Ameerika Riikide Konföderatsioon

Lipp
(1861–1863)

Pitsat
(1863–1865)

██ Konföderatsioon 1862. aastal ██ Alad, mida Konföderatsioon nõudles ██ Virginiast eraldunud Lääne-Virginia ██ Indiaanlaste territoorium

Ameerika Riikide Konföderatsioon (tuntud ka kui Ameerika Osariikide Konföderatsioon; inglise keeles Confederate States of America, lühend CSA) oli Ameerika Ühendriikide kodusõja ajal aastatel 1861–1865 Unioonist lahkulöönud lõunaosariikidest moodustunud riik, mis võitles kodusõjas Uniooni vastu. Riigi esimene pealinn oli Montgomery Alabamas, 1861. aasta mais sai pealinnaks Richmond Virginias, 1865. aasta aprillis oli lühikest aega viimaseks pealinnaks Danville Virginias.

Abraham Lincolni presidendiks valimisele järgnenud kuudel eraldusid alates 1860. aasta detsembrist Unioonist seitse lõunaosariiki: Lõuna-Carolina, Mississippi, Florida, Alabama, Georgia, Louisiana ja Texas. 1861. aprillis vallutasid Konföderatsiooni väed Fort Sumteri, millega puhkes kodusõda. Seejärel liitusid Konföderatsiooniga veel Virginia, Arkansas, Tennessee ja Põhja-Carolina. Riigi president oli kogu riigi eksistentsi jooksul Jefferson Davis ja asepresident Alexander H. Stephens. Konföderatsiooni eesmärgiks oli orjandusliku ühiskonna säilitamine. Konföderatsiooni osariikides elas kokku umbes üheksa miljonit inimest, kellest 3,5 miljonit moodustasid mustanahalised orjad. Ükski välisriik Konföderatsiooni iseseisvust ei tunnustanud.

Konföderatsioon oli sõjaks paremini ette valmistanud, tänu millele saatis Konföderatsiooni kodusõja esimestel aastatel edu. Sõja õnn hakkas pöörduma Uniooni kasuks 1863. aastal, mil Unioon blokeeris Konföderatsiooni ranniku, mistõttu ei saanud Konföderatsioon enam eksportida oma peamist toodangut, puuvilla ega importida vajalikku sõjavarustust. 9. aprillil 1865 alistus Konföderatsiooni Põhja-Virginia Armee Uniooni vägedele, millega oli kodusõda lõppenud. Konföderatsioon lagunes 1865. aasta mais.