Alcatrazi vangla

Alcatrazi vangla

Alcatrazi vangla (inglk Alcatraz Federal Penitentiary) oli rangeima režiimiga föderaalvangla Californias Alcatrazi saarel San Francisco rannikust umbes kahe kilomeetri kaugusel San Francisco lahes. See töötas aastatel 1934–1963.

Vangla põhikompleks ehitati aastatel 1910–1912, mil see oli sõjaväevangla. Varem paiknes vangla kohal kindlus. 1934. aasta augustis sai vangla föderaalvanglaks. Asukoht San Francisco lahes tegi sellest Ameerika ühe kõige põgenemiskindla vangla.

See oli maailma üks kurikuulsamaid vanglaid, kus hoiti 29 aasta jooksul ühtesid Ameerika halastamatumaid kriminaale, kelleks olid teiste seas Al Capone, Robert Stroud, Machine Gun Kelly, Mickey Cohen, Whitey Bulger ja Alvin Karpis. Vangla töötamise ajal tegi kokku 36 vangi kokku 14 põgenemiskatset, millest kõige jõulisem leidis aset 1946. aastal ja on tuntud Alcatrazi lahinguna. 1962. aasta juunis tegid Frank Morris, John Anglin ja Clarence Anglin kõige keerukama põgenemiskatse, mis eales tehtud. Kõrgete hoolduskulude ja halva maine tõttu suleti vangla 21. märtsil 1963.

Hiljem rajati endistesse vanglahoonetesse muuseum. Alcatrazi muuseum on tänapäeval San Francisco oluline turismiobjekt, mida külastab aastas umbes 1,5 miljonit turisti.

Ajalugu

Ehitamine

Alcatrazi saar ja kindlus 1908. aastal

Alcatrazi vanglahoone kohal paiknes algselt sõjaväe kindlus ja vangla, mis rajati sinna 1860. aastatel. Uus vanglahoone rajati aastatel 1910–1912. Ehitustööde eelarve oli umbes 250 000 dollarit. Ehitati 150 meetrit pikk betoonist hoone, mis olevat olnud valmimise ajal maailma kõige pikem raudbetoonhoone maailmast. Uue betoonist vanglahoone ehitamiseks taaskasutati paljusid materjale. Vanglahoones paiknevad rauast trepid ja hoone juuksurisalongi lähedal paiknev uks A-bloki lõpus säilitati vanast kindlusest ning algselt relvaalusetena kasutatud massiivsetest graniitplokkidest said kai vahe- ja tugiseinad. Paljusid vanu vanglatrelle kasutati seinte tugevdamiseks, kuid hiljem põhjustasid need ehitusstruktuuris probleeme, sest paljud äärtesse paigutatud trellid kahjustusid aastate jooksul soolase õhu ja tuule tõttu.

Alcatrazi saar oli üle 80 aasta (1850–1933) USA sõjaväe kasutuses. Seejärel läks see USA Justiitsministeeriumi jurisdiktsiooni all föderaalasutuse Bureau of Prisons kasutusse. Föderaalvangla avati saarel 1934. aasta augustis.

Varane ajalugu

Alcatrazis kavandati hoida vange, kes olid eelnevalt teistes vanglates pidevalt probleeme tekitanud, ning see oli "viimaseks puhkepaigaks" halvimatele kurjategijatele, kel ei olnud lootust taastuda. 1934. aasta 11. augusti hommikul kell 9:40 saabusid Alcatrazi esimesed 137 vangi, keda sõidutati föderaalvanglast Leavenworthis Kansases rongiga Santa Venetiasse California rannikul, kust nad eskorditi paljude valvurite valvel all Alcatrazi. Enamik vange olid kurikuulsad pangaröövlid, rahapesijad, mõrvarid ja sodomiidid. 22. augustil saabusid järgmised 43 kinnipeetavat Atlanta föderaalvanglast ja kümme Lewisburgi föderaalvanglast Pennsylvanias. Vanglasse jätkus kinnipeetavate saabumine, peamiselt Leavenworthist ja Atlantast, ning 1935. aasta 30. juunil oli seal 242 vangi. Vangla esimese tegutsemisaasta jooksul ei teatatud seal ühestki tõsisest korrarikkumisest. Bureau of Prisons märkis, et vanglal oli lisaks raskemat tüüpi kuritegijate kinnipidamisele hea mõju teiste föderaalvanglate korra paranemise juures.

1935. aasta jaanuaris põhjustas tugev torm Alcatrazi saarel maalihke, mistõttu liikus paigast pesumajana kasutatud Model Industries Building. Seejärel hakati saarel tegema ümberehitusi ja parandustöid. Ümber pesumaja ehitati kivivall ja selle vundamenti tugevdati. 1936. aastal ehitati vahitorn, kasarmuna kasutatud hoone ehitati ümber 11 korteriga ja üheksa üheinimesetoaga eluhooneks. Ehitustööd jätkusid ka järgmistel aastatel, sh ehitati New Industries Building, veetorn, remonditi elektrijaama ja ehitati ümber D-blokk. Ehitustööd valmisid 1941. aasta juuliks.

Kurikuulsus

Henri Young, kes mõrvas oma 1941. aastal oma vangikaaslase

Alcatraz saavutas kurikuulsuse selle algusest kui Ameerika kõige karima vanglana ja seda peeti omal ajal maailma kõige kardetumaks vanglaks. Endised vangid jutustasid sageli vanglas aset leidnud vägivallajuhtumitest ja ebainimlikest tingimustest, mis panid nende psüühilise tervise rängalt proovile. Ed Wutke oli esimene vang, kes Alcatrazis enesetapu sooritas. Rufe Persful lõikas kirvega ära oma näpud ja palus oma vangikaaslasel seda sama teha tema teise käega. Üksik kirjanik kirjeldas Alcatrazi kui "suurt prügikasti San Francisco lahes, kuhu iga föderaalvangla viskab oma kõige mädanenumad tomatid". Kuigi enamus endiseid vange pidasid Alcatrazi kohutavaks, märkisid mõned vangid, et sealsed elamistingimused olid paremad kui teistes vanglates riigis, eriti olevat parem olnud toit.

Alcatrazi saabus üha rohkem Ameerika kõige ohtlikumaid kurjategijaid, teiste seas 1942. aastal Robert Stroud, kes oli tuntud "Alcatrazi linnumehena" ("Birdman of Alcatraz") ja veetis Alcatrazis 17 aastat. Stroud oli kupeldaja, raevutsev psühhopaat ja impulsiivne mõrvar, kes muutus vähem ohtlikuks ainult tänu vanemaks saamisele. Ta sattus esimest korda vanglasse 19-aastasena ja veetis suurema osa oma ülejäänud elust samuti vanglas. Stroud tappis valvuri, sattus pahuksisse teiste vangikaaslastega ja veetis 54 vanglates oldud aastast 42 üksikkongis. Stroud sai endale kummalise hüüdnime Leavenworthi vanglas, kuid Alcatrazis jäi müüt edasi liikvele, kuigi Alcatrazi ta tegelikult ühtegi lindu ei pidanud.

3. detsembril 1940 tappis Henri Young oma vangikaaslase Rufus McCain vangla õmbluskojas, kus McCain töötas. Young pussitas McCaini kaela; McCaini suri viis tundi hiljem. Young oli Alcatrazi saadetud 1933. aastal toimepandud mõrva eest ja ta osales hiljem põgenemiskatsel, kus tuntud gängster Arthur Barker maha lasti. Young veetis karistuseks peaaegu 21 kuud üksikkongis, kuid hiljem lubati tal töötada vangla mööblikojas. Ta läks 1941. aastal kohtu alla. Youngi advokaat väitis, et teda ei saa mõrva eest vastutavaks teha, sest ta oli enne seda talunud vangis "õelat ja tavatut piinamist". Young mõisteti ettekavatsemata tapmise eest süüdi ja tema vanglakaristus pikenes vaid paari aasta võrra.

Viimased aastad

Vasakult: vanglajuht James A. Johnston, kaasjuht E.J. Miller ja piirkonna advokaat Frank J. Hennessy

1950. aastateks olid tingimused vanglas paranenud ja vangidele lubati tasapisi rohkem privileege, sh sai muusikariistadega mängida, nädalavahetustel filme vaadata, maalida ja raadiot kuulata. Samuti alanes rääkimiskeeld ja vangidel lubati omavahel vaikselt rääkida. Siiski oli vangla jätkuvalt halva mainega ka 1950. aastatel. See oli ülekaalukalt kõige kulukam vangala Ameerika Ühendriikides. Aastal 1959 selgus ühes aruandes, et Alcatrazi oli üle kolme korra kulukam ülal pidada kui USA keskmist vanglat; keskmiselt oli Alcatrazis ühe kinnipeetava ülalpidamiskulu päevas 10 dollarit, teistes vanglates keskmiselt 3 dollarit. Alcatrazi probleemi süvendas ka asjaolu, et vangla ehitisi oli soolane õhk ja tuul tugevalt kahjustanud ning parandustööd nõudsid viit miljonit dollarit. Suurem remont algas 1958. aastal, kuid 1961. aastal leiti, et kõik parandustööd lähevad liiga kalliks maksma. Samal aastal andis USA justiitsminister Robert F. Kennedy teada kavandist ehitada Illinoisi osariiki Marionuus rangeima režiimiga vangla. Pärast seda, kui paaril vangil õnnestus Alcatrazist 1962. aastal välja pääseda, algasid vangla kohta ägedad arutelud. Suurte ehitusprobleemide ja kõrgete hoolduskulude tõttu suleti vangla lõpuks 21. märtsil 1963.

Tänapäeval

Tänapäeval asub vanglas muuseum ja see on San Francisco oluline turismiobjekt, mida külastab aastas umbes 1,5 miljonit turisti. Külastajad saabuvad mandrilt saarele paadiga. Vanglahoones ja saarel toimuvad turistele ekskursioonid. Endise vangla õhustikku peetakse siiani "jubedaks", "kummituslikuks" ja "hirmutavaks". Vangla ehitasi kaitseb ja säilitab Rahvuslik Pargiteenistus ja USA Ajalooliste Paikade Riiklik Register. Suuresti kahjustunud ehitisi on püütud aja-jooksul restaureerida.

Põgenemiskatsed

Alcatrazi saar vaadatuna San Franciscost 1962. aasta märtsist

Vanglaametnike kohaselt oli iga Alcatrazi kai juurede saabunud süüdimõistetu esimesed mõtted selle kohta, kuidas saarelt põgeneda. Vangla 29 töötamisaasta jooksul ei ole teada ühtegi õnnestunud põgenemiskatset. Kokku tegi 36 vangi 14 põgenemiskatset, kaks meest üritasid põgeneda kahel korral; 23 tabati põgenemiskatsel, kuus lasti masti maha, kaks uppus ning viis jäi kadunuks ja eeldatavasti uppusid.

Esimese ebaõnnestunud põgenemiskatse vanglast tegi 27. aprillil 1936 Joseph Bowers, kes töötas vangla tuhastusahju juures. Ta püüdis põgeneda talle antud tööülesande ajal, kui hakkas mööda saare serval olevat võrkaeda üles ronima. Ta tabati põgenemiskatselt, kuid ta ei võtnud vanglaametniku käske kuulda ja ta lasti maha. Ta sai 15 meetri kõrguselt maha kukkudes tugevalt vigastada ja suri mõni aeg hiljem.

Esimese põgenemiskatse, mis kaotas Alcatrazi maine "põgenemiskindla" vanglana, panid 16. detsembril 1937 toime Theodore Cole ja Ralph Roe. Nad olid tööl ühes vangla töökojas, kui lõikasid akna eest raudvõred ära ja ronisid põgenemiseks vette. Nende põgenemiskatse leidis aset tormisel päeval, mil San Francisco lahes oli kõrge lainetus. Kuna põgenikke ei leitud, kuulutasid vangla ametnikud nad uppunuteks, kuna oletati, et nad uppunusid lahes ja tugev hoovus viis nende laibad merele.

Alcatrazi lahing

Bernard Coy, Marvin Hubbard ja Joseph Cretzer hukkusid Alcatrazi lahingus

Kõige jõulisem põgenemiskatse leidis aset 2.–4. mail 1946, kui seda ebaõnnestunud põgenemiskatset, mis sai tuntuks "Alcatrazi lahinguna", juhtis kuus vangi. Seda viisid läbi kuus vangi: Bernard Coy, Joseph Cretzer, Sam Shockley, Clarence Carnes, Marvin Hubbard ja Miran Thompson.

Carnes, Shockley ja Thompson teel kohtuistungile "Alcatrazi lahingu" korraldamise eest

Need kuus vangi võtsid uljalt vanglahoone enda kontrolli alla pärast seda, kui olid vanglavalvuritest jagu saanud ja vallutanud relvaruumi. Nende eesmärk oli kailt paadiga põgeneda, kuid neil ei õnnestunud saada välimise ukse võtmeid, mistõttu otsustasid nad need välja võidelda. Järgnenud võitluses suutsid nad hoida pantvangis kaht valvurit, kelle nad lõpuks kahe päeva pärast tapsid. Pantvangideks olid vanglavalvurid William Miller ja Harold Stites. Kuigi Shockley, Thompson ja Carnes naasid oma kongi, jätkasid ülejäänud kolm, Coy, Cretzer ja Hubbard, visalt võitlust. Lahingusse sekkus merevägi ja kolm vangi tapeti võitluse käigus. Lahingus sai lisaks hukkunud vanglavalvuritele ja vangidele vigastada veel 17 teist valvurit ja üks vang. Shockley, Thompson ja Carnes saadeti vanglavalvurite tapmise eest kohtusse. Shockley ja Thompson mõisteti surma ning nad hukati San Quentini vangla gaasikambris 1948. aasta detsembris. Carnesile, kes oli põgenemiskatse ajal vaid 19-aastane, määrati eluaegne vanglakaristus.

"Pääsemine Alcatrazist"

Frank Morrise kongist leitud isevalmistatud pea

11. juunil 1962 korraldasid Frank Morris, John Anglin ja Clarence Anglin kõige keerukama põgenemiskatse, mis eales tehtud. Nende B-blokis asunud kongi taga oli 0,91 meetri laiune valvamata koridor, mille mõlemas otsas oli terasest uksed. Nad uuristasid selle koridorini õhuventilaatori kohalt läbi betooni käigu, kasutades selleks teravaks tehtud metalllusikaid ja elektripuuri, mis oli kokkupandud varastaud tolmuimeja mootorist. 1962. aasta 11. juuni õhtul panid nad oma vooditesse "magama" käepärastest vahenditest valmistatud pead ning lahkusid vanglast tunneli kaudu. Veepiiril ootas neid enda ehitatud täispuhutav parv, mille nad oli mitme nädala jooksul ehitanud üle viiekümnest varastatud vihmamantlist. Parvel suundusid nad San Francisco lahele. Arvatakse, et nad lahkusid saare kirdeosa juurest umbes kella 20:00–2:00 vahel.

Hoolimata peaaegu kohe alustatud otsingutest mehi leida ei õnnestunud. Pole teada, kas nad pääsesid elusalt või hukkusid lahes. Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) ametlikule uurimisele aitas kaasa üks vangidest, Allen West, kes oli algselt olnud põgenemisrühma liige, kuid jäi maha. FBI leidis lähedalt asuvalt Angeli saarlelt juurest aeru ja mõned põgenikele kuulunud asjad. FBI lõpetas juhtumi uurimise 1979. aasta detsembris. Ametlik aruanne järeldas, et põgenikud uppusid lahe külmas vees, kui püüdsid maismaale jõuda, ning on ebatõenäoline, et neil õnnestus vaatamata tugevale ookeanihoovusele jõuda kahe kilomeetri kaugusele rannikule. Frank Morris, John Anglin ja Clarence Angli on aga jätkuvalt Tunnistajakaitsebüroo (US Marshal Service) tagaotsivate nimekirjas.

2014. aastal uurisid põgenemist Hollandi Delfti tehnoloogiaülikooli teadlased. Selleks püüti luua pilt, mis võis 1962. aastal toimuda, võttes selleks aluseks San Francisco lahe vee liikumise suuna ja keerised. Kuna ei olnud teada, mis ajal vangid saarelt lahkusid, tehti arvutiga katse, milles lasti iga 30 minuti järel lahele 50 virtuaalset paati ajavahemikul kella kaheksast õhtul kuni kella neljani hommikul. See võimaldas teada saada, kuhu erinevatel kellaaegadel vesi parve kanda oleks võinud. Järelduses leiti, et põgenikel oli siiski väike võimalus eluga pääseda.

Juhtimine

Vangla juhid

Pilt	Nimi	Periood	Lühikirjeldus
	James A. Johnston	1934–1948	James Aloysius Johnston (eluaastad 1874-1954; hüüdnimega "Vana soolvesi"), Alcatrazi esimene juht. Töötas ka Folsomi ja San Quentini vangla juhina. Peeti väga rangelt distsiplineerituks ja vagaks reformijaks, kes who kehtestas vangla paljud reeglid, sh rääkimiskeelu. Oli aga võrdlemisi populaarne nii kinnipeetute kui ka vangivalvurite seas. Kasutas karme karistusmeetodeid, sh kinnipeetavate pimedasse üksikkongi sulgemine.
	Edwin B. Swope	1948–1955	Edwin Burnham Swope (eluaastad 1888–1955; hüüdnimega "Kauboi"), Alcatrazi teine juht. Töötas varem New Mexico osariigi vangla ja Washingtoni osariigi McNeil Islandi föderaalvangla juhina. Ta oli umbes 173 cm pikk, sihvaka kehaehitusega ja jälgis hobuste võiduajamisi. Riietus meenutas teenistusvaba kauboi oma. Nõudis ranget distsipliini, kuid kinnipeetavad ja tema ametnikud pidasid teda erinevalt oma eelkäijast Alcatrazi kõige ebapopulaarsemaks juhiks.
	Paul J. Madigan	1955–1961	Paul Joseph Madigan (eluaastad 1897-1974), Alcatrazi kolmas juht. Töötas varema James A. Johnstoni kaasjuhina. Teda on esile toodud, kui ainsa juhina, kes tõusis vanglatöötajate ametiredeli madalamatel astmetelt kõrgeimale – töötas Alcatrazis vanglaametnikuna juba 1930. aastatest. Ta oli tüse ja õhetava näoga, suitsetas piipu ja oli vaga iiri katoliiklane. Erinevatl oma eelkäijatest oli Madigan vangla juhtimise juures leebem ja mahedam ning meeldis vangla töötajaskonnale paremini.
	Olin G. Blackwell	1961–1963	Olin Guy Blackwell (eluaastad 1915–1986), Alcatrazi neljas ja viimane juht. Oli Paul J. Madigani kaasjuht 1959. aasta aprillist. Blackwell töötas Alcatrazi juhina selle kõige keerulisemal ajal aastatel 1961–1963, mil vangla oli silmitsi tingimuste halvanemise ja kõrgete hoolduskulude tõttu sulgemisega, samuti leidis sel ajal aset kurikuulus põgenemine 1962. aasta juunis. 1962. aastal toimunud kolme kinnipeetava põgenemise ajal oli Blackwell puhkusel Berryessa järve ääres California põhjaosas ning ta ei uskunud, et mehed vees ellu jäid ja rannikule jõudsid. Blackwelli peeti kõige leebemaks juhiks Alcatrazis, võib-olla osaliselt seetõttu, et ta oli alkohoolik ja suitsetaja, hüüdnimega "Mustlane". Ta olevat olnud suurepärase laskeosavusega.