"Üksinda kodus" ("Home Alone") on 1990. aasta USA jõulukomöödiafilm, mille lavastas Chris Columbus. Filmi stsenarist ja produtsent on John Hughes.
Filmi peaosas on Macaulay Culkin Kevin McCallisterina, kaheksa-aastase poisina, kes jääb eksikombel üksi koju, kui tema pere lendab jõulupuhkuseks Pariisi. Esialgu naudib Kevin üksinda kodust olemist, kuid peagi astub ta võitlusse kahe murdvarga Harry (Joe Pesci) ja Marviga (Daniel Stern). Film võeti üles 1990. aasta veebruari ja mai vahel Chicago linna ümbruses. Algselt pidi filmi levitaja olema Warner Bros., kuid selleks sai 20th Century Fox pärast seda, kui Hughes ületas 10 miljoni dollari piiri, mille Warner oli filmi eelarvele kehtestanud.
"Üksinda kodus" eellinastus Chicagos 10. novembril 1990 ning jõudis üle USA ja Kanada kinodesse sama aasta 16. novembril. Film teenis piletitulu 476,7 miljonit dollarit, millega oli see enam kui 20 aastat enim piletitulu teeninud komöödiafilm läbi aegade. Film pälvis kaks Kuldgloobuse nominatsiooni parima muusika- või komöödiafilmi ning muusika- või komöödiafilmi parima meespeaosatäitja (Culkin) kategoorias. Filmi muusika autor on John Williams, kelle muusika esitati kahele Oscarile parima muusika ja parima originaallaulu (filmi tunnuslaulu "Somewhere in My Memory" eest) kategoorias. 1992. aastal valmis filmile järg "Üksinda kodus 2" ("Home Alone 2: Lost in New York"), kus mängisid peaaegu kõik esimese filmi osatäitjad.
Osatäitjad[]
|
|
Produktsioon[]
Arendamine[]
"Üksinda kodus" kontseptsioon sai alguse filmi stsenaristi John Hughesi enda kogemustest. Hughes selgitas ühes intervjuus, et ta oli enne puhkusele minemist koostanud nimekirja kõigest, mida ta ei tahtnud maha unustada, ja mõtles seejärel: "Parem oleks, et ma oma lapsi maha ei unustaks. Mis juhtuks, kui jätaksin oma 10-aastase poja koju? Mida ta küll teeks?" Hughes kirjutas kaheksa lehekülge märkmeid, mis arenesid filmi stsenaariumiks. Kujutades ette, et lapsed kardavad loomuomaselt kõige enam röövleid, töötas Hughes filmi süžees ka selle aspekti juures.
"Üksinda kodus" rahastajaks ja levitajaks pidi algselt olema Warner Bros. ning Hughes lubas filmistuudiole, et ta teeb filmi vähem kui 10 miljoni dollari eest, mis oli märkimisväärselt vähem kui tolle perioodi enamiku mängufilmide eelarved. Hughes hakkas muretsema selle üle, et eelarve võidakse ületada, isegi minimaalselt, ja et Warner võib nõuda sellest kinni pidamist. Selle tõttu kohtus ta enne filmi tootmise algust salaja 20th Century Foxiga, et saada teada, kas stuudio oleks projekti rahastamisest huvitatud juhul, kui Warner võiks osutuda sama järeleandmatuks nagu produtsent kartis. Juhtiva produtsendi Scott Rosenfelti sõnul toimetati stsenaariumi koopia Foxile "salaja", mööda minnes seadusest tulenevatest piirangutest, mis muidu oleksid Foxi takistanud seda nägemast seniks, kuni projekt oli jõudnud tootmistsüklisse. Tootmise alguses kasvas filmi eelarve 14,7 miljoni dollarini, ületades kaugelt Warneri kehtestatud piiri. Stuudio nõudis selle kärpimist 1,2 miljoni dollari võrra, kuid tootjad vastasid kirjaliku teatega, väites, et eelarvet ei saa enam kärpida. Päev pärast seda peatas Warner filmi tootmise, kuid see jätkus üsna pea, kui Fox nõustus Hughesi varasema pakkumisega. Filmi lõplik eelarve kasvas 18 miljoni dollarini.
Hughes soovis alguses filmi lavastajana näha Patrick Read Johnsoni, kuid ta oli hõivatud filmiga "Hullumeelsed tulnukad Marsilt" ("Spaced Invaders"). Seejärel pöördus ta Chris Columbuse poole, kes oli lahkunud enne võtete algust filmi "National Lampoon's Christmas Vacation" juurest, kuna tal oli tekkinud tüli selle peaosatäitja Chevy Chase'iga. Hughes andis talle lugeda nii "Üksinda kodus" kui ka "Reach the Rocki" stsenaariumi; Columbus otsustas esimese kasuks, kuna talle tundus see lõbusam ja talle meeldis jõuluteema.
Columbus kirjutas stsenaariumi ümber, sealhulgas tõi ta süžeesse ühe tegelasena Vanamees Marley. Sellega proovis ta anda loole tõsisemat sisu ja emotsionaalsema lõpu.
Filmi ametlik embleem põhineb norra kunstniku Edvard Munchi kuulsa maali "Karje" ainetel.
Rollijaotus[]
Macaulay Culkin (foto 1991. aastast) on filmi peaosatäitja
Hughes soovitas Columbusel panna peaosasse Macaulay Culkini, kuna ta oli lapsnäitlejaga kokku puutunud filmi "Onu Buck" ("Uncle Buck"; 1989) tehes. Columbus kohtus samuti sellesse rolli kandideerinud teiste näitlejatega, keda oli tema sõnade kohaselt sadu (tegelikkuses 200). Columbus kohtus lõpuks Culkiniga ja nõustus, et ta on selle rolli jaoks õige valik.
Ühe bandiitide, Harry, rolli kaaluti Robert De Nirot ja Jon Lovitzi. Pärast seda, kui mõlemad olid ära öelnud, võttis rolli vastu Joe Pesci. Onu Frangi roll oli algselt kirjutatud Kelsey Grammerile, kuid anti Gerry Bammanile, kuna Grammer ei olnud saadaval.
Marvi rolli valiti Daniel Stern, kuid enne võtete algust öeldi talle, et võtete kavandatavat pikkust on pikendatud kuuelt nädalalt kaheksale. Lisaks anti talle teada, et eelarves ei ole raha palgatõusu jaoks, mida ta suurema graafiku tõttu soovis, mistõttu otsustas ta rollist loobuda. Tema asemele palgati kiiresti Daniel Roebuck, kuid pärast kahepäevast proovi ei näinud Columbus tema ja Pesci vahel mingit keemiat ja otsustas Sterni tagasi tuua. Hiljem tunnistas Roebuck, et kuigi ta oli filmist vallandamise pärast ärritunud, usub ta nüüd, et see kogemus oli "väike tähtsusetu vilgatus".
John Candy oli võtete jaoks saadaval vaid ühe päeva. Tema stseenide üles võtmiseks kulus 23 tundi. Talle maksti 414 dollarit, kuna ta tegi filmis rolli Hughesile teenena. Vastutasuks oli ta ainus näitleja, kellel lubas Hughes stsenaariumist välja astuda – Columbuse sõnul oli kogu tema dialoog improviseeritud.
Filmivõtted[]
Filmist tuntud McCallisteride perekonna kodu Winnetkas
Põhilised filmivõtted leidsid aset 1990. aasta veebruari ja mai vahel. Mitmed võtted võeti üles Illinoisi osariigis Chicago linnastus Winnetka külas aadressil 671 Lincoln Avenue asuvas kolmekorruselises ühepereelamus ja selle lähiümbruses. Chicago ümbruses olid filmitud ka mitmed teised Hughesi eelnevad filmid, muuhulgas "Hommikusöögiklubi" ("The Breakfast Club"; 1984), "Kuusteist küünalt" ("Sixteen Candles"; 1984), "Ferris Buelleri vaba päev" ("Ferris Bueller's Day Off"; 1986), "Lennukid, rongid ja autod" ("Planes, Trains and Automobiles"; 1987), "She's Having a Baby" (1988) ning "Onu Buck" (1989). Lincoln Avenue'il asuvas majas filmiti vaid peatrepil, keldris, pööningul ja suurem osa esimese korruse trepimadel toimunud stseenidest. Paljud ülejäänud siseruumide stseenid filmiti helilaval, mis võimaldas enamat ruumi tehnikale ja meeskonnale. Helilava ehitati üles Winnetkas asuva New Trieri keskkooli võimlasse ja ujulasse; New Trieri keskkoolis olid toimunud ka Hughesi filmide "Ferris Buelleri vaba päev" ja "Onu Buck" võtted. Lincoln Avenue'il asuva maja tagahoovi ehitati filmi jaoks puuonn, mis võtete lõppedes lammutati. Kirikustseenid filmiti Oak Parkis asuvas kirikus Grace Episcopal Church.
Filmis näidatud film "Angels with Filthy Souls" (filmi pealkiri parodeeris 1938. aasta krimifilmi "Räpased inglid" ("Angels with Dirty Faces")) võeti üles ühe päevaga üks päev enne põhiliste võtete algust. Selleks, et "Angels with Filthy Souls" näeks välja ehtne 1930. aastate gängsterfilm, filmiti see mustvalgele negatiivile. Selles filmis kasutati madalaid, laiu nurki, mis ajakirjanik Darryn Kingi sõnul "haaravad tegevust nii, nagu laps seda tajuks".
Operaator Julio Macat on meenutanud, et Pesciga oli palju raskem töötada kui Culkiniga. Vanem näitleja leidis, et osa dialoogist ei olnud tema näitlemisvõimele vastava tasemega. Samuti pahandasid teda varajased filmivõtted, kuna ta ei saanud seetõttu oma päeva rutiinselt golfimänguga alustada. Pärast seda, kui ta sellest kurtes oli abilavastajat kraest haaranud, otsustati võtteaegu alustada seitsme asemel taas kelle üheksast hommikul. Samal ajal oli filmimeeskonnal piiratud aeg paljude öiste stseenide filmimiseks, sest Culkin ei võinud oma vanuse tõttu töötada kella kümnest hiljem.
Võtteplatsil oli Pescil ja Sternil mõlemal raskusi vandesõnadest hoidumisega, mis muutus Pescile pikapeale tüütuks. Ainus nendepoolne vandesõna, mis filmi jõudis, oli "shit", mille Stern lausus, kui ühes stseenis tema king koeraluugist sisse kukkus. Pesci kasutas filmis "multifilmi vandumist" või ähvardavat vadinat, millega ta kogus võrdlusi Looney Tunesi tegelasega Yosemite Sam.
Filmi trikid tekitasid võtetel pinget ka meeskonnale. Columbus ütles: "Iga kord, kui kaskadööridest tegid ühte neist trikkidest, ei olnud naljakas. Me saime neid täha ja ma lihtsalt palvetasin, et nad jääksid ellu". Kaskadööride trikid valmistati algselt ette turvarakmetega, kuid kuna need olid kaameras nähtavad, tehti filmi lõplikud trikid ilma nendeta. On teada, et ühe proovi ajal, kus Harry proovis Kevini sõrme otsast hammustada, hammustas Pesci Culkinit päriselt sõrmest ning Culkinil on sellest sõrmel siiani arm.
Muusika[]
Columbus lootis algselt, et filmile loob muusika Bruce Broughton, ja ka esimesed filmiplakatid mainisid filmi heliloojana Broughtoni. Broughton oli aga ametis filmiga "Linn merepõhjas" ("The Rescuers Down Under") ja ta üles viimasel hetkel ära. Hiljem võttis Columbus ühendust Steven Spielbergiga, kelle abiga õnnestus tal filmi muusikat kirjutama palgata John Williamsi. Williams lõi muuhulgas filmi tunnuslaulu "Somewhere in My Memory", millele kirjutas sõnad inglise helilooja ja laulukirjutaja Leslie Bricusse. Filmi muusikas on kasutatud ka traditsioonilisi jõululaule "Jõuluöö" ja "Jõulud on käes" ning klassikalisi Ameerika jõululaule "White Christmas" (esitaja The Drifters),"Please Come Home for Christmas" (esitaja Southside Johnny Lyon) ja "Have Yourself a Merry Little Christmas" (esitaja Mel Tormé).
Linastumine ja piletitulu[]
"Üksinda kodus" eellinastus Chicagos 10. novembril 1990 ning jõudis üle USA ja Kanada kinodesse sama aasta 16. novembril. Eestis jõudis see kinodesse 5. aprillil 1993.[1]
"Üksinda kodus" teenis USA-s ja Kanadas piletitulu kokku 258,8 miljonit dollarit ning ülejäänud maailmas veel 190,9 miljonit dollarit (kokku 476,7 dollarit). Avanädalal tõi "Üksinda kodus" sisse 17 miljonit dollarit. Film osutus niivõrd populaarseks, et see jäi kinodesse veel pikaks ajaks pärast jõuluhooaega. See oli piletitulu poolest esikohal 12 nädalat järjest alates avanädalast kuni 1991. aasta veebruari alguseni. Selle tõukas lõpuks esikohalt "Vaenlasega voodis" ("Sleeping With the Enemy"). Sellest hoolimata jäi "Üksinda kodus" piletitulu esikümnesse sama aasta aprilli lõpuni. "Üksinda kodus" jäi enam 20 aastaks enim piletitulu teeninud komöödiafilmiks läbi aegade kuni 2011. aastani, mil selle tulemuse ületas "Pohmakas 2" ("The Hangover Part II"). Samuti oli "Üksinda kodus" pikka aega kõige edukam jõulufilm kuni 2018. aastani, mil "Grinch" ("The Grinch") suutis teenida enam piletitulu.
Kriitikute hinnangud[]
Filmiarvustusi koguval saidil on Rotten Tomatoes on "Üksinda kodus" hinne 54 arvustuse põhjal 65% ning keskmine hinne 10-palli skaalas 5,65. Rotten Tomatoesi kriitiline konsensus ütleb: ""Üksinda kodus" ebaühtlast, kuid sageli naljakat premissi, mis on põhjendamatult õhukeseks venitatud, hoiab pinnal Macaulay Culkini armas sooritus ja tugevad kõrvalstaarid".
Ajakiri Variety kiitis filmi osatäitjaid. Ajalehe The Washington Post kriitik Jeanne Cooper kiitis filmi koomilist lähenemisviisi. Samuti The Washington Posti kriitik Hal Hinson kiitis Columbuse lavastajatööd ja Culkini sooritust. Kuigi The New York Timesi kriitik Caryn James pidas filmi esimest poolt üksluiseks ja ebaüllatavaks, kiitis ta filmi teise poole jämekoomilist huumorit. Samuti kiitis ta Kevini ja Marley vahelist dialoogi, lisaks filmi viimaseid stseene. Ajalehe Chicago Sun-Timesi kriitik Roger Ebert andis filmile 4-palli süsteemis hindeks 2 1⁄2. Ta võrdles filmis esinevaid püünislõkse Rube Goldbergi masinatega, kirjutades: "Tegemist on selliste lõksudega, mida iga 8-aastane võiks välja mõelda, kui tal oleks kümnete tuhandete dollarite suurune eelarve ja eriefektide loojatest koosnev abimeeskond". Samuti kritiseeris ta filmi süžeed, mida ta pidas nii ebausutavaks, et see tegi peategelase olukorrast hoolimise raskeks. Siiski kiitis ta Culkini sooritust.
Ajakirja Entertainment Weekly kriitik Owen Gleiberman andis filmile hindeks "D", kritiseerides filmi sadistlikku vägivalda täiskasvanute kallal. Gleiberman kirjutas: "Hughes juhib meid nii, nagu poleks ta kunagi midagi muud tegema õppinud." Ajalehe The Guardian kriitik Peter Bradshaw andis filmile 5-palli süsteemis hindeks 3 ning kiitis Culkini elavat kohalolekut ekraanil, pidades seda enesekindlusest hõõguvaks. Siiski kritiseeris tema näitlemist, nimetades seda "veidi vabameelseks ja eputavaks". BBC Online'i kriitik Ali Barclay kirjutas: "Culkin kõnnib kogu filmi jooksul peenikesel piiril tüütuse ja kiindumise vahel." Ta nimetas "Üksinda kodus" filmiks, mis suudab tabada jõulude parimaid omadusi.
Pärast filmi linastumist on "Üksinda kodus" saanud järk-järgult jõuluklassikaks. Seda on kiidetud tänu selle tsiteeritavatele fraasidele, moraalile, lõksudele ja peategelasele. Ajalehe The Independenti ajakirjanik Christopher Hooton on nimetanud filmis esinevat filmi "Angels with Filthy Souls" "õrnaks allmärkuseks kino ajaloos". Kirikustseeni on nimetatud filmi üheks parimaks ja liigutavamaks stseeniks.
Auhinnad[]
John Williamsi komponeeritud filmi muusika esitati kahele Oscarile: parima muusika ja parima originaallaulu kategoorias ("Somewhere in My Memory"). Laul "Somewhere in My Memory" pälvis lisaks Grammy auhinna nominatsiooni kategoorias "Best Song Written for Visual Media". 48. Kuldgloobuste jagamisel pälvis "Üksinda kodus" samuti kaks nominatsiooni: parim muusika- või komöödiafilm ning Culkin kategoorias muusika- või komöödiafilmi parim meespeaosatäitja. 1991. aastal võitis film Kids' Choice Award'i lemmikfilmi kategoorias ja Briti Komöödiafilmiauhinna parima komöödiafilmi kategoorias. Culkin võitis rolli eest Young Artist Award'i ja Ameerika Komöödiaauhinna.
Plagiaadisüüdistus[]
On leitud, et 1989. aasta Prantsuse õudustrilleril "3615 code Père Noël", kus noor poiss on jõuluõhtul üksi kodus oma eaka vanaisaga ja peab oma kodu kaitsma jõuluvanaks riietunud sissetungija eest, on teatud sarnasusi filmiga "Üksinda kodus". Filmi "3615 code Père Noël" lavastaja René Manzor ähvardas "Üksinda kodus" produtsente plagieerimise eest kohtuse kaevata, väites, et "Üksinda kodus" oli tema filmi uusversioon.[2]
Järjefilmid[]
Filmile "Üksinda kodus" on valminud neli järge:
- "Üksinda kodus 2" ("Home Alone 2: Lost in New York"; 1992) – Kaks aastat pärast esimest filmi valmis filmile järg, mille peamine tegevustik leiab aset New Yorgis. Järjefilmis mängisid peaaegu kõik esimese filmi osatäitjad, samuti oli selle lavastajaks Columbus ning Hughes filmi produtsent ja stsenarist. Culkin teenis teises filmis näitlemise eest 4,5 miljonit dollarit, samas kui esimeses filmis mängimise eest oli ta saanud ainult 110 000 dollarit.
- Üksinda kodus 3" ("Home Alone 3"; 1997) – Võrreldes eelmise kahe filmiga, on kolmandas filmis täiesti uued tegelased (peaosatäitja Alex D. Linz). Filmi idee käidi välja samaaegselt filmisarja eelmise filmiga, algselt plaaniti film teha üheaegselt koos teise filmiga, kuid need plaanid ei saanud teoks. Kolmanda filmi idee tuli taas kaalumisele 1990. aastate keskel, varaseimates käsikirjades pidid filmis algselt taas mängima kahe eelmise filmi tähed Culkin, Pesci ja Stern. Culkin oli aga 1994. aastal näitlemisest loobunud, mispeale töötati film ümber ja loodi uued tegelased. Ka kolmanda filmi stsenaristiks ja produtsendiks oli Hughes, kuid filmi lavastas Raja Gosnell. Kuigi kolmanda filmi eelarve oli kõige suurem (32 miljonit), teenis see võrreldes kahe esimesega oluliselt vähem piletitulu (79,1 miljonit).
- "Üksinda kodus 4" ("Home Alone 4: Taking Back the House"; 2002) – Neljas osa valmis telefilmina. Kuigi selles osas astuvad üles osad kahest esimesest osast pärit tegelased, on kõik osatäitjad teised.
- "Üksinda kodus 5" ("Home Alone: The Holiday Heist"; 2012) – Sarnaselt neljanda osaga valmis viies osa telefilmina ning sarnaselt kolmanda osaga ei keskendu see McCallisteride perekonnale.
Viited[]
- ↑ Üksinda kodus (1990). IMDb. Vaadatud 26.11.2020
- ↑ "Hollywood Law: Whose Idea Is It, Anyway?". nytimes.com. The New York Times. 15. märts 1992
Välislingid[]
- "Üksinda kodus" andmekogus IMDb