

1804. aasta oktoobris saabusid ameeriklastest maadeuurijad Meriwether Lewis ja William Clark laevaga mööda Missouri jõge liikudes arikarade maade lähedale. Esimene küla leiti Grand Riveri keskel paiknevalt saarelt. Suur osa saarest oli täis maisi- ja oapõlde ning tubakaistandusi. Saarel asus umbes 60 eluhoonet. Mõni kilomeeter eemal asus Oak Creeki mõlemal kaldal kaks teist arikarade küla. Clarki ja Lewist saatis kaks tõlki ning üks mustanahaline mees nimega York. Indiaanlased polnud varem ühtegi tumedanahalist inimest näinud ja tema kehavärvi peeti märgiks erilistest vaimsetest võimetest. Kui maadeuurijad pakkusid arikaradega kohtudes neile alkoholi, keeldusid nad sellest ja imetasid selle üle, kuidas valge mees võib teeselda sõpra ja pakkuda samal ajal midagi, mis teeb hulluks.

Ekspeditsiooni üheks eesmärgiks oli arendada kaubandussuhteid indiaanlastega. Arikarade oluline roll Ülem-Missouri kaubandussuhetes tõstis nad nähtavale kohale. Maadeuurijad esitasid külastuse ajal soovi, et arikarad lõpetaks omavahelised sõjad lakotadega ja püüaks teha kestvat rahu.

Lewis ja Clark tegid kolmes külas põhjaliku rahvastikuloenduse, loendades kokku 2600 indiaanlast, kellest veerand olid sõjamehed. Maadeuurijad püüdsid arikaradele samal ajal heatahtlikult mõista anda, et kui võimas riik Ameerika Ühendriigid on. President Thomas Jefferson oli ekspeditsiooni üks olulisemaid taustaisikuid ja mõned arikarad avaldasid soovi kohtuda "suure valge isaga". Kui arikarade pealik Kotkasulg 1805. aastal teel Washingtoni, et Jeffersoniga kohtuda, suri, said arikarad tema surmast teda alles aasta hiljem.

Sõjategevus ameeriklaste vastu Edit

An Arrikara warrior 0027v

Arikara sõjamees Pachtuwa-chta. Illustratsioon Karl Bodmer (1833).

Arikarade ja Ameerika Ühendriikide vahelised suhted ei muutnud Lewise ja Clarki ekspeditsioonile järgnenud aastatel soojadeks. On võimalik, et indiaanlased tõlgendasid võõraste sõnu kavaldamisena. Arikarade keskne positsiooni Suure tasandiku hõimude ja angloameeriklaste maailma vahelisel kaubavahetusel tekitas neile endile muret, eriti siis, kui kaubavahetus oli nende kontrolli alt välja minemas. Konkureerivad karusnahaettevõtted kasutasid arikarasid etturitena ja selline tegutsemine muutsid suhted nende vahel pingeliseks.

1823. aastal tappis üks kaupmees mõjuvõimsa arikarade pealiku poja. Juhtunu tegi arikarad raevukateks ning nad ründasid ja tapsid sama aasta juunis umbes kolmteist karusnahakaupmeest, kes olid paatidega Missouri jõel. See tõi samal aastal kaasa pöördumatu sõja arikarade ja Ameerika Ühendriikide vahel. Ameeriklased kogusid tugeva väeosa, mida asus juhtima kolonel Henry Leavenworth. Armeesse kuulus lisaks umbes 230 sõdurile veel 750 siuu sõjameest. 1823. aasta augustis rünnati arikarade külasid, hukkus umbes 50 arikarat ja üks nende küla põletati maha.[2] Rünnak kestis kokku umbes nädala, kuid sellel olid arikaradele tõsised tagajärjed. Nad kaotasid kahe järjestikuse aasta maisisaagi ning neil tuli otsida varju skidi-hõimu juurest Nebraskas. Vaenulikkus, mida arikarad ameeriklaste suhtes üles näitasid, tegid nad naaberhõimude silmis hirmuäratavateks ja soovimatuteks. Ameeriklastega sõlmiti rahu 1825. aastal.

1823. aastal toimunud arikarasõda oli esimene tasandikuindiaanlaste hõimu ja ameeriklaste vahel toimunud sõda. Mahapõletatud arikarade küla kohale ehitasid ameeriklased sõjaväeposti, et sellega hoiatada teisi "ebasõbralikke" indiaanlasi, teiste seas vareseindiaanlasi ja mustjalgu.[2]

Liit hidatsade ja mandanidega Edit

Mandan and Arikara delegation - NARA - 523669

Arikarade ja mandanide delegatsioon

Arikarad naasid oma endistele maadele ning ehitasid Heart Riveri lähedale kaks küla. Ümbritsevate hõimude, siuude, mandanide ja hidatsade, suhtumine neisse jäi aga veel vaenulikuks, samuti olid nende suhted ameeriklastega ebasõbralikud. 1833. aastal möödus maalikunstnik George Catlin, kes sai tuntuks indiaanikultuure kujutavate maalide poolest, mööda jõge liikudes arikarade küladest, kuid ei söandanud neid külastada, kuna pidas arikarasid vaenulikeks.

Samal aastal jätsid arikarad oma elupaigad maha ja põgenesid siuude eest kolmeks talveks skidi-hõimu juurde elama. Pärast oma küladesse tagasipöördumist 1836. aastal puhkes arikarade seas sama aasta juunis rõugeepideemia. Kolmel korral järjest neid tabanud epideemiad hävitasid peaaegu kogu rahva. Epideemia üleelanud pidid lootma abile. Siuude jätkuvate rünnakute tõttu olid arikarad sunnitud paluma kaitset USA-lt, kes neile seda ka osutas. Arikarad sõlmisid püsiva liidu ka hidatsade ja mandanidega, unustades omavahelise vaenutegevuse. Nad asusid elama kolme hõimu ühisesse külasse Like-a-fishhook ('nagu õngekonks'), mis asus Missouri ja Knife'i jõe kokkupuutekoha lähedal.[3] Hiljem rajati selle kohale Fort Bertholdi kindlustis. Mõned arikara sõjamehed värvati 1870. aastate alguses USA armeesse. Kindral George Armstrong Custer kasutas osa neist siuude, šaieenide ja arapahode vastu tehtud sõjaretkel oma rügemendis luurajatena. Mõned on arikaradest luurajaid süüdistanud ka kaotuse eest Little Bighorni lahingus 1876. aastal.[2]

Tänapäeval Edit

Arikarasid, hidatsasid ja mandanisid tuntakse ühiselt nime all MHA, mis on lühend nende hõimunimede esitähtedest, või kolme sõsarhõimuna (inglise keeles Three Affiliated Tribes). Kolm hõimu elavad Põhja-Dakota keskosas asuvas Fort Bertholdi reservaadis, mille pindala on umbes 3900 km². Reservaati hakati looma 1862. aastal. Reservaat moodustati tegelikult 1880. aastal ja 1900. aastal said selle elanikud USA kodanikeks.[1] Pool reservaadi maa-alast on indiaanlaste omandis. Läbi reservaadi kulgev Missouri jõgi jagab selle kolmeks eraldi osaks. Põhja- ja idaosa koosneb viljakatest põllumaadest, läänes ja lõunas on peamiselt rohtlad. 1950. aastatel jäi seoses Garrisoni paisu ehitamisega suur osa reservaadist tõttu vee alla.[4] Kokku kuulub reservaadis elavasse kolme hõimu enam kui 6000 inimest. Arikara keele kõnelejaid on jäänud alles vähe, kuid hõimu nooremad liikmed annavad oma panuse selleks, et keelt elus hoida.

Reservaadi keskuses New Townis asub neile kolmele hõimule pühendatud muuseum, kus külalised saavad tutvuda Ülem-Missouri indiaanlaste vanade traditsioonidega. Kõigil kolmel hõimul on oma suvised pow-wow' pidustused.

Kultuur Edit

Külad Edit

Arikaradel on ajalooliselt olnud pooleldi rändav eluviis. Paiksel aastajal elasid nad peamiselt mullaga kaetud hüttides. Rännaku või piisonite küttimise ajal kasutasid nad kaaskantavaid telkelamuid tipisid.[4]

Maadeuurija Étienne de Veniard veetis 18. sajandi alguses mitu aastat arikarade külades elades ning väitis, et Missouri jõest lääne pool on kokku umbes 40 küla. Külade arv vastab arikarade ka ühele pärimusele. Lisaks kinnitavad kümnete külade olemasolu arheoloogilised väljakaevamised. Osa neist küladest olid üsna suured ja taraga kindlustatud. Külade keskel asus lai plats, mida ilmestas suur hoone. Sinna võis mahtuda sadu inimesi ja see toimis arikarade usuelu keskusena.

Arikarade külad olid poliitiliselt struktuurilt omavalitsuslikud. Arikarade hõim koosnes üksteisega vabalt seotud alamhõimudest, millest igal ühel oli oma küla ja nimi.[1] Kuid mitu üksteisele järgnenud pandeemiat 18. sajandi lõpus lõid arikarad üksteisest eemale, millega hävines suur osa nende algsest kultuurilisest ja poliitilisest süsteemist. Arikaarade seas elanud katoliku vaimulik Pierre-Antoine Tabeau kirjutas 1804. aastal, et ta ei näinud arikarasid kui ühtset rahvast, vaid epideemiate tõttu lõhestunud inimhulka, mis oli elama asunud kolme külasse. Lagunenud sugukonnad, toetajateta olnud pealikud ja üksteistest erinevad murded tegid arikaradest kolm kaootiliselt eraldunud rühma, mille vahel valitsenud pinged ei lasknud teha ühiseid otsuseid.

Seisuslik jaotus Edit

Arikarade seisuslik jaotus koosnes neljast tasemest. Kõige tipus olid enam tuntud sõjapealikud ja vaimulikud. Teise taseme moodustasid austatud suguseltsi kuulunud mehed ja naised. Kolmandasse kuulusid mehed, kes olid sõdades austust kogunud. Madalaimal tasemel olid oma varasema võimekuse kaotanud sõjamehed.

Kaubandus ja elatusallikad Edit

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses olid arikarad ühed peamised vahendajad ulatuslikus hõimudevahelises kaubavahetuses, mille kese asus Lõuna-Dakotas arikarade jõeäärsete külade juures. Arikarad tegelesid aktiivselt paljude põllusaadustega kauplemisega, kuid pärast kokkupuudet eurooplastega ka karusnahkade ja Euroopa päritolu toodetega. Siuudelt saadi kaubavahetuse teel kuivatatud liha, loomanahkasid, vibusid ja nooli ning eurooplaste toodangut, näiteks relvi, laskemoona ja nuge. Siuudele anti vastu maisi, kõrvitsaid ja ubasid ning tubakat. Arikarad vahetasid eurooplaste valmistatud esemeid nahkade, liha ja hobuste eest teistele tasandikuindiaanlaste hõimudele, teiste seas šaieenidele, arapahodele ja kaiovadele. Regulaarselt peatusid arikarade külade juures ka prantsuse ja inglise kaupmehed.[4] Arikaradel oli oluline roll hobuse levimise juures, hankides neid lõunas ja läänes elavatelt rändhõimudelt ning kaubeldes need edasi põhjas ja idas elavatele hõimudele.[5]

On arvatud, et arikad levitasid esimesena maaviljelust Missouri ülemjooksu hõimude seas. Nad kasvatasid maisi, ubasid, kõrvitsat ja päevalillesid.[4] Kuigi arikarad olid harinud põldu alates sellest ajast, kui nad elasid Texase alal, tegelesid nad ka jahipidamisega. Sügisel, kui viljakoristus oli lõpetatud, suundus rühm ratsanikke tasandikele, kus nad elasid üle talve rändavaid piisoneid küttides. Kevadel naasid kütid küladesse, et oodata selle kevade esimese äikese kõminat. See märkis igakevadise maisirituaali algust.[1]

Rituaalid Edit

Igal kevadel äikese tulekuga alganud rituaalides oli kesksel kohal mais. Rituaalides kasutati sümbolina maisipead, mis oli suunatud "Emale". Tseremooniatel kasutatud maisipäid võidi säilitada mitme põlvkonna jooksul ja neid hoiti äärmise hoolega. Tseremooniate ajal tehti ka ohvriande ja lauldi rituaalseid laule. Riitused toimusid maisi istutamise, kindlate kasvuperioodide ja viljakoristus ajal. Maisiga olid tseremoniaalselt seotud veel mitmed teised pühad esemed, näiteks kindla linnu nahk ja kõristid, mis tähistasid aastaegade vaheldumist.[1]

Arikarade juures tunti päikesetantsu nime all Akuchíshhwnáhu ('majas vilistamine'), kuna tseremoniaalses ruumis toimunud rituaali ajal puhuti kotkaluust vilesid.[6]

Sugulus ja abielu Edit

Edward S. Curtis Collection People 042

Arikara naine. Foto Edward Curtis (1909)

Suguluses langes arikaradel suurem tähtsus naisliinile. Tänu sellele oli naistel suur võim ja nad võisid osaleda hõimule oluliste küsimuste lahendamises. Polügaamia oli arikarade seas tavaline. Kui mees abiellus vanima tütrega, sai ta eesõiguse tema õdedele siis, kui nad olid saanud abieluküpseks. Kuigi abielu korraldas perekond, oli alati vaja tütre nõusolekut. Lahutuse korral lahkus mees oma äia majast või kui paaril oli enda elamine, läks naine tagasi oma vanemate juurde. Abielurikkumist karistati ihunuhtlusega. Mõningail juhul võis abielurikkumise eest üks abikaasadest teise maha jätta. Kui süüdiolev mees oli teada, võis abikaasa tulistada tema parimat hobust, harvadel juhtudel karistada teda ihunuhtlusega. Naistele rakendati ainult ihunuhtlust.[6]

Indiaanlaste seas väga levinud tabu, mille kohaselt ei võinud väimehe ja ämma vahel olla mitte mingisugust suhtlust, oli olemas ka arikaradel. Nii ei võinud väimees ämmaga rääkida ega temaga ühte ruumi kahekesi jääda. Seda piirangut võidi murda, kui ämmale anti vaenlase skalp või muu eriline kingitus.[6]

Populaarkultuuris Edit

Arikarasid kujutati 2015. aasta filmis "Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant"), mille peaosas mängis Leonardo DiCaprioga. Filmi avastseen kujutas 1823. aastal toimunud rünnakut, kus arikarad ründasid Missouri jõel karusnahakütte ja tapsid umbes viisteist inimest. Filmis kõlas ka arikara keel.[7]

Viited Edit

Kirjandus Edit