Pariisi Gare Saint-Lazare 28. jaanuaril 1910
Inimesed üleujutuse ajal tänaval
Liiklus üleujutuse ajal tänaval
1910. aasta Pariisi suur üleujutus oli 1910. aasta jaanuaris Prantsusmaal Pariisis esinenud üleujutus, mida on nimetatud ka sajandi üleujutuseks.
Üleujutus algas 21. jaanuaril 1910, kui üle Prantsusmaa liikus suur torm, milles said kõige rohkem kannatada Pariis ning seda ümbritsevad äärelinnad ja külad. Seine'i jõgi tõusis üle kallaste, mis põhjustas enneolematu üleujutuse.
Uputus kestis mõnede andmete järgi kokku umbes nädala. Üle olid ujutatud umbes 20 000 ehitist ja pool Pariisi metroosüsteemist. Vesi ei tõusnud üle Seine'i kallaste Pariisi sees, vaid tungis linna läbi tunnelite, kanalisatsiooni ja äravoolutorude.
Pariisi Gare d'Orsay raudteeterminal oli lõpuks enam kui meetrisügavuse vee all. Linnas sai liikuda vaid paatide või mööda üleujutuse ajaks ehitatud puust kõnniteede. Kodudest põgenenud inimesed kogunesid varju otsima kirikutesse, koolidesse ja valitsusasustustesse loodud laagritesse.
Kõrgeima taseme saavutas vesi üleujutuse kümnendal päeval, 28. jaanuaril, mil veetase oli 8,62 meetri peal, st umbes kuus meetrit normaalsest tasemest kõrgemal. 35 päeva möödudes oli vesi täielikult kadunud.
Üleujutuse ajal jäi Pariisi majandustegevus peaaegu seisma. Pankades, kus seifid asusid enamasti keldrikorrustel, oli kahju kõige suurem. Hävines suur hulk varast, mis oli kindluse mõttes pandud pankade hoiulaegastesse. 1910. aasta. aasta üleujutuse järel hinnati selle tekitatud kahjuks 400 miljonit prantsuse franki (tänapäeval 1,3 miljardit eurot).
Kuna vesi tõusis aeglaselt, ei saanud üleujutuses teadaolevalt ükski inimene surma.