Alexander Pope. Autor Michael Dahl, (umbes 1727). National Portrait Gallery, London.
Alexander Pope (21. mai 1688 London – 30. mai 1744 Twickenham, Middlesex) oli inglise luuletaja ja satiirik.
Pope sündis katoliiklikus perekonnas. Mõni aeg varem tehtud seadusmuudatusega ei võinud katoliiklased saada ülikooliharidust, mistõttu oli Pope suuresti iseõppinud.[1] Teda vaevasid juba noorelt paljud tervislikud probleemid, sealhulgas Potti haigus, mis pidurdas tema kasvu (ta oli ainult 137 cm pikk). Ta ei abiellunud kunagi, kuid tal on mitu naissoost sõpra, kellele ta kirju kirjutas.
Tema esimene silmapaistvam teos oli epigramm "An Essay on Criticism" (1711), millest pärineb mitu tuntud ütlust, sealhulgas "Eksimine on inimlik, andestamine jumalik" ("To err is human, to forgive divine"). Tema pilkav poeem "Lokirööv" ("The Rape of the Lock"; 1712, 1714) naeruvääristab moekat ühiskonda. Tema suurimateks töödeks olid Homerose teoste "Ilias" (1720) ja "Odüsseia" (1726) inglise keelde tõlkimine ning tänu nendele tõlgete edule sai ta majanduslikult kindlustatuks. Ta oli kaasatud mitmesse kirjanduslikku sõnasõtta, millest ajendatuna kirjutas satiirilised poeemid "The Dunciad" (sõnast dunce – 'puupea'; 1728), milles naeruvääristas kirjanduslikku pedantlust ja igavust, ja "Epistle to Dr Arbuthnot" (1735). Filosoofiline teos "An Essay on Man" (1733–1734) pidi olema osa suuremast teosest, mida ta ei jõudnud oma elu ajal lõpetada.[1]
Viited[]
- ↑ 1,0 1,1 (2000) Merriam-Webster's Collegiate Encyclopedia. Merriam-Webster, lk 1293. ISBN 1-593394-92-6.