PResümee puudub Märgis: rte-source |
PResümee puudub Märgis: rte-source |
||
| 2. rida: | 2. rida: | ||
| AlternativeMap = Martinique department relief location map.jpg |
| AlternativeMap = Martinique department relief location map.jpg |
||
| width = 200 |
| width = 200 |
||
| − | |caption= |
+ | |caption= Pelée ja Saint-Pierre |
|alt=Pelée ja Saint-Pierre'i asukoht |
|alt=Pelée ja Saint-Pierre'i asukoht |
||
| places = {{Location map~ | Martinique | label = <span style="color:black">Pelée</span> |mark=Mountain sign.png |marksize= |
| places = {{Location map~ | Martinique | label = <span style="color:black">Pelée</span> |mark=Mountain sign.png |marksize= |
||
Viimane redaktsioon: 31. august 2015, kell 16:18
Pelée vulkaanipurse toimus 8. mail 1902 Prantsusmaale kuuluval Kariibi mere Martinique'i saarel. Purse hävitas piirkonna pealinna Saint-Pierre'i ja purske tagajärjel hukkus umbes 30 000 inimest, st suurem osa linna elanikest. Teadaolevalt õnnestus ellujääda vaid kahel inimesel. Purse oli halvim Kariibi meres toimunud loodusõnnetus.
Saint-Pierre enne vulkaanipurset[]
Peléest tõuseb pärast purset tuhka. Pildistatud 26. mail 1902
Enne 1902. aasta purset oli Saint-Pierre Martinique'i pealinn ja see oli tuntud kui Kariibide Pariis.[1] Kuigi 1902. aasta jaanuaris hakkas Peléel tekkima üha enam fumaroole, ei tundud elanikud selle üle muret. Aprillis oli saare põhjaosas tunda nõrku maavärinaid. Nädal enne laastavat Pelée vulkaanipurset täheldati mitmeid väiksemaid purskeid ja lisaks tuli Saint-Pierre'i piirkonda vulkaanituhka. Linna tuli Pelée nõlvadelt ka palju putukaid ja madusid, ning enne purset suri maohammustustesse umbes 50 inimest ja 200 looma.[1] Neli päeva enne purset käisid linnas koloniaalametnikud, kuid nende arvates ei olnud linna evakueerimine vajalik. Mäenõlvadel oli ka keeva veega täidetud kraatrijärvi, millest üks vesi valla pääses. Mäekülge ligi 100 kilomeetrise tunnikiirusega alla voolanud põletavkuum vesi ja mudavool tappis 5. mail tehases 23 töötajat. Vesi jõudis välja mereni ja põhjustas lisaks suuri laineid.[1]
Tuhasaju algul hülgasid paljud Põhja-Martinique'i elanikud oma kodud ja tulid Saint-Pierre'i. 6. mail laienes tuhapilv veelgi ja elanikud hakkasid oma elu pärast muret tundma. 7. mail palus Saint Pierre'i linnapea korra hoidmiseks sõjalist abi, kuid saare kuberner Louis Mouttet keeldus eesootavatele valimistele viidates elanike evakueerimisest. Samal päeval ronisid ohu hindamiseks vulkaanile asjatundjatest koosnev komisjon. Ainus teadlane sellest rühmast oli kohaliku keskkooli õpetaja. Aruandes märgiti, et "Peléel puudub aktiivsus, mis volitaks Saint Pierre'ist lahkuda; Saint Pierre'i turvalisus on täielikult tagatud". Teade leevendas rahva hirme ja andis lootust linnaametlikele, kes olid osaliselt murelikult, kas valijad jäävad linna 11. mail toimuvateks valimisteks. Ainsad, kel oli piisavalt raha saarelt lahkumiseks, olid jõukad, kes olid kuberner Mouttet'i progressiivse liikmed. Mouttet veenis kohaliku päevalehe Les Colonies toimetajat olla vulkaaniohu pisendamiseks alalhoidlik ja julgustama inimesi linna jääma. Siiski lahkusid mõned elanikud saare teise linna Fort-de-France'i. See ajendas Mouttet'it saatma Fort-de-France'i viivat teed patrullima väeosad, kes pidid takistama inimesi lahkumast.[1]
Purse[]
Hävinud Saint Pierre'i linn
Pelée ja purske mõjuala. Kaart 1904. aastast
Linna hävitanud purse algas 8. mai hommikul kõrvulukustava plahvatusega. Sel hetkel langes kokku vulkaanikraatri sein, mis põhjustas tuhandekraadise lõõmpilve liikumise rohkem kui 200 kilomeetrise tunnikiirusega allanõlva Saint-Pierre'i suunas. Linna tabas see kohaliku aja järgi umbes kell kaheksa. Katastroof toimus vaid paari sekundi vältel ja paljud hukkusid koheselt, kas plahvatuse löögijõust või, nagu enamik, kõrvetavat suitsu ja tuhka sissehingates. Plahvatus oli nii võimas, et kandis kolmetonnise raidkuju kuueteistkümne meetri kaugusele selle alusest. Ühe meetri paksustest kiviseinest jäi järgi vaid kiviprügi ja metallist kandetalad väändusid keerdu. Kuum gaas pani plahvatama linna suurtes rummipoodides oleva rummi ja osa kergestisüttivast rummist voolas linnatänavatele. Linna sadamasse jõudnud lõõmpilv hävitas 20 ankrus olnud laeva. Sealhulgas hävisid aurulaev Grappler ja Ameerika purjekas Roraima.[1] Kaks Roraima meremeest päästsid end merre hüpates, samas kui kõik teised hukkusid. Inglise aurulaeval Roddamin õnnestus sadamast ainsa laevana lõõmpilve eest merele pääseda. Linnas jäid püsti vaid suuresti kahjustada saanud kivimajad. Samuti sai purskest lennanud kividest kannatada Fort-de-France ja kogu saar oli kaetud tuhakihiga.
Ellujääjad[]
Pelée vulkaanipurske üleelanu Louis-Auguste Cyparis
Saint-Pierre'is enne purset elanud umbes 28 000 inimesest teadaolevalt vaid kahel õnnestus katastroof üle elada. 25-aastane, Louis-Auguste Cyparis'i nimeline vang, tuntud kui "Samson", jäi ellu oma vangikoopas ja ta leiti elusana neli päeva pärast purset. Aprilli alguses pandi ta vangi ühe oma sõbra meremehemõõgaga haavamise pärast. Samson jäi ellu seetõttu, et oli akendeta kongis, mille uks jäi purskest eemale ja sellel oli väike õhuava, mis samuti takistas tuha sissepääsu. Cyparis'ile anti hiljem armu. Teine ellujäänu oli kingsepp Léon Compere-Léandre, kelle maja jäi lõõmpilvest eemale. Mõlemad ellujäänud said vigastada. Järgmine lugu pärineb Compere-Léandre'ilt:
"Ma tundsin jubedat tuulepuhangut, maa hakkas värisema ja taevas oli äkitselt muutnud tumedaks. Ma pöördusin majja, suure raskusega ronisin kolm või neli astet, mis eraldasind mind minu toast, ja ma tundsin, et minu käed ja jalad põlevad, samuti mu keha. Ma langesin laua alla. Sel hetkel otsisid neli teist inimest minu toast varju valust nuttes ja vääneldes, kuigi nende rõivastel ei olnud märki leegi puudutusest. 10 minuti järel üks neist, noor, umbes 10 kümneaastane Delavaud'i tüdruk langes surnult; teised olid kadunud. Ma tõusin ja läksin teise tuppa, kus ma leidsin isa Delavaud'i voodis surnult lamamas. Ta oli punakaslillakas ja täispuhutud, kuid riided olid terved. Hullununa ja peaaegu muserdatuna heitsin ma ükskõikselt voodisse surma ootama. Mu meeled naasid umbes tunni järel, kui ma nägin laes tuld. Piisava allesjäänud jõuga jooksin ma veritsevate ja põletustega kaetud jalgadega Fonds-Sait-Denis'sse, kuue kilomeetri kaugsele Saint Pierre'ist."[1]
Pärast purset[]
Pelée torn
Pärast purest sai probleemiks rüüstajad, kes otsisid rusude vahelt väärtasju. Rüüstajate eemal hoidmiseks toodi kohale sõdureid, kes tulistasid rüüstajaid nendega kohtudes. Paljude surmasaanute laipadest ei jäänud jälgegi. Surnukehasid ei olnud võimalik enam tuvastada ja matmiseks loodi rühm mehi, kes kandsid surnuid massihauda. Pärast purset saabus piirkonda hulgaliselt teadlasi, kes olid huvitatud erakordselt suurest ohvrite arvust. Nende hulgas uuris katastroofi USA vulkanoloog Thomas Jaggar. Purske tekitavast võimalikust lõõmpilvest ei oldud teadlik enne Pelée vulkaanipurset. Prantsuse geoloog Antoine Lacroix võttis kasutsele mõiste Pelée-tüüpi purse, mis tüüpi vulkaanipursetele on omased lõõmpilved. Pärast Saint-Pierre'i hävimist viidi Martinique'i pealinn Fort-de-France'i, ja tänapäeval on Saint-Pierre vaid väike küla.
1902. aasta oktoobris moodustus vulkaanist pursanud laava jahtudes torni. Torni läbimõõt oli 100–150 meetrit ja kõrgus oli maksimaalselt umbes 300 meetrit. Torn võis kasvada ööpäevaga kuni 15 meetrit. Torn sai hiljem tuntuks Pelée tornina. Öösiti võis näha torni pragudest hõõguvat laavat. Pelée torn oli kõige suuremana mahult võrdne Cheopsi püramiidiga Egiptuses. Torn varises kokku 1903. aasta märtsis. Enne Pelée torni ei olnud geoloogid sellise moodustise tekkmist kohanud.[1]
Viited[]
Kirjandus[]
- Zebrowski, Ernest (2002). The Last Days of St. Pierre: The Volcanic Disaster that Claimed Thirty Thousand Lives. Rutgers University Press. ISBN 0-813530-41-5.