"Lord Cornwallise alistumine". Maal John Trumbull (1820). Kujutab Yorktowni piiramise järel (1781) brittide alistumist prantslaste (vasakul) ja ameeriklaste (paremal) vägedele.
Ameerika iseseisvussõda oli aastatel 1775–1783 peetud sõda, mis toimus Suurbritannia ja tema kolmeteistkümne Põhja-Ameerika koloonia vahel. Kolooniad kuulutasid ennast 1776. aastal iseseisvaks ja moodustasid föderatiivriigi Ameerika Ühendriigid.
Algselt leidis sõjategevus aset peamiselt Põhja-Ameerika mandril, kuid 1778. aastal sõlmis vastloodud riigiga liidu Prantsusmaa, kes otsis revanši kaotuse eest seitsmeaastases sõjas. Sõjaga liitusid hiljem ka Hispaania ja Holland.
Sõja tõukejõuks oli paljude ameeriklaste vastuseis Suurbritannia parlamendi seatud maksudele, mida peeti ebaõiglasteks. Iseseisvuslaste ehk patriootide protestid eskaleerusid boikottideni ning 16. detsembril 1773 korraldatud teelaadungite hävitamine (Bostoni teejoomine). Briti valitsus sulges selle peale Bostoni sadama. Patrioodid seadsid üles varivalitsuse, mis võttis enda võimu alla kogu Massachusettsi lahe provintsi. Kaksteist teist kolooniat asusid Massachusettsit toetama, kogunedes esimesel Kontinentaalkongressil, kus kinnitati lojaalsust Suurbritanniale, ent samas kutsuti boikoteerima kõiki Briti päritolu kaupu, kuni pole tühistatud kolooniate arengut piiravad seadused. Britid üritasid 1775. aasta aprillis kolonistidelt relvi, püssirohtu ja laskemoona ära võtta, mis andis aluse sõjategevusele Lexingtoni ja Concordi lahingutes. Sellega algas Suurbritannia kuningriigi ja tema kolmeteistkümne Põhja-Ameerika koloonia vahel avatud relvakonflikt. Kontinentaalkongress otsustas luua regulaararmee, mille etteotsa nimetati kindral George Washington.
2. juulil 1776 kiitis Kontinentaalkongress heaks iseseisvusdeklaratsiooni sõnastuse ja 4. juulil deklaratsioon ratifitseeriti. Iseseisvusdeklaratsioon jõustus tegelikult alles 2. augustil 1776, mil see ka allkirjastati. Vahepeal kogusid britid revolutsiooni maha surumiseks vägesid. Briti vägede juht kindral William Howe võitis Washingtoni, vallutades New Yorgi ja kolooniate pealinna Philadelphia. 1776. aasta lõpus saavutasid ameeriklased võidu Trentoni lahingus, võites seal eelkõige Hessenist pärit palgasõduritest moodustatud väe ja surudes britid suuremas osas New Jerseyst välja. 1777. aastal alustas Howe'i armee rünnakut Philadelphiale, kuid John Burgoyne'i juhitud sissetungi Kanadast toetada ei suudetud. Burgoyne'i armee piirati ümber ja see alistus 1777. aasta oktoobris Saratoga lahingute järel.
Prantsusmaa ja Hispaania hakkasid koloniste toetama relvade, laskemoona ja muu varustusega 1776. aasta aprillis. Pärast Saratoga lahinguid astus Prantsusmaa ametlikult sõtta 1778. aastal. Hispaania liitus Prantsusmaa liitlasena sõjaga 1779. aastal. 1780. aastal kuulutas Suurbritannia sõja Hollandi Vabariigile.
Pärast ebaedu põhjaosariikides võtsid britid 1778. aastal sihikule lõuna, vallutades Georgia ja Lõuna-Carolina vastavalt 1779. ja 1780. aastal. Lojalistide toetus oli aga palju väiksem, kui loodeti. 1781. aastal suundusid britid läbi Virginia ja asusid Yorktowni, kus ameeriklaste ja prantslaste ühisjõud krahv Rochambeau' ja Washingtoni juhtimisel nad sama aasta septembris sisse piirasid. Prantslaste eskaader blokeeris merelt linna ja Chesapeake'i merelahingus ei suutnud Inglise laevastik prantslastele vastu saada. Yorktowni piiramine lõppes oktoobris brittide alistumisega ja ligi 7500 britti vangistati.
Kaotuse järel Yorktowni all pöördus Briti parlament sõja vastu ning võitlused Põhja-Ameerika mandril lõpetati. Britid said veel mõne võidu veel vaid merelahingutes. 3. septembril 1783 sõlmitud Pariisi rahuga sõda lõppes ja Suurbritannia tunnustas USA iseseisvust.